Tantsija tüdruk

Tead seda maja, mis meil külas kohe tee ääres seisab, öökulli kuju sissesõidu kõrval puuharus?

Vanasti viis neil tee suisa läbi hoovi, nii et lauda juurde minekuks pidi passima, kas bussi alla ei jää. Busse käis tollal vaat et tihemini kui muid sõidumasinaid: hommikul kõigi kolme linna poole ja kahest tagasi, lõunal tuli buss, õhtupoolikul tuli buss ja üks veel üsna pimedas. Autosid möödus nii hõredalt, et mu vanaema, kelle maja mõnisada meetrit teest eemale jäi, oskas enamasti õigesti ära arvata, kellele nähtud sõiduk kuulus ja mis asju ajamas käidi. Aga see selleks.

Praeguse katte sai meie maantee ju alles mõni aasta tagasi. Sinnamaani oli teeäärsete perede elu üpris kibe: aknaid võisid pesema jäädagi, süües kippus liiv hamba all krigisema ja pesu sai õue tuulduma viia vaid vihmase ilma ning põhjatuulega.

Eks igaüks leiutas viise, kuidas end tolmu eest tõhusamalt kaitsta ja enamasti uppusid maanteeäärsed majad tihedatesse kuuse-, sireli- ja kibuvitsahekkidesse. See talu niisamuti.

Perenaine istutas veel ida poole, maja ja peakraavi vahele, ilusa parginurga, enne kui temast vanaperenaine sai.

Noh, sellest on juba oma 40 aastat, kui tee sirgemaks aeti, nii et see enam õuedest läbi ei lookle. Nüüd siis tehti teele kõva kate ka peale ja hekkidest pole enam erilist lugu. Mõned hoiavad veel võõra silma kaitseks, aga selles elamises siin istutati ju kunagi puud suisa maja serva - kuused hakkasid okstega vastu aknaklaase käima. Park kõrgus ka üsna täit pargi kõrgust ning nii võetigi maja kõrvalt hekk maha.

Alguses oli lausa imelik vaadata - just nagu oleks uus maja külla juurde ehitatud!

Eks seal peres oli aastatega muidki sündmusi sündinud - noor pere võttis talu juhtimise enda hooleks, vanad kolisid omaette olemiseks üles korrusele. Mõni pereliige lahkus ja teine tuli asemele...

Vanaperenaisel oli nüüd aega ja silmaruumi ülemise korruse akendest kaeda, mis ümberkaudu sünnib. Palju sealt naabreid paistis, aga põldusid ja metsaäärtki uudistas ta huvitatud meelel, sest kuipaljukest tal, inimesel, enne puhkusepõlve oli mahti niisama ringi vahtida.

No ja juhtuski, et vanaperenaisele jäi üks kummaline asi silma. Hilistel tundidel, kui teised juba magasid, aga temal veel und ei tulnud, sest eks sai korra lõuna paiku ka puhukene pikali oldud, hakkas ta märkama, et üks tüdruk tema istutatud pargis tantsimas käib.

Esimesel korral oli kohe ilus vaadata, et puudel juba pikkust ja võradel kohevust ning eks ta isegi istutades natuke ette kujutanud, kuidas siin kunagi endal jalutada ja lastelastel hullata oleks.

Siis hakkas naine vaatama, et - külm aeg juba, lumekirme maas - kuidas näitsik niimoodi kleiditiraka väel ja paljajalu...

Pikapeale aga kihvatas vanaproual, et mis see plikanähvits võõra maa peal tallab ja veel niisugusel kellaajal!

Koputas siis aknaklaasi pihta, et hirmutab tüdruku minema, aga kas see ka kuulda võttis! Kuulis küll, sest korraks ikka seisma jäi ja maja poole pilgu viskas, aga tantsis kohe sama edevalt edasi.

Vanaperenaine ei tihanud pimedas üksi õuele ukerdama ka minna, et tüdrukuga tõsisemalt kurjustada. Mitte et ta plikanähvitsat oleks peljanud, aga mine sa nüüd, vana inimene, pimedas kolistama.

Hommikul käis ta ja vaatas kohe huvi pärast, et mis jäljed sinna pargialusesse tüdruku tantsimisest jäid. Et siis räägib noortele ka. Aga ei olnud seal inimese jälge ühtegi. Hoopis hiirerajad käisid risti ja põiki kulupuhmaste vahelt, nagu oleks keegi ratasmärkijaga lõikelehelt kõik lõiked korraga välja ajanud.

Nii nagu ta arvas, nii oligi. Noorpere vaatas üsna pika pilguga, kui vanaproua öist lugu rääkima hakkas. Arvati unenäoks või... et kas nüüd siis on mammaga sedaviisi?

Kui vanaperenaine kõik jälgi vaatama vedas, peeti neid imeks küll, aga kuis see tüdruk siia puutub?

Aga ega vanaperenaine enne alla andnud, kui sai pere ööseks üles tuppa akna peale räägitud. Eks ta oli solvunud ka. Küll ta juba aru sai, mis mõtted poja ja mini peas liikusid.

Natuke oli hirm ka sees, et tea, kas täna tulebki. Kuis sa altrahva siis enam jälle nii kaugele saad...

Aga tuli! Oligi mamma täitsa õiget juttu ajanud!

Vaatasid nüüd ja kloppisid kõik koos aknale, aga ei midagi - tüdruk tantsib ikka edasi.

Läks peremees rääkima. Et mis hulle tempe sa siin teed ja koju ei märka minna. Aga ega tüdruk ei lase lähemale! Näevad naised toast: astub peremees mõne sammu edasi - tüdruk libiseb eest ära. Tuleb mees toa poole - piiga tantsimas tagasi.

Lõpuks lõi mees käega ja tuli tuppa. Naised küsima: "Mis sa talle ütlesid ja mis näitsik vastas?"

"Mis ma talle ikka ütlesin. Koju käskisin minna. Et mis ta hulgub öisel ajal võõras aiataguses."

"Kustkandi tüdruk on?" pärisid naised edasi.

"Ei mina talt sõna kätte saanud. Ja silmavaade ei olnud tal sugugi sihuke tantsulustiline. Põrnitses päris kurja pilguga, nii et kõhe hakkas. Ma ei tea... tema juures oli midagi väga teistmoodi. Nagu ei olekski päris inimene!"

No nii. Käis peremees seal õues kurjustamas ära ja mis sa arvad, kas midagi muutus?

Kaduski tüdruk aiatagusest ära!

Aga kuhu kadus?

Aeda!

Ja ikka nii, et hommikuks hiirejäljed maas. Ja miks ei oleks pidanud olema? Vanaperenaine ülevalt ei näinud, aga köögiaknast oli selgesti märgata, kuidas tüdruk niisama ringi ei keksi, vaid tohutut hiirekarja tantsitab. Selline vaatepilt võttis isegi peremehel endal selja märjaks.

"Nüüd on küll lugu lahti!" hädaldas noorperenaine. "Talv talveks, aga kevadel ei maksa selle moega midagi maha panna. Ja mõtle, kui kõik see vägi hakkab tuppa trügima! Need tassivad karjaga kivid ka seinast minema!"

Ega siin nalja olnud.

Uuriti naabritelt, et kuidas neil. Eks alguses kuulasid naabrid ka ja vaatasid, et nüüd on terve pere kärbseseent söönud. Aga siis kutsuti naabrid tantsu vaatama. No ja kuidas sa ei usu - tantsivadki!

Istus terve küla paar ööd kodudes akende peal valvel, aga ei, neil polnud sellist midagi.

Hakati siis nõu otsima.

No kass oli majas ennegi, aga mis sa arvad, kas kass ninagi õue julges pista, kui hiirevägi väljas tantsu lõi?

Toodi kasse juurde, aga see sai ruttu selgeks, et neist abi ei sünni.

Püüniseid pandi. Tühjad kõik!

Mürki pandi. Kogu küla aitas osta, sest ega sihukesele loomakarjale paarist pakist jagu.

Mis sa arvad?

Oleks ükski tera hommikuks söödud olnud! Inimesed passisid, kes toa, kes sauna, kes garaaži akendest. Mis nad nägid? Tüdruk tantsitas hiiri ja ei lubanud ühtegi mürgi ligi minna. Ja pilk läks tal aina tigedamaks. Ja tead, mis siis juhtus? Hakkasidki maja ligi trügima. Päris tuppa veel ei tulnud, aga ronisid mööda seinu üles ning üle katuse, aknaklaasi mööda ka alla ei libisenud! Võid ise arvata, mida külaelanikud toas tundsid.

No aga mis teha siis?

Otsustati targa juurde minna.

Otsiti teadjaid ja koguti aadresse, helistati ja käidi kohapeal, aga abi ei midagi. Tüdruku tantsud muudkui iga ööga üha kurjemad.

Lõpuks kellelegi meenus, et siit samast mitte kuigi kaugel üks selline naine elab. Äkki tema oskab aidata?

Läkski külarahvas, et toovad naise olukorda uurima, aga tema ei tahtnud kuhugi minna, oli natuke aega oma tagatoas ära, tuli tagasi ja lausus:

"Ma näen jah, et teil on õnnetu lugu juhtunud. Selle kuuseheki all, mille te maha võtsite, oli hiirekuninga kodu. Kuninga noorem tütar pidi just pulmad pidama ja vana kuningas valitsemise üle andma, aga nüüd on kosilane läinud ja kuningakoda kadunud. Ja palju kurja olete teinud, selle asemel, et heaga asi ära lahendada.

Kõigepealt tuleb küla kõige kõrgem küngas leida, sinna otsa auk kaevata, seest õlgedega vooderdada ja pealt laudadega katta. Siis tuleb augu ümber kolm kuuske istutada, mis hiireprintsessile uue kodu koduseks teeks. Uue koduni juhatamine oleks muidu kerge vaev olnud, aga nüüd olete mürgi ja püünistega hiirerahva umbusklikuks teinud. Sellepärast peab külarahvas igal järjestikusel õhtul küpsiseid küpsetama ja samal ööl nende küpsistega närilistehädas talust teele asuma. Ikka nii, et sama palju, kui küpsisepuru teele pudeneb, poetajatel ka enestel söödud saab. Nii teab hiirevägi, et neil mürgiohtu karta ei ole. Uue kuningakoja poole rännates peavad kõigi silmad hiireprintsessi- sest see see tüdruk on - tantsu jälgima ja kaasa tantsima. Kui tüdruk lõpuks oma uue elamise katuselaudadel kolm ringi keerutab ja ära kaob, olete murest lahti."

Eks see nüüd imelik jutt ja nõu tundunud, aga paremat polnud ka kuskilt võtta.

Otsiti kõige kõrgem küngas üles, mis küla piiridesse jäi, kaevati ning vooderdati auk ja istutati kuused. Õhtuti tossasid kõik ümberkaudsed korstnad. Isegi need pered kutsuti kohale, kes muidu ainult suvitamas käivad. Ja ega õues ainult küpsiselõhnad hõljunud. Mul endal kõrbes kaks plaaditäit ahjus ära. Üks siis, kui puid läksin tooma ja naabrinaisega õhtust rongkäiku jäin arutama, teine siis, kui kapist soojemaid riideid otsisin.

Ega neist soojadest riietest lugu poleks olnud. Esimese saja meetriga oli nahk seljas märg, sest tüdruk keksis kui põrguline. Ei tea, kuidas vanemad inimesed jaksasid, aga vastu nad pidasid kõik.

Teisel õhtul oldi juba targemad, ei toppinud enam keegi nii pakse vatte ümber ja autod jagati nii, et ei peaks keegi mäe pealt jalgsi minema hakkama, sest ega selleks küll jõudu poleks olnud. Mõni oigas teisel õhtul, et jalg ei taha jala ette käia. Mul endal oli kolmas öö kõige hullem. Keegi tark pakkus ju veel alguses, et viime nad Valgehobusemäele, et see on siitkandi kõige kõrgem koht ja parajalt kauge ka, et sealt ei hakka nad ehk väga tagasi tulema ja elamistesse tungima. Praegu mõtlen, et nii pika tantsu peale oleksime kõik endil hinged seest välja traavinud. Hea, et keegi kõrvalt jälle näpuga rida ajas ja meelde tuletas, et küngas kindlasti oma küla piiride sisse pidi jääma.

Ja see päevane väsimus, mis tuli ära kannatada! Kuidas sa ütled tööandjale: "Ole hea inimene, anna mulle mõned päevad vabaks. Mul vaja välja magada, et jaksaks öösel hiirtega tantsida."

Mismoodi need kaugemalt inimesed käisid ja jaksasid, ei kujuta siiamaani ette. Ega keegi vist väljaspool iitsatanud, mis asju öösiti aetakse. Aga seda hirmu ka ei olnud, et keegi järgmisel ööl tulemata jääks. Kes ikka korra tolle hiireväe ära nägi, see aru sai, kui tõsine olukord on.

Eks me vaikselt ennustasime, et seda trampimist jagub vähemasti sama mitmeks ööks, kui hiiretüdruk ilma meieta talu juures tantsis. Aga ei! Juba kolmandal korral hüppas kohale jõudes koja katusele, keerutas kolm ringi ja kadunud ta oligi. Keegi teadis rääkida, et päeval oli seal üht eriti uhket hiireisandat ringi liikumas nähtud. See võis olla ka koha peal kokku keerutatud jutt, sest kes see meie hulgast ikka jaksas veel lisaks päeva ajal mäe otsa asja teha, või kellel see nii terav pilk oli, vilkasabalise sugu määrata.

Ja ongi kõik. Ei ole tüdrukut rohkem tantsimas nähtud. Ja hiiri pole majadesse sellest ajast ei rohkem ega vähem trüginud kui ennemalt. Esimesel aastal oli küll ettevaatus suur - ei juletud lõkse üles panna, ega mürki välja puistata. Siis võetigi majadesse rohkem kasse, et oleks, kelle kaela vastutus veeretada. Mul on endal teisi kolm tükki ukse taga passimas.

Kus see küngas on? Eks vaata ringi ja otsi üles. Aga kui kurja nõuga lähed, mõtle enne hoolega järele, kas tahad öösel hiireprintsessi oma akna taga tantsimas näha ja kas sinu külas on seda üksmeelt, et teda pärast koju ajada. Häda sulle, kui sa veel linnas peaks elama.

See öökulli kuju seal väravas... Eks see on ka asja pärast ikka. Kaitseks, et hiiretüdrukule mõtet ei tekiks vanasse kodusse tagasi pöörduda. Minu mäletamist järgi oli kakk tolle targa naise kingitus. Aga eks ma kipun ka viimasel ajal asju segi ajama.

Lehtmetsa küla Külvet

Meie küla Külvet on üks kummaline taat. Iga nädala neljapäeval tuterdab ta rattaga teel, viljakott heinapallinööriga pakiraamile seotud, pleekinud puuvillased dressipüksid pooles vinnas ja läkiläki kõrvad tuules lehvimas, aastaajast sõltumata.

Ega tal seal sadula taga täit kotimõõtu pole, aga mingi 15-20 kilo vahel võib kandamil raskust olla küll, nii et vanainimesel ikka tükk tülinat. Suurele maanteele jõudmiseks tuleb ju läbida veel kilomeetri jagu jalgrada ja mina küll pole näinud, et seda teed kunagi kruusaga kergitatud või sahaga silutud oleks - kaks loikudest säravat teeroobast ja kraavikaldast kaarduvad pajuladvad selle kohal.

Õnneks Külvet oma koormaga sadulasse ronida ei usalda. Pulgaga ratas ka - sealt ei jõuaks ma isegi kukkudes jalga maha toetada. Nii ta kobistab, ratas käekõrval, pedaal sääremarja tonksamas, oma iganädalast veskiteed. Talvel, kui tee jääs, liigub teinekord ka tõukekelguga, aga ega ta sellegagi kiiremini jõua. Oma 4-5 tundi kulub Külvetil kindlasti käigu peale ära, kui veskil istumine sisse arvata.

Ei oskagi mõistatada, kuhu ta seda jahu nii hirmsasti kulutab - üksik inimene ju. Aga eks ta keeda koertele, puista lindudele või kanna loomadele metsa alla - asi see minul arutada.

Ükskord, Jäneda poolt tulles, hakkas päris hale tast - ilm oli tuuline ja tee lobjakane, ratas jugas ja koorem kiskus ühele küljele. Peatasin auto kinni ja pakkusin: "Palju sul, Külvet, seda jahvatamiskraami on? Läheme viskame pakiruumi täis ja käime autoga ära. Saad mõne nädalagi lihtsamalt läbi..."

Aga Külvet mõõtis mind oma helesiniste läbipaistvate silmadega, nii et süda kurku kerkis, ega vaevunud vastama.

Loodetavasti ei mõjunud mu toonane pakkumine pealetükkivalt või üleolevalt. Ehk ei tahtnud taat, et teine inimene ta elamises ringi asjatab. Mis kõige tõenäolisem - see on nähtavasti tema ainumas suurem toimetamine terve nädala jooksul ja pole minul vaja seda tühjatallamiseks kuulutama hakata.

Muidugi ei ole selline rattaga teel ukerdamine põhjus, et kedagi kummaliseks kutsuda. Kummaline on Külvet hoopis sellepärast, et veskit, kus ta jahvatamas käib, pole juba poolteistkümmend aastat Kaaruse mäe peal olemas olnud ja kindlasti poolsada aastat enne sedagi ei näinud keegi tuult tiibu ringi ajamas. Vähemasti niikaua kui mina mäletan, turritasid pilpakasukaga ehitise otsaees vaid murdunud ja ajast ümaraks lihvitud tiivaköndid.

Noh, kuhu iganes Külvet siloaugu tagusest teeotsast sisse keerates ja üles veskiaida juurde ronides kaob - paar tundi hiljem on ta tagasi koduteel, värskest jahvatisest rinnaesine valge ja jahutolmune kott pakiraamile seotud. Talvel on selle aja peale tihtilugu juba suur hämar käes.

Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma ei oskakski Külveti kodu kätte juhatada. Pole nagu pähe tulnudki, et see ausamba tagune teeots lõppeb ju kolhoosiaja viimases jaos puhastatud ja kraavitatud uudismaatükkide vahel ära. Ainuke talukoht, mida ma seal tean, on Rajasaare, aga sellest oli juba minu põnnipõlves ainult keldriauk ja kivikuhi alles. Maaparandus kaotas needki.

Mine kohe või küsi Külveti enda käest, kui järgmisel neljapäeval vilja veskile toob. Ainut et see tema silmavaade...

Unejutt

Päikese laskudes sündis maailma servale värvilaik. Soe nagu süda. Kiinduv nagu leek ümber söe. Siiras nagu ärevuspuna õhetavatel põskedel. See oli värv, milles on üksjagu jõudu, kuid mis ei tee silmadele haiget.

Vähemalt ta ise uskus nii.

Loojang laskis tal vastumeelselt käest lahti nagu ema, kelle meelest poju pole veel küps uitama omapäi. Salaja sidus ta uudistaja särgisappa kuldse niidi, millest häda puhul talleke tagasi talutada.

Miski ütles aga sündijale, et just selles maailmas on tema tegelik paik.

Selles maailmas... ei oldud üksi mitte keegi. Õigupoolest oli see üsna üleasustatud paik. Kõik tegid kõike, et elukoht kätte võidelda, oma olemasolu õigustada ja teistega sobituda - ikka ise esile pürgimaks... Keegi uus! Milleks?

"Astu minu pealt maha!" nurises lume Hõbevalge. "Sa sulatad mu kasukasse augud!"

"Ma olen ainult värv!" vabandas Värv.

"See ei loe. Sa ei kõlba siia! Sinu lähedus puistab mu hõlmadele väe kaotanud raua roostet."

Värv asus otsingutele osutatud suunas ning mõne aja pärast liibus kohtumiserõõmus vastu roostes looreha hapraid piisid.

"Mine ära!" ahastas Roostepruun. "Sa tapad mu Aja poolt kaua kujundatud kaduvikukatte!"

"Las ma lisan lootust!"pakkus Värv.

"Lisa kiirust!" nähvas Roostepruun ja lennutas liigesevaluse sõrmenipsuga tülika tulija unisesse elupuuhekki.

"Mine ära!" ehmus elupuu Rahuroheline laskunud laigust.

"Las ma soojendan Sind!" soovis Värv.

"Ei! Sa meenutad haigust!" väristas kohkuja elupuu kõhetuid õlgu ja raputas soovimatu külalise põõsaalusesse pistetud prügile.

"Mine ära!" sisises lömmis joogipurgi Pleekinudsinine. Tema tulevik oli isegi ebakindel. Vägivaldselt ja üldsuse maitse vastaselt ehitatud elumaja oli paljudele pinnuks silmas. Nüüd kössitas uksesuu avamisrõngal too taipamatu värvikribal nagu häirenupp.

"Tohib, ma paitan Su pinna särama?" pomises Värv, kaheldes isegi, kas see nüüd ikka just on eesmärk, mille nimel teele sai asutud.

"EI!" sülitas Pleekinudsinine suusügavast liisunud süljepritsmeid.

Värv tegi väledalt sääred.

Kuldne lõng pinguldus käimiskeeluks, kuid tundja tahe oli tugevam.

Hämarik istus Ehaema pilguesise pimedaks ja üha lootusvaesem oli valvata võsukese õnneotsingute üle.

Värv takerdus sünge saabuja sinelisappa.

"Mine ära!" urises Öömust. "Sinu küütlus kahvatab mu tumedust!" tõukas ta ekslejat pimedas peitu jäävate tõkete vastu.

Loojang sikutas närviliselt niidist.

Köidik katkes.

Aga just nüüd - teisel pool järjekordset tõket - kohtas Värv lõket.

"Ma ootasin Sind!" ütles Tuli. Ütles nii ausalt, et Värvi paledel hakkas palav.

"Ma olen ainult värv!" kohmetus Värv.

"Ei," naeratas lõke. "Sa oled Armastus," sosistas ta sädemetest praksuval häälel ja põimis oma pehme ning paindliku keha vastu saabuja hõõguvat südant.

Kõrgele tõusid nad koos. Kas just tähtedeni, mida Öömustki peletama ei ulatunud. Kas just lumepilveni, mis pimeduse põrandale uut hõbevalget puistas. Nii kõrgele ometi, et Loojanguemale üle puulatvade lehvitada:

"Meiega on kõik hästi!"

Elas kord Unistus

Ühel külmal, rasketest pilvedest poetuvate pakasehelmestega õhtul sündis Unistus. Ta oli armetu ja kohmakas nagu raagus vahtrapuu viimasesse murduvasse lehekortsikusse komistanud tuul, õhukesed tiivad värskeltkoorunu unest kokkukleepunud. Vaevu suutis ta oma Inimese siplevatel sõrmedel tasakaalu hoida. Liikumisest lendupaiskunud udusulg - valge ja kohev padjaräitsakas - puudutas mööda libisedes Unistust. Niisked tiivad avanesid ja algas esimene lend – sängisüdamest aknaruudule, klaasisiledusele liibunud lumekristallide sädelusse. Inimene naeratas.

Unistusele meeldis tema Inimene, kes avas ta tiivad üha värvilisemateks ja kõrgemateks lendudeks. Varsti ei peatunud Unistus enam pilvedeski, vaid laperdas ikka sügavamale tähemaailma südamesse.

Mõnikord mängitas Inimene Unistust nõndasama – hüpitas vaateakendel uhkeldavate kleitide volangidesse, teatrikooli aknapeegeldusse, tantsusaalide parketiläikesse.

„Tahad, ma lendan kõige ilusama noormehe silmadesse?“ pakkus Unistus, kui tema Inimene oli kõrgekontsalistesse lakk-kingadesse kasvanud. Ta tiirles esisportlaste aupaiste palavas, meeleta muusikute kirekutsungite kuumas, teletähtede kassikullakroonitud kiharakuhilate kohal. Siis osutas inimene mehele, kellel polnud küll suuremat sissetulekut, parimat parukat ega kirevamat kaaskonda, aga tal oli aval ja aus pilk... ning Unistus jäi valikuga rahule.

Üha harvemini sattus Unistus taevastele tallermaadele. Üha lähemal hoidis nüüd Inimene oma Unistust. Küll aeglasemalt, kuid käsikäes, jalutasid nad sammaldunud räästailt vastsetele kivikatustele, kidurailt põõsaistikelt kohevatele enelahekkidele, hälliservadelt ülikoolide lõpuaktustele... Oli aegu, kus Unistuse jaoks Inimesel aega polnudki.

Tuli aeg, kus Inimesele oli jäänud vaid tema unistus.

Enam ei tõstnud tahe tähtede poole. Enam ei kolatud koos katuseräästail. Piisas kellatiksuga kambrist ja tolmukübemeid embavast valguslaigust poolvõõra tagatoa põrandal.

Unistus silmitses aina kiduramaks kuivetuvat Inimest, kes teda kui värvupoega päikesekiirtesse kümblema läkitas ja tundis, et aeg on käes tähtsate sõnade jaoks.
„Ma armastan sind, Inimene,“ tunnistas Unistus.
„Ma tean,“ kohmetus Inimene „ja olen sulle selle eest ütlemata tänulik.“

Siis, ühel päeval, kui muhklikud lumepilved puuladvamadalal oma koormaid vedasid ja päikeselaike Unistuse ligi ei lasknud, otsustas Inimene:

„Tõuse kõrgemale kui kunagi varem. Lenda nii kaugele, et saabumine jääks sadade koidikute kammitsasse, sest sinu tagasi tulles me enam ei kohtu.“

Ja Unistus lendas, sest Unistus oli alati kõik oma Inimese soovid täitnud. Oli täitnud, sest need olid olnud ka Unistuse soovid. Aga nüüd ühtäkki tahtis ta midagi hoopis muud ja esimest korda talitas Unistus oma Inimese tahtmise vastu. Tema, kes ta oli olnud iga soovi suhtes salliv ja iga taevassesööstuga soostuv. Tema, kes ta oli jäägitult järeleandlik ja üdini ümberasumisaldis.

Tema, kes ta oli olnud aupaklik ja hooliv kõige unistamist vääriva vastu, rabises pilvi rebestades tagasi teekonna algusesse. Tagasi oma Inimese lähedusse.

Lohutamatusepisaraliimine, pudenes Unistus oma Inimese jahtuvale randmele.
Inimene oli talle valetanud. Nad kohtusid veel. Unistus surus oma väikese, unistamistest väsinud pea Inimese surisemisest väsinud käesoonele, vaatas süüdlaslik-süüdistaval ilmel Inimese läbipaistvaisse silmadesse nagu keegi, kes on viimase soovi soovijale vastu astunud ja nagu keegi, kes teab soovija viimast soovi soovijast paremini.

„Aitäh,“ sosistas Inimene.
„Aitäh,“ sosistas Unistus.
Siis naeratasid nad. Viimast korda. Korraga.

Rasketest rebenenud lumepilvedest paiskus raagussarvilisi pakaseräitsakaid. Kuusekübaraiks, korstnakaabudeks, pikkadeks looklevateks püünishangedeks.

Kusagil
õhtukõledust lõhkuva akna lumekristallisädeleva klaasiga kaitstud kambriõdususes sündis armetu, värskeltkoorunu unest kokkukleepunud tiibadega Unistus.

Udujärv

Naba nelja tee ristil, kuklaga Valgehobusemäe poole, seisab küla, mis kahe kihelkonna piirid kokku ühendab. Lehtmetsa - lubavad sissesõitjaile viidapuud, kuigi ajakamm siinsete metsade pealaed hõredaks ja puudepiirid küla kõrvade taha on taandanud. Kaduviku käed on noppinud hooned nii Rajasaarest kui Peltsilt, Orult kui Ellult, peitnud poe, kõrtsi ja koolimaja ning veskimäe tuuliku üsna juure pealt maha murinud.
„Siin jõuaksid just nagu maailma lõppu!“ ühmavad mujalttulijad söötis põllulagedaid, kõrgepingeliinide ahelaid ja kinni kasvavaid kraave pilguga mõõtes.
„Igavene november!“ väristavad õlgu need, kes laane- või linnatoredusega harjunud.
Ometi on küngaste vahel kükitamas majapidamisi, kus elujärg eest ei kao ja kuhu järeltulijaid järjekindlalt jätkub.

Virumaa poole väljaruttaja märkab vasakul, enne metsatukka ja varsti vilksatavat majakollast, eemal oru sees verevaid katuseid õuepuude vahelt paistmas. Vana saunikumaja, mis tavavastaselt perehoonetega ühte kobarasse passitatud, on nüüdseks palke pidi pidulisema pinna alla peidetud. Avara köögi ahtake aknasilm, kah vastsema raami ja klaarima klaasiga, piidleb ent endist viisi Mäe talu taguse ja Valgehobusemäe vaatetornitipu suunas. Ja endist viisi libiseb harvadel suvevidevikel ühe mäe ette ja teise kõrvale tihe piimjas uduviir.
---
„Mis see valge seal metsa ääres on?“ uudistas üks põngerjatest, kes värskelt pestuna ja rätti mähituna saunaköögi akna alla pingiotsale tuppa viimist ootama oli tõstetud.
Pliidikatel auras ja konar kivipõrand läikis suure plekkvanni külgedest mööda lipsanud veesülgmeist. Kõver kolmeharuline kausijalg logises järgmise hädalise all, kes peadpidi pesuvette oli pistetud ja kelle juukseid vanamemm omakeedetud seebiga vahule ajas.
„See on järv!“ pakatas vastöeldud sõnade uskumissoovist pingilkükitaja kõrval kügelev tüdrukutirts, kes poole aasta jagu küsija elueast maas ja kelle nimi kõlas kui põrandakividel katki kukkuv portselantass. Kild olgu ta nimi selles loos, sest vaevalt et selliselt maha pudenenud nimest enamat näppu jääks.
„See on järv!“ kordas Kild, ise ikka enam oma sõnade võlusõnumisse kinni jäädes ja kujutledes, kuidas kesksuveöö kuuvalgus veesooned maapõuest valla aitab ja udukanga taga nõiutud järvesilm salapäraseid kümblejaid varjab.

„Mis sa ajad narri juttu!“ nähvas viimast vannistvõetut rätti mähkiv vanamemm pahuralt. „See on udu. Nagu sa siis ise ei teaks.“

Kas Kild teadis udu? Kild teadis, kuidas udu sees niiskusepärlid naha külge klammerduvad, kuidas tihe valge aur puhangutena just nagu sinust läbi voolaks ja kuidas jaheduse ja jubeduse värinad udus jalutaja ihu raputavad. Kild teadis, et udu on vett täis imbunud õhk, ometi oli selle sisse nii lihtne mõelda tantsivaid ööhaldjaid ja hulkuvaid libasusisid. Kild kartis ja armastas seda salapärast valget, mis mõjus pea sama nõiduslikult kui äsja kujutluspilti ärganud järv. Vanamemme järsus nähvatuses oli aga midagi sellist sees, mis võluveed hetkega maavarju tagasi vaotas ja udupaelagi mäeesiselt lühemaks ning õhemaks harutas.

Järgmistelgi pesuõhtutel paistis helendav niiskusviirg aknasse, aga enam ei taibanud või tihanud Kild selles järvepinna peegeldust ega salapäraseid suplejaid näha.

Aga kunagi, kui vanamemm oli Killule kulmudeni kahanenud, saunapõrand laudadest katte saanud ja pesupaiga maine minetanud, juhtus tüdruk ühel sarnasel udutunnil uneledes värvikobrulisele aknalauale toetuma. Hetke jõudis ta ammu avastatud järvepeeglisse piiluda, kui vanamemm ukselävelt põrkis, just nagu piiga meeleradu aimates: „Vaeva silmi palju vaevad – putke täis heinamaa ja pajusse kasvanud kraaviäär – ei enamat!“
Kild kohmetus ja heitis pilgu kiiresti mujale, aga kummaline kibelus ei andnud asu, nii et ta järgmisel õhtul, kui kõik tubased end sängidesse sättinud, lahtiununenud ☺ kambriaknast õuerohule siugles ja, villane rätt õlavarjuks, kastekülma nurmeädalat mööda taamal helenduva uduliniku suunas lippas.

Kas oli aeg aeglasem või tarm takerjam – tee edenes oodatust armetumalt. Taldadel olnuks küll kui tuul all, aga uduviirgu see lähemale ei lennutanud, nii et Kild juba kimbatuses koduteed kaalus. Seljataha vaadates oli kodugi kaugele jäänud, kaugemale, kui Kild arvanuks õige olema ning tüdruk otsustas alatud tee lõpuni käia.

See oli siiski seal. Järv.
Kuu sõrmitses pinnasiledust, nagu oleks ta kätt ulatamas kümnele haldjavetesse uppuvale suguvennale. Aeg-ajalt tuksatas vesi ja lasi paista järvepõues liuglejaid, kellele Kild kuju ega kiiruse järgi nime poleks osanud anda.
Järv otsekui neelas tüdruku enesesse – tõmbas sügavusse ja kergitas pinnale, veeretas ja voolis, hellitas ja hällitas...
Nüüd nägi Kild ka neid, keda ta uneski poleks arvanud siin kohata võivat: naabripere nooremat poega, kellele ometi linnas suurt tulevikku loodeti; koolitoa kõrvaltmaja perenaist, keda Kild hästi kõnetadagi ei julgenud; meelelt kergeks kuulutatud vanapapit poetee äärsest õunaaiata majast...
Siis silmas Kild vanamemme ja memm märkas Kildu.
„Ikkagi tulid,“ ohkas eideke leppija häälel. „Tõrjusin ju küll.“
Memme märgadel juustel rippus veepisarahõbedat ja põsed õhetasid värskendavast suplusest.
„Miks sa sedasi salgasid, kui ise ometi kümblemas käid?“ tundis Kild, et just see kõige suurem asi on imestada.
„See järv hoiab sind nüüd küla küljes kinni, Kild,“ tunnistas vanaema. „Kõik, kes tema vett on puutunud, ei leia iial mujal maailmas hingerahu.“
„Kas sul nii suur himu oli minust ilma jääda?“ muiatas Kild.
„Kus nüüd seda, aga tundsin, et sul omal võimalus valida peab olema,“ poetas memm.
„Ja sul jätkunuks südant mind minema lasta, ilma et ma iial udutagusest järvest aimu saaksin?“
„Teised ju lasin.“ Vanamemm heitis kärme pilgu kuu poole ja ulatas Killule koheva kuivatuslina. „Aga ega see olegi minu tahta või teha. Järv tunneb omad ära ja kutsub nad õigel ajal ise enda ligi.“

Kiirus ja mugavus on küla läbivad maanteed sirgeks ajanud ja kattega katnud, mis üha hõlpsamalt lubavad Lehtmetsa piiridest läbi tuisata. Aga endise visadusega sõlmivad siinsete kodude korstnasuitsud end taeva külge.

Ja endist viisi libiseb harvadel suvevidevikel ühe mäe ette ja teise kõrvale tihe piimjas uduviir.

Kakerdaja Kaur

Kakerdaja rabasse sattujad oskavad minnes ehk uskuda laugaste sügavust ja laudtee laiust, aga sellele, miks pikemalt laukavett vahtimast silm tõrgub ja Hiiesaare teeristil teinekord valus pitsitus südamesse poeb, ei mõista enamik rännulisi mõistlikku vastust anda.
***
Kaur oli heledat verd ja pikemat masti mees, keda sissepoole suunatud pilk justkui veelgi kõrgemaks kergitas.
Ametipäevad veetis Kaur tööpingi taga, kust enamik üritajaid esimese pääsemisega hõlpsamat leiba leidma pages. Oleks ehk Kaurgi läinud, oleks töö selleks mahti andnud ja paremaks põgenemiseks raha jagunud. Ilusama naise leidmisega poleks tohtinud Kauril vähimatki muret olla, sest siiamaani oli ta üsna ilma kaasata läbi ajanud.

Napid niisama-tunnid kolas Kaur enamasti iseenese seltsis metsi ja välju mööda. Kaur pidas seltskonnast lugu küll, aga tähtsamateks hetkedeks tikkus ta ikka üksi jääma ja ega neid vähemtähtsaid hetki Kauri aastatesse mahtunudki.

Sel kevadel vedas üks seletamatu vägi meest ikka ja jälle Kakerdaja laudteed mõõtma. Kaur oli alalhoidlik hing, kes naljalt nõtkuvale mättamaastikule ei kippunud. Jalutas Hiiesaarde kord Kooksimetsa, kord Noku poolt, tegi saare laigukesele lagedale ringi peale, toetas selja koreda kuusetüve vastu või unustas end tunnikeseks siruli osjasängi puulatvu vahtima.


Älves: “Kaur, ärka üles!”

Kaur: “Kust sa mu nime tead?”

Älves: “Eks sa ole siia varemaltki sattunud!”

Kaur: “Hull lugu küll, kui üksi ulades valjul häälel juttu ajan ja ennast nimepidi nimetan.”

Älves: “Tähtis kuuldakse ka nii ära, et sõna suust välja ei ulatu.”

Kaur: “On mu nimi sulle siis nii tähtis?”

Älves: “On minu nimi sinule tähtsusetu?”

Kaur: “Mis su nimi on?”

Älves: “Älves.”

Kaur oleks jätkupärast midagi nime kummalisuse kohta kohmanud, aga korraga olid kõik jutud otsas. Tüdruku tõusmisetoeks ulatatud ahtad sõrmed õhetasid peos nagu äsjatärganud huulheinaoras.
Älves jalutas Kauriga sinnamaani, kus viimane rajalaud rabaserva soonis. Kallistuse kujutas mees vist ise endale kaela, sest kui silmad lahti tegi, oli laukasilmne äratajaneidis madalate hõredate puude või tihedate kõrgete unistuste vahele kadunud.

Laukahaldjas, kes Älves ju tegelikult oli, pidi oma isa palge ees karmi eksimuse eest vastust andma.

Soovaim: “Miks sa ta kõrval laudteel sõelusid ja laukasse ei loitsinud?”

Älves: “Ära nõua seda meest, isa! Toon kümme teist, aga teda ei või anda.”

Soovaimu tegi tütre tõrksus tõsiseks ja märgatud hingepide maapealse ning sooaluse vahel pani rabavalitseja raevutsema: laukad mulksusid hommikuni, keetes raudkülmi ja läbipaistmatuid udulinikuid üles.

Isa jäikusest ärevuses Älves nuuksus järvetaguses laukapraos ja lootis vanemailt õdedelt lohutust.

Älves: “On see siis õnn oma õnn surmavalda suigutada?”

Õde: "Ära küsi minult, mis on õnn. Arvasin, et on õnn, kui esimese ohvri ehaöö koduteelt turbaelutusse eksitasin. Kui seitse sõjameest samakorraga laukasuhu suigutasin, arvasin, et see ometi õnn peab olema. Aga kui leidus ilmaline, kes mu hinge külge sulas ja minu järel veepõhjatusse vajus, sai õnn otsa. Algas ajatus, kus tunded tarbetud ja ihalused ülearused."

Älves: “Ma ei taha sellist ajatust!”

Õde: “Teistsugust pole meile määratud.”
***
Järgmise õhtuni oli Kauril selline kibelus sees, et meister mitu korda tööd juurde pakkus. See kibelus ei lasknud koju kehagi kinnitama põigata. Noormees kihutas otsevalu eilsesse lahkumispaika, justnagu võiks tüdruk ikka veel seal seista või mis veel võimatum - teda seal ootamas olla.

Oligi.
Säras ja sillerdas. Puutus ja paitas. Ise edasi ei tulnud ja meest raba poole ei lubanud.
Õiget seletust ei andnud, või kui andis, ei osanud Kaur seda tõeks pidada. Niipalju sai aru küll, et tüdruk iseoma tahtel end rabatee otsast lahti tõugata ei suuda.

Kaur käis rabamademel kui aardekütt, kel paitustest pajasang pihus kuid kullakatla kojukandmiseks tarkusesõnad teadmata. Käis, kuni sõber Andres, keda külarahva seas terake asjalikumaks arvati, Kauri meeleheite mõõtusid aimas, tõhusat nõu pakkus ja ühel jaanikuu ööta hilistunnil sootüdruku sunniviisil rabast välja ja sealt tahteviisil Kauri tagakambrisse aitas.

Selle jaaniöö külm ulatus soonurkadest naaberküladeni.

Kui õed oleks Älvelt küsima tulnud, oleks ta osanud neile õnne kohta üht kui teist ütelda. Aga õed ei tulnud ja ise ei tihanud Älves Perila tee pervelgi peatuda. Hoidus teistestki rabadest pigem tahedamate tanumate ligi, kuigi veri teinekord vett tilkus ja keelas Kauril kogunisti Kakerdaja poole kiigata.

Ega Kauril olnud esiotsa aega ja tahtmistki, aga siis, kas soo sunnil või iseenese soovitusel sattusid tallad kord endist õnneleiuteed üle mõõtma.

Älve südamest oleks kui laastusid tõmmatud, kui tõetunne temani jõudis.

Älves: “Andres, Kas Kaur läks Kakerdajasse?”

Andres: “Nimetas nagu jah.”

Älves: “Kuidas sa ometi lasid!”

Andres: “Päevane aeg, täismees ja aru peas. Egas ta siis endale viga tegema tõtanud. Sina ju siin.”

Älves: “Isa ei lase teda tagasi!”

Ega lasknudki. Küll kiirustas Älves Andresega Kaurile järele, aga vasttoidetud laugas vaid korises vastuseks ning sülgas Älvele mälestuseks mehe mütsiribala. Sülgas Älvegi. Sülgas mitu korda, kui noorik kaasale seltsiliseks hüpata üritas. Naine oli kui arust ära. Jooksis Hiiesaarde ja järveni (teda ju raba kandis), andmata Andresele võimalust end koju (kelle koju nüüd?) tagasi meelitada. Lõpuks ajas käed laiali ja langes kummuli saarest raba suunas, olles nii raske, et Andrese jõud temast üle ei käinud. Rohkema abiga kohale jõudnud, ei nähtud naist enam kusagil. Keegi olnuks nagu selle aja sees jupikese laudteed saare poolt raba poole juurde ehitanud. Andres aimas. Aga mine nüüd teistele seletama, et see on Älves, kes Kauri poole käsi laiali ajab.

Hingamine

Hingan välja.
Väljas on kuu.
Tähed kutsuvais
kõrgustes.
Öö tundub tuttav ja
ohutu.
Hingan sisse.
Nüüd kuu on sees.