Elas kord meri. Vahel
oli ta päikesele peegliks, teinekord tantsiskles tasahilju, puhuti
paisus pilvedeni.
Tema kallastel oli
miljoneid maju ja arvutult aknaid, aga sisse ulatus ta vaatama vaid
vähestest.
„Miks sa kurvastad?“
küsis ta ühel päeval kuningannalt, kelle lossiaken suhtlemiseks
sobivalt saadaval seisis. Aknassevaatamiseks pidi meri sellegipoolest
kividelt üles hüppama.
Tegelikult valas
pisaraid vaid kuninganna merepoolne silm. Teine paitas kuningat
naeratustega. Jah, kuningas ise seisis otse kuninganna kõrval.
Küllap olekski meri
kõigepealt kuninga poole pöördunud, aga kuninga pilk puuris merest
üle. Kuninga mõtted olid kuskil selle uuristuse lõpus.
„Kui vesi taganeb ja
lainetus raugeb, lahkub kuningas oma kaugete mõtete juurde,“
vastas kuninganna.
„Naudi siis seda aega
ja luba naeratus ka minupoolsesse silma,“
soovitas meri. „Pisarad ei aita.“
„Oled ääretu ja
sügav, meri. Mida kõike sa tead ja teed! Aga oled sa mõelnud,
meri, kust sa saad oma veed?“
No comments:
Post a Comment