Elas kord meri

Elas kord meri. Vahel oli ta päikesele peegliks, teinekord tantsiskles tasahilju, puhuti paisus pilvedeni.

Tema kallastel oli miljoneid maju ja arvutult aknaid, aga sisse ulatus ta vaatama vaid vähestest.

„Miks sa kurvastad?“ küsis ta ühel päeval kuningannalt, kelle lossiaken suhtlemiseks sobivalt saadaval seisis. Aknassevaatamiseks pidi meri sellegipoolest kividelt üles hüppama.

Tegelikult valas pisaraid vaid kuninganna merepoolne silm. Teine paitas kuningat naeratustega. Jah, kuningas ise seisis otse kuninganna kõrval.

Küllap olekski meri kõigepealt kuninga poole pöördunud, aga kuninga pilk puuris merest üle. Kuninga mõtted olid kuskil selle uuristuse lõpus.

„Kui vesi taganeb ja lainetus raugeb, lahkub kuningas oma kaugete mõtete juurde,“ vastas kuninganna.

„Naudi siis seda aega ja luba naeratus ka minupoolsesse silma,“ soovitas meri. „Pisarad ei aita.“

„Oled ääretu ja sügav, meri. Mida kõike sa tead ja teed! Aga oled sa mõelnud, meri, kust sa saad oma veed?“