Tuesday, June 30, 2020

Kaasa saadud kingitused

Üks perenaine läks pika põua järel kartulimaalt maltsa kitkuma. Enne ei saanud, kuiv oleks mugulatele ligi pääsenud ja liiga teinud. Nüüd oli maa märg, võis umbrohu julgesti välja sikutada.

Mõni väänikas oli ladva juba kõrgele üle kartulipealsete küünitanud, seemnedki küljes ja juured nagu nõiasõrmed krõnksus ja konksus kartulivarte vahel. Perenaisel kulus mitu tundi, et maalapil kord majja lüüa.

Hakkas emand juba tööd lõpetama, kui üks eriti jonni täis juurikas näppu sattus. Malts see küll ei olnud, kui, siis mingi painakas oblikajuur, mis mitu aastat peidus suutnud püsida. Naine sikutas ja sikutas ja tead, mis? Ei olnud see üldse umbrohujuurikas, vaid terve kohviveski! Ei-ei, mite selline, millel saba seina pistetakse, vaid niisugune vana ja väärikas: kõvast puust kerega, millel suisa kolm sahtlikest sees, vasest kausike, kausil poolik kaaneke ja vändal oli isegi puunupuke küljes. Mullane oli muidugi kõik koledasti, teab, mis mutukadki sahtlite sees, vaja polnud seda kodus ka sugugi - perenaine-peremees ei joonud kunagi kohvi, aga ilus vana asjake... Ei mata teda ju ometi maa sisse tagasi!

Emand pühkis oma põllesabaga põlluleiult suurema mulla maha, sasis vändast kinni ja kandis koju.
Natuke imelik see lugu oli, sest kevadel sai ju maa korralikult läbi küntud, siis justkui ei seganud miski. Aga kui mõelda, millised kivimürakad maa üles kergitab, siis ena imet nüüd.

Kodus noorik nokitses natuke aega, pesi veski puhtaks, hõõrus tolle tuhmunud osad läikima. Ilus asjake sai, emand tõstis selle toaaknale õhtupäikese kätte särama, vaatas: midagi oleks nagu puudu.
Kõristas peotäie puuhelmeid jahvatajasse, et siis justkui asi elusam.

Öösel ärkasid peremees-perenaine kummalise kõrina peale üles, näevad: veski ise jahvatab, ümber ei hingelistki. Emand ehmus sõnatuks, surus selja vastu seina, teki tihedalt lõua alla. Jättis julgus ka peremehe maha, ei suutnud teisiti temagi. Pigistasid seltsis silmi kinni ja ajasid pärani lahti, aga veski töötas edasi.

Aga ei saanud see päris ise käia, sest toas oli nagu võõrast hingamist kuulda, õhk liikus ja kui vänt väsis, avati laekad ükshaaval ja kallati ei-tea-kust ilmunud kotikestesse tühjaks.

"Aitäh, noorik, et mu kallisasja leidsid ja korda tegid! Need kolm kotikest on sulle vaeva eest tänuks.
Kui häda suur, tee kotisuu lahti, sosista oma soov sisse ja puista koos sisuga tuulde, ei siis abi tulemata jää. Aga ole soovides ettevaatlik! Mõtle enne hoolega, mis su tahtmiste tagajärg võib tulla!"

Sellised sõnad lendasid läbi toa, kus kedagi kolmandat sees näha polnud. Peremeeski võinuks seda hommikul käsi südamel kinnitada, aga ei tahtnud nad toimunust rääkida kellelegi muule ega ka omavahel. Perenaine peitis kotikesed kummutisahtlisse ja elati, just nagu poleks niisugust lugu kunagi juhtunudki.

Ei saa öelda, et selle pere elu oleks alati hästi läinud. Juhtus hullu ja hullematki ning oli kordi, kus perenaine tõsimeeli käe kummutisse koti järele küünitas. Aga siis jäi kõhklema. "Kas ma oskan soovi õigesti soovida? Kas ei või juhtuda, et ma oma palumisega asja veel hullemaks ajan?" Sest kui mõtlema hakkasid, andis hullemaks minna alati.

Oled ju kuulnud lugusid, kus liigne ahnus või uudishimu headele kavatsustele kahju on teinud?
Siin siis sootuks vastupidi. Kiusatusi muidugi kerkis, aga kaine aru vaigistas ja kutsus ise hakkama saama.

Ja lõppeski ühel päeval perenaise aeg otsa. Kallile kaasale kummutist kehakatteid otsides leidis peremees võlukotikesed üles. Nagu meeleheitel inimene ikka, oli esimeseks sooviks lähimalt pambult pael lahti päästa ja armas eluseltsiline tagasi paluda, aga mees sai ise ka aru, et see ei oleks arukas soov.

Kaalus peremees kotikesi ühest pihust teise. Ei olnud tema ju nende saamiseks midagi teinud. Mis õigust oleks tal neid kasutada? Võttis pambukesed, sidus kaasakesele vöö külge ja õhkas: "Siin elus saime koos kõigest üle. Kes teab, kus sul neid seal ilmas vaja võib minna, enne kui mina sulle järele jõuan."