Kuidas armastada kolme peaga lohet?

Maailmas liigub igasugu müüte. Mõned kinnitavad, et draakonid, härjapõlvlased ja haldjad on lihtsalt tobe väljamõeldis. Teised usuvad, et seesugused tegelased on olemas küll, aga arvavad täpselt teadvat, kui pikk, kui raske, mis värvi ja millise iseloomuga. Ja et ainult nii ongi.

Aga päriselt? Aga päriselt mahub maailma uskumatult palju hämmastavat ja erilist ning igaühes meis on veel omakorda suur ja imeline maailm. Ei maksa seda mingite eelarvamustega väiksemaks ega igavamaks teha.

---

Elas kord lohe. Ta ei lasknud end sugugi segada asjaolust, et keegi kuskil väitis: “Lohesid pole olemas!” ega ka sellest, et keegi teine kirjeldas: “Lohed on olemas. Nad elavad Hiinamaal, kõrgel mägedes, nad on punast värvi, neil on üks pea, neil purskab suust tuld ja nad söövad printsesse.”

See lohe elas üsna siin lähistel. Suvel oli ta selline beežikas, pruunikas ja rohekashall – männimetsaaluse karva. Nii tundus turvaline. Männimets oli pealegi elupaigaks parim. Siin nägi kaugele, liikumine oli vabam, samas vajalikult varju ja omaette olemist. Talvesoomus helkis heledamapoolselt. Eks muidugi olenes talvest. Tuld ta ei pursanud. Talle tundus, et see on hammastele kahjulik. Ja tal oli kolm pead.

Printsesse see lohe ei söönud. Selleks oli mitu põhjust. Sa tahad ju, et toit taldrikul hea välja näeks? Mõni isaslohe ehk tõesti naudiks printsesside habrast ilu. See lohe oli emane. Üks tõeliselt kütkestav printsess ajas ta tõeliselt kadedaks. Seda esiteks. Mis veel? Nad kriiskasid. Kuldsed kiharad läksid kurku ja ajasid köhima. Kõik see värv ja kreem ja puuder, millega nad end konserveerisid, tekitas allergiat. Pealegi oli neid jube tüütu kõikvõimalike korsettide, kombineede, kleitide ja seelikute seest välja harutada.

Printsid olid hoopis teine teema! Neid oli tore enne sööki taga ajada, nad olid liikuvad ja lihastes ja lohetari kuuele silmale pakkusid nad igatahes märksa rohkem kui printsessid.

Menüüs tekitasid printsid muidugi samasugust segadust nagu printsessidki. Loed, et kohe tuleb serveerimisele Barthold Cornelius Alexander Engelhard, loodad rikkalikku neljakäigulist lõunat, aga prints on kidur kui pisemat sorti päkapikk.

Lohe enda nimi oli Jahh ja sellest jätkus kõigile kolmele peale. Keskmise pea poole pöördudes kõlas see nagu otsus, vasakpoolsel – nagu tuisukilje ja parempoolsel – sosinana puulatvades. Loherahvas ei ajanud nimedega alpust taga. Oskad sa üldse pakkuda kedagi, kes lohesid nimepidi kutsuks?

Nad elasid erakutena, kes kus, üksteisele külla sattusid harva, seda enam, et need korrad heaga lõppema kippunud. Nii ununes vahel aastateks, et kuskil lohetki mingi oht võiks varitseda. Aga oht oli. Lohetapja.

Lohetapja on iseenesest täitsa tavalise inimese moodi mees. Noh, ehk kasvult veidi pikem, aga mitte oluliselt. Lihtsalt, kui tavaline mees ei kipu metsa, kus lohe elab, siis lohetapjat veab sinna nagu magnetiga. Mis ta seal teeb, sellele enamasti tunnistajaid ei jagu, aga tagasi ta tuleb, kott lohakalt üle õla ja koti sees on siis vastavalt nii mitu pead, kui lohel juhtus olema.

Aga aitab nüüd kirjeldustest. Läheme loo juurde. Ja lugu selline:

Meie lohe metsa sattus lohetapja. Päikesesoojas teeservas ilutsesid lopsakad karukellad, näsiniin pilgutas oma salalikke sügavroosasid õiesilmi, jõesäng oli kirkaid varsakabjapatju täis, aga lohetapja ei pannud neid eriti tähele. Tema treenitud vaist haistis lohe lähedust. Ja ettevaatuse kaotanud lohe kerkis sealtsamast karukellade, näsiniinte ja varsakapjade vahelt kogu oma kolmepäises täiuslikkuses.

Midagi juhtus nüüd. Kas oli lohetapja liiga palju loheringkonnas liikunud või säras keskkevade ahvatlusi lohe kolmest silmapaarist, igatahes... lohetapja armus. Ja armus nii hullusti, et see suur armastus jõudis ka lohe südamesse. Nii et... vastastikune.

No ja mis sellest, küsid sa? Kui tinasõdur võib armuda paberbaleriini, kaunitar koletisse... miks ei võiks lohetapja armuda lohesse?

Nojah. Lohetapja süda tuksus lohele ja lohe süda lohetapjale, aga peale suure armunud südame oli lohel ka kolm pead ja need ei suutnud taluda, et lohetapja kõiki kolme kallistas ja musitas. Korraga ei tulnud kõne allagi ja eraldi tegi samuti tuska.

“Mina nägin teda esimesena!” teatas keskmine pea ja äärmised pidid sellega nõustuma. Nii oligi olnud.

“Mina armastan teda kõige suurema kirega!” nõudis vasakpoolne. Nojah, ta oli tõesti teistest elavam ja särtsakam.

Parempoolne ei öelnud suurt midagi, ta oli selline... introvert. Aga armastas ja kiivust tundis temagi.

Armukadedus ajas lohe pead tõsiselt tülli. Armastus ajas peadest hulluks.

Lohele ei maitsenud jook ega söök. Ka hõrguma prae kõrvalt nokkis vastutahtmist vaid veidikese salatit. Jäi täitsa norgu.

Lohetapja oli kimbatuses. Kui kedagi armastad, siis tahad ju, et ta sinust rõõmu tunneks ja säraks, mitte kurvaks jääks.

Mis siis teha? Kui kellelgi on kolm pead, ei ole võimalik kahte lihtsalt minema kihutada. Pole võimalik konkurente maha raiuda, sest need kasvaks ju kohe kaela otsa tagasi. Kui, siis kõik kolm korraga, aga see ju teeks lohele otsa peale.

Kõige hullem, et lohetapjale meeldis lohe just kõigi oma kolme peaga ja peadevahelised tülid tegid ta õnnetuks.

Lohe aga armastas lohetapjat. Kui armastad, siis tahad teisele rõõmu teha, mitte kibedust ja valu.

Maailmas on igasugu tarkust ja maagiat. Küllap oskaks keegi teha lohe ühest suurest armastavast südamest kolm. Teha nii, et saaks saata kõik kolm pead oma südamega eri maailma otsa. Ootama, et lohetapja ta leiaks. Teadma, et lohetapjat on kusagil ootamas veel kaks sama kallist ja head. Kas see aitaks?

Lohetapja ei osanud midagi targemat välja mõelda, kui et tuleb kasvatada endale veel kaks pead. Aga ega siis need nii lihtsalt kasva! Mida teha? Siirdada? Nõiduda? Teeselda?

Tead. Tegelikult on see üsna meeleheitliku lõpuga lugu. Või mis lõpuga... Lõpp ei paista veel kusagilt. Ainult meeleheide.

Me arvame, et oskame nõu anda küll. Et lohetapja peaks leidma endale hoopis printsessi või mõne tavalise vaese külatüdruku. Ja lohe peaks ootama endale lohest kosilast. Soovitavalt kolmepealist. Aga elus ja armastuses ei ole nii lihtne. Seal võib juhtuda, et lihtsam on kasvatada endale kaks uut pead.

Tummakstegevalt ilus printsess Adeliise

Oli ühel valitsejal, kuningas Tordimard kahekümnekolmandal, tütreke - imeilus Adeliise - kes pidi kord pärima lossi ja riigi ja rahva. Printsess nägi nii kena välja, et kõik ümberkaudsed teda nähes imetlusest tummaks jäid. Isa-ema niisamuti. Mis sellest, et kõnetus ainult printsessi silmaulatuses kestis - vanemad rõõmustasid küll tüdruku ilu üle, ent arvata võis, et tummas seltskonnas lapsuke ise iial rääkima ei hakka. Õnneks leidus üks vana ja võimas võlur, Egomar, kelle vägi piiga kaunidusest kõrgemal seisis ja nii palgati too maimukese eest hoolt kandma.

Egomar teadis tuhandeid nõiasõnu, oskas end muuta draakoniks, kes üles kaljumägedesse lendab, kihulaseks, kes lukuaugust läbi mahub, kilpkonnaks, kelles on salvestunud sajandite tarkus... Aga veel oskas Egomar olla leebe ja õrn väikese kuningatütrega, hüpitada teda oma luuvaluhaigel põlvel ja laulda lustakaid laulukesi.

Aastad läksid, Adeliise kasvas aina kaunimaks tütarlapseks, samuti väga targaks ja sõnaosavaks. Ainult et oma tarkust ning sõnaosavust võis ta vaid vana võluriga jagada, vaikivas õukonnas ei tekkinud selleks suuremat isu.

Adeliisel tuli kätte meheleminekuaeg, aga tumma meest printsess endale ometi kaasaks ei tahtnud! Oleks siis lihtsalt, et ei räägi - saab ju end teisitigi arusaadavaks teha - aga peigmehekandidaadid jäid soolasambana seisma, ei jaganud kaunitari kohates enam ööd ega maad, vahtisid ainiti, ei pilgutanud silmigi - mis sa sellisega peale hakkad!

"Hoolitsesid mu lapse eest siiamaani hästi, aita nüüd midagi välja mõelda, et Adeliise õnnelikult mehele saaks!" palus kuningas võlurit, kes vahepeal veel võimsamaks ja vanemaks oli muutunud. "Kuningriik vajab nooremat valitsejat kui mina, aga sellele valitsejale oleks ka kord järeltulijaid tarvis!"

Küllap võlur juba aidanud oleks, kui vanake vahepeal ise printsessi ära poleks armunud. Aga siin see nüüd on! Ega kuningas vabatahtlikult võlurivanamehele tütart annaks. Päris tüliga ja vägisi ka ei tahaks võtta. Ja nii vaatas vana võlur kuningale oma tarkade silmadega otsa, endal riukad peas, ning ütles:

"Kurb saatus võib tabada Su kuningriiki, sest on vaid üks võlurohi, mis ühe meesterahva Adeliise juuresolekul julgeks teeb ja sõnad suust sikutab. Peab leiduma selline kavaler, kes ise ennast pildile jäädvustab. Kui printsess selle pildimehe silmadest ennast näeb ja naeratab, on nende liit vankumatu ja armastus taeva poolt tunnustatud." Nii ütles vana võlur ja lasi kindluse mõttes ka nõialoitsu lendu, et võit kindel oleks. "Sest," mõtles ätike Egomar. "Kui mitte keegi ülesandega hakkama ei saa ja siis otsekui poolkogemata minu pilt tüdrukule ette juhtub, ei hakka keegi enam hullusti vastu punnima. Seda enam, et mind nähes on Adeliise alati naeratanud."

Hakkasid printsid pilte maalima ja maalitunde võtma. Jäljendati erinevate ajastute tugevamaid tegijaid. Võeti eeskuju erinevaist kunstivooludest. Realism, kubism, futurism - kõik katsuti läbi. Ainult Egomar teadis, mis kõige tähtsam. Peegeldus! Seepärast nägi ta pildiga just niipalju vaeva, et printsess kujutatu ära tunneks ja silmade asemel lasi liita lõuendi külge... peeglikillud.

Nooruke peeglimeister (vanemat ei tihanud võlur võtta - tabab ehk asja ära!), kes vastutusrikka ülesande jaoks välja valiti (peeglitükid pidid ju maaliga silmatorkamatult sobituma), sai korralduse õige kujuga killud valmis lõigata, lõuendile liimida ning maal kuningalossi toimetada. Vana võlur leidis, et tema ise peaks toimetustest võimalikult kõrvale jääma.

No kuidas võis üks elutark mees nii ettevaatamatu olla!

Kuningad ja printsid, niisama hertsogid ja krahvid, linnapead, laevakaptenid ja kaupmehed - kõik kogunesid oma kunstiteostega kuningakotta, heale õnnele lootes. Läks ka peeglimeister. Tema, tühisus, polnud muidugi käimasolevast midagi kuulnud, aga noormees mõtles, et kui nii tähtsasse kohta minek, oleks viisakas kingitus kaasa võtta. Mida tal võtta oli? Eks peegel! Tagasihoidliku raamiga küll, aga nii selge ja sile, et see vaataja ilu veel erksamalt esile tõi.

No ja nii läkski - maal ühes ja peegel teises kaenlas.

Saal oli puupüsti tulijarahvast täis, seinad piltidest rasked. Oleme ausad, pooli neist oli lausa piinlik ja valus vaadata, aga üksikud nägid välja kui tõelised meistritööd. Eriti, kui pildi autoriks osutuski mõni kunstnikuisand.

Peeglitegija leidis maalile sündsa koha ja jäi otsima, kuhu peegel panna. Seda, et saali ei sünni, sai isegi aru. Pole ju teab-mis hiilgust raamiks ümber. Sokutas vargsi kuhugi koridorilauale ja valmistus minema hiilima. Aga edevus sai hetkeks võitu - viskas oma käsitööle viimase pilgu. Mis sa arvad, kes samal hetkel peeglisse vaatas? Õige jah! Printsess ise! Oli saalinurgas sagimist seiranud ja silmitsema jäänud, et miks see noormees nõnda vargsi enda ümber kaeb. Et kas ka pilt pakis? Aga ei! Peegel. Siledam kui seelikusiid ja selgem kui allikasilm. Adeliise vaatas ennast - ilus oli ta tõesti - ja märkas õla taga noormehe kohmetunud pilku. Märkas pilku ja - naeratas. Sest poisi silmad olid printsessi nii täis, et nende sisse muud midagi sugugi ära ei mahtunud!

Noormees oleks häbelikkusest maa alla vajunud ja imetlusest keele kurku neelanud, aga Egomari enda lausutud loits tuli talle appi ja nii ütles ta (ilma liigse peenutsemiseta, sest tal polnud kunagi varem juhust olnud printsessiga kõnelda): "Tere! Kas sina oled printsess Adeliise? Siis on see peegel sulle. Kingiks. Mina tegin selle. Vot. Et. Ma... hakkan nüüd minema." Ja keeraski sammud väljapääsu suunas, sest tema töö oli justnagu tehtud.

Aga printsess nii ei arvanud.

"See on minu tulevane," sikutas ta segaduses peeglimeistri oma isa, kuningas Tordimard kahekümnekolmanda jalge ette. "Selle mehe tehtud peeglis kohtasin ta silmi, leidsin neist enese ja seepeale hakkas ta minuga kõnelema! Temast saab noor kuningas!"

Kuningas vahetas meistriga paar sõna, noormees tundus arukas, terve ja tugev. Et vaene? Kah mure! Kuningriigil kulda küll.

Kui edus kindel Egomar kohale jõudis, oli kõik juba sündinud. Kuninglik luba käes ja laulatuski peetud, sest - rahvas korra juba kohal, milleks neid edasi-tagasi jooksutada!

Saadaks noormehe pihta välgunoole või laseks saalilael talle kaela kukkuda? Aga... nii võib Adeliisegi viga saada ja üleüldse - võluri enda õnnistusloits hõljus kaitsekilbina noorpaari ümber.

Paaril oli palju lapsi ja vana kuningas andis õige varsti valitsusohjad üle.

Pika ja õnneliku elu elasid Adeliise ja peeglimeister. Adeliise oli terake targem (võluri koolitus kandis kasu) - tema valitses riiki. Peeglimeister aga tegi peegleid edasi. Kuidas sa siis ei tee, kui oled osavaim peeglimeister terves kuningriigis!

Vana võlur jäi juba laulatuspäeval kadunuks. Küll aga kinkis keegi muldvana eideke noorele kuningapaarile lonkava jala ning kurva olemisega kilpkonna, kes kingisaajatega pika elurännaku truult kaasa tegi.

Väike ja suur veeringe

Elas kord veetilk. Tema koduks oli ookean ja tal oli lugematul hulgal õdesid-vendi - kõik temaga ühte nägu ja samasugustes liibuvates-läikivates rõivastes. Ühest küljest oli see tore, sest kui juhtusid üleliia hullama ja selle käigus mõni laev põhja läks, ei osanud keegi kindlalt just sind süüdistada. Aga teisest küljest - kui sa mõne kajakapoja janu kustutasid või räimenolgi näo puhtaks pesid, ei tuntud sind ka selleks ära, et tänada.

Ja üleüldse! Tore oli küll hulpida keskel ja ääres, pinnal ja sügavas, aga pikapeale hakkasid enamat tahtma.

"Eks mine ja lenda!" soovitas ookean oma virilaks muutunud pojale.

"Lendan? Kuidas? Ma pole ju kajakas ega kalakotkas? Mul pole tiibu!" pahandas veetilk narritamise pärast.

"Ei, tõsiselt!" soovitas ookean. "Tõuse päris päris pinnale. Küll päike aitab su lendama!"

Veetilk võttis nõuannet kuulda. Nii üles polnud ta varem sattunud. Ei teagi, miks.

Tuul paitas palet, päike kõdistas kuldsete kiirtega kurgualust... ja korraga tundis veetilk, kuidas ta otse kui võluväel taevasse kerkib. Ja mis ime veel! Ta muutus kergeks nagu õhk ja ta tilluke keha muutus täiesti nähtamatuks.

"Juhhuu! Ma lendan!" juubeldas veetilk ja kerkis aina kõrgemale ning kõrgemale.

"Oi-oi-oi!" ehmus ta siis. "Unustasin ookeanilt küsida, kui kõrgele ma lennata tohin ja kuidas jälle alla saan! Kui ma lendan päikesele liiga lähedale, võib ta kuumus mu hävitada!"

"Ära karda!" rahustas keegi sama kerge ja nähtamatu lendaja. "Kõik laheneb iseenesest!"

Vastaja teadis. See oli tal juba mitmes lend.

Huvitav. Mida päikesele lähemale tõused, seda suuremaks peaks muutuma kuumus, aga juhtus hoopis vastupidi - veetilgal hakkas jahe!

Jahedus toob kananaha ihule, eks ole?

Veetilkki märkas seda.

Oot-oot! See tähendas ju, et ta oli taas nähtav!

Pisitillukese udukobarana hõljus ta õhus ja otsis omasuguseid, kelle külge klammerduda ja keda sooja kogumiseks kallistada. Nii moodustus taevasse tilluke valge pilv. Uusi lendajaid aga aina lisandus ja varsti sai väikesest valgest pilvest suur valge pilv. Mida rohkem oli juurdetulijaid, seda tumedamaks muutus pilv a seda niiskemaks muutusid veepiisamudilaste kehad. Lõpuks sai suurest valgest pilvest suur must pilv ja see suur must pilv lasi veetilkadel vihmana taas alla sadada.

"Tere, veetilk!" naeratas ookean.

"Tere, ookean!" säras veetilk. "Ma tegin ühe suure ringi!"

"Ei!" muheles ookean. "Sinu ring oli väike."

"Kuidas väike?!" üllatus veetilk. "Ma tõusin nii-nii kõrgele taevasse, lendasin pilvena sinu kohal ja sadasin vihmana su sülle tagasi. See oli suur ring!"

"Ei, kullake!" kohises ookean. "See ring oli väike."

"Kas suur ring on ka olemas?" uudishimutses veetilk.

"Ikka on!" noogutas ookean oma lainepäid.

"Kuidas sinna saab?"

"Palu tuult. Tema aitab," andis ookean ajsalikku nõu.

Uuesti kergitas veetilk end ookeanipinnale, uuesti soojendas päike ta kaalutuks ning kehatuks ja taas moodustus taevalaele algul väike, sellest aga aegapidi suur valge pilv.

"Tuul! Kallis tuul! Palun juhata mind suurele ringile!" anus veetilk.

Tuul ajas huuled torusse ja puhus pilve ookeani pealt ära kuivamaa kohale.

"Tere, veetilk!" tervitas maapinnale kukkujat tilluke põllulill. "Kas sa tulid mind jootma?"

"Võib-olla küll," kohmetus veetilk. "Tulin suurele ringile, aga ei tea täpselt, mida tegema pean."

"Palun, kasta mind! Ma olen veel noor ja vajan ohtrat jootmist!"

Veetilk kastis lille juuri, niisutas tema lehti ja õisi ning aurus lille pinnalt tagasi õhku. Ujus uduna niitude kohal, pikutas kastepisarana hommikusel rohul... kuni hakkas koduigatsuse käes kannatama.

"Ma tahan koju. Kojuuu!" nuuksus ta.

"Tule minuga kaasa," kutsus veetilga kurbusest härdunud ojake.

"Kas sina viid mind koju?" uuris veetilk lootusrikkalt.

"Ei. Aga kraavini saad küll."

Üheskoos silgati kraavini.

"Kas sina tead mu koduteed?" päris veetilk kraavilt.

"Ei, aga ma juhatan su jõeni," lohutas kraav.

Kraavi jooks oli jõudsam.

Jõevool ei lasknud veetilgal midagi küsida. Haaras ta kaenlasse ja lidus minema. Kargles üle kivide, kurvitas käänakuis ja tuhises jugadest alla.

"Tere, ookean!" kallistas õnnelik veetilk taasleitut. "Ma tegin suure ringi!" rõõmustas ta ja jutustas seljataha jäänud seiklustest.

"Tegid!" tunnustas ookean. "Aga saab veel suuremalt!"

"Hm?!" mõtiskles veetilk hetkekese, kallistas ookeani veelkord, võttis päikesekiirest kinni ja kihutas taevasse.

Taas kandis tuul veetilga valge pilve põldude ja metsade kohale, taas muutus valge pilv mustaks ja vihmaraskeks ning uuesti pudenes veetilk piisana põllupõrandale.

"Kas sa tulid mind jootma?" küsis viisakas põllulill.

"Kui just väga vaja pole, läheksin suurele ringile," vabandas veetilk.

"Olen vahepeal vanemaks saanud. Enam nii hullusti ei januta. Mine pealegi!" lehvitas lill.

Veetilk puges põllumulda.

Keda ta seal kohtas?

Mutti? Muidugi.

Vihmaussi? Loomulikult!

Aga veetilk vudis veel sügavamale.

Korraga kohutas rännulist valge ja vängelehaline löga.

"Tere! Mina olen veetilk ja matkan suurt ringi!" kogus end veetilk.

"Mina olen õel pesupulbrivesi ja mürgitan pinnast. Kohe mürgitan sinu ka ära!" ähvardas haisev koletis.

"Tule ruttu!" haaras liivakiht veetilga hõlmast, aidates hädalise põgenema.

Veetilk puges hirmunult sügavamale.

Löga surus end samuti liivaterakeste vahelt läbi. Oli ehk natuke lahjem ja tsipake sapitum.

"Tule ruttu!" sikutas veetilka kruusakiht.

Pageja sattus veel sügavamale.

Ühel hetkel puutusid jalad jälle veemärga.

"Tere! Mina olen veetilk," tutvustas tulija end eestleitud uuele sugulasele.

"Mina olen põhjavesi," ütles põhjavesi.

"Tule, jookseme koos minu juurde, ookeanikoju!" kutsus veetilk. "Paha pesupulber ajab mind taga. Ta on kuri ja mürgine."

"Ma ei saa inimeste kaevusid kuivale jätta," tunnistas põhjavesi, aga veetilga juhatas koduukseni.

"Tere, ookean! Ma tegin suure ringi!"

"Tegid, veetilk!" imetles ookean, kui oli veetilga loo lõpuni kuulanud.

"Aga mul on põhjavee pärast väga suur mure!"ohkas veetilk.

"Eks neid muresid tule igalt poolt," noogutas ookean ja püüdis pealael laiali valguvat õlilaiku kokku pühkida.

Põgeneja Loona ja pööristuul

Ehk oli Loona kellelegi ka head teinud, aga sünnitatud kuri ei lasknud tal end siinmail enam mugavalt tunda. Äraminekuks polnud Loonal muud paremat mõtet, kui et kolis, napp kompsuke kandamiks, ühel sobival neljapäevaööl teeristiväravat kaudu aegade taha. Teadjate silma eest varjule ja iseoma himude eest ära.

Mõnda aega õnnestuski.

Siis, sügistalvisel tuisuõhtul, kui naine samblaga oma napi eluaseme seinu tihendas, sest ega tuulekruvi aastatuhandest küsi - tema keerutab end siuhti sajandeist läbi, hingab hooned külmaks ja puhub kambrist välja koldekuuma - jäi veel viimane peotäis palgivahesse pista, kui tuulispea õhuprakku pitsus ja hetk enne seinaaugu täisajamist toapõrandale prantsatas.

Kuna samblaga kindlustatud kambris õhk ei liikunud, sai vihuril jooksuhoog otsa. Istus totsti toolile, puhkis natuke aega palavuse käes, ei pidanud lõpuks vaevale vastu, nööpis kasukahõlmad eest lahti ja lennutas mütsi peast.

Ennäe! Sealsamas sai tulija keha silmale nähtavaks. Silmi vesiseks ajav vilu tuul muutus sakris pea ja vilava pilguga mehemürakaks.

"Mine ära!" kurjustas Loona, viskas istujale tolle vammuse sülle tagasi ja praotas välisust. Aga mees jäi paigale. Ehk oleks läinudki, kui selleks sissetulekuava vabaks oleks tehtud. No vot, neil seadus sihuke, et kust vihurmees tuppa tulnud, sealtkaudu vaid välja saab. Aga oskad sa siis kõige peale tulla!

Vahtisid vastastikku, üks kolde kõrval järil, teine läve kõrval kõhedas. Lõpuks ei pidanud Loona enam külmale vastu, tõmbas ukse kinni. Pole ju puid, et tervet ilma ära kütta.

Loona oli üksindust ihanud. Läks niipidi. Hakkasid koos elama.

Vihuriks oli mees enne tulemist olnud ja et ta muud nime endale mõelda ei mõistnud, siis see jäigi.

Eks algul oli keeruline. Tuisumees tuikus toas. Ei olnud väikese ruumi ja tasakaalu hoidmisega harjunud. Lõpuks sai Vihur sammud selgeks. Sehkendas juba siin kui seal.

Tahus lauale toekama jala.

Kinnitas kapiriiulid kõvemalt.

Uuristas sängipeatsisse puupitsid.

Nikerdas esikuseinale nägusa nagi.

Korrastas koldekive.

Voolis uksele uhke käepideme.

Õlitas ära trepilauad ja tegi korralikud käsipuud. Loonal endal tuli need mehe õpetuse järgi paika panna, sest... Vihur ise õue ei tulnud. Lävi ei lasknud üle.

Ega kumbki uskunud, et elu nõnda jääb, olid olevaga rahul ja õigesti tegid. Jõudsid nappi õnneaega hinnata.

---

Oli tuisuõhtu, nagu mehe tulleski. Tuli hammustas halge, leemepada ajas kaane alt auru. Vihur seisis kambri keskel, takunöör pihale köidetud. Loona kõndis paelaotstega toa serva - võttis kuuevöö punumiseks mõõtu. Naer oli nooriku näo ammugi üles leidnud. Möödunud ajad ja teod ei muserdanud enam. Ehk oli kunagi tehtud halb andeks antud?

Ülemeelikust tujust tähelepanematu, komistas Loona korraga nöörilingu, aas libises jala ümber kokku ja naine vajus tasakaalu kaotades vastu seina. Ei oleks sest suuremat viga sündinud, aga kääriots käes surus seinapraost samblatordi välja ja muidugi just tollest õnnetust kohast...

Vihur sööstis sedamaid seina suunas, pressis kehaga, mis veel tuisukasukakatteta, seinaaugu suuremaks ja... läinud ta oligi.

Aga mitte ainult tema. Loona ju kõlkus mehel paelapidi vöös. Küllap oleks Vihur armastatu piha küljest lahti köitnud, aga juba heitis tuuletalv talle kasuka turjale ja varrukasse kaduvad käed enam inimeste töid ei tundnud.

Eile õhtul kuulsin neid jälle. Loona meeleheitlik sõrmetrummeldus kostis selgesti läbi tormi ja pimedust trotsivate aknaruutude. Ja ma jäin jälle hiljaks. Seni, kui näpud tõrkuva lingi kallal kohmitsesid, oli ta läinud.

Proovi Sina. Ava aken ja haara tal käest. Hoia ainult, et ise kaasa ei lenda. Või jäta seina sisse tuuleava ning looda, et Vihur sellest oma kalli kaaslasega tuppa kihutab.

Tuule koht on õues. Lase ta sinna tagasi. Sina juba tead, mis selleks teha tuleb. Aga Loona on oma karistuse ammu kuhjaga ära kandnud. Aita teda. Aita. Mis sest, et... päris terveks ta vaevalt enam kunagi saab.

Liblikas Limbert ja majasoomukas Mathilda

Majasoomukas Mathilda oli tilluke, tagasihoidlikult hall loomake. Elas ta vaheldumisi kord köögi kraanikausikapis, kord keldrinurgas kartulisalveseinal. Igavust ei osanud ta tunda, erilist elevust samuti mitte.

Ühel hommikul, kui Mathilda vahelduseks jälle seinapraost keldrirõskusese laskus, kõnetas teda käigusuu kõrval kössitav koerliblikas:

"Hei! Sina seal! Olen juba paar tundi pimeduses passinud. Kas siin üldse kunagi midagi toimub ka?"

Liblikas oli varahommikuse vihmasabina eest varjule lennanud, siis aga suleti aknasilm ja edev lendaja jäi hämarasse ruumi vangi.

Tegelikult oligi juba sügis ja paras aeg talvitumispaik valmis vaadata. Limbert lihtsalt ei tahtnud sellega veel leppida.

"Ttoimub?" takerdus Mathildal sõna suus. Ta polnud tähelepanuga harjunud.

"Nojah! Tantsu? Tsirkust? Muid lõbustusi?" niheles pealesunnitud puhkusest närviline Limbert.

"Tsirkust?" Mathilda isegi ei teadnud, mida see sõna tähendab. "Tantsu?"

Konnad - ainukesed keldrielanikud, keda Mathilda oli oma rännakutel kohanud - kükitasid loiult kartulisalve all kobaras ja ootasid und. Ja Mathildel polnud vähimatki soovi neid valsile paluda. Miski ütles, et see pole hea idee.

Keldrielu eeliseks oli just nimelt hõre asustatus, pimedus ja... vaikus. Nii ta liblikale ütleski.

"Pole võimalik! Taevas küll! Sinusugustega sureb maailm lihtsalt igavusse!" turtsatas Limbert ja laperdas nähtamatusest aimuva akna suunas. Paraku arvestas ta natuke valesti ja maandus hoidisteriiulil, mahlapudeli kleepuval küljel.

"Iik! Mis see on?" kiskus ta tihke vahu sisse kinni jäänud jalgu.

Majasoomukas libises vilkalt lähemale.

"See... Tundub imelik. Nähtavasti käärima läinud," takseeris Mathilda.

"Lõhnab huvitavalt!" leidis liblikas ja torkas londi kihisevasse vahupilve.

"Mina sinu asemel oleksin ettevaatlik!" manitses Mathilda. Mitte et tal endal kurk kõrbenud poleks. Mathilda jaoks tundus turvalisem kustutada janu veetorustiku rõskusetilgakesi limpsides.

"Hollallaa!" hõiskas peagi Limbert ja tuikus, tiivad laiali, majasoomukat embama, joodust jokkis ja ülemeelik.

Mathilda, külalise tavatust käitumisest hämmingus, jäi eemalepõikamisega pisut hiljaks ja litsuti joobnud liblika rohmakast sülelusest selgapidi seinakonarustesse.

Järgmisel hetkel süttis keldrilae tolmunud elektripirnis valgus - majaemand tassis järjekordse laari moosipurke riiulitele ritta.

"Juhhei! Jehhuuu! Disko!" tormas Limbert valgusallika suunas, Mathilda näpuotsa ununenud.

"Ettevaaaaaatust!" kiljatas majasoomukas, ent juba katsus ta külg kuumavat pirniklaasi. Loomake karjatas valust.

"Pidu! Piduuuu!" möllas liblikas ja tuhises moositooja lillelisele seelikusiilule. Rünnatu rehmas tõrjudes käega. Mathilda pea käis kolksuga vastu teravat nööbiserva.

Siis märkas Limbert irvakile jäetud keldriukse vahelt valgust.

"Johhaidiii! Elagu eluuuuu!" purjetas ta kuraasikaid haake tehes päevapaiste poole. Uimasekstambitud majasoomukas sadas oimetult põrandale.

Teadvusele tulnud ja keldrist lahkuja talla eest vaevu eemale põigelnud, lohistas Mathilda oma räsitud ihuliikmed riiulialuse varjusoppi. Kägardas läbikolgitud keha jahedale põrandakivile ja puhkes südantlõhestavalt nutma.

Nii valus ja kurb oli tal, et liblikas minema lendas.

Kibejärvekoopa lohe ja klaasmäekuningriigi kuninganna

Oli kord üks kuningriik ja asus see kõrge klaasmäe nõlvadel. Mägi ise oli seest õõnes, mäekoobas täidetud kibeda järveveega. Kibedaga sellepärast, et järves elas lohe, kelle soomuste vahelt salakavalaid mürgiaure immitses. Koopasuu avanes üles mäetippu ja mõnikord lendas lohe selle kaudu välja. Tundub hirmutav? Tegelikult polnud selles midagi halba. Väljaspool koobast oli lohe täiesti ohutu ja üdini heasoovlik. Kuna ta oli järvelohe, siis tuld ei pursanud. Piserdas hoopis sõõrmetest võluvett, mis majadel aknad läikima pani ja hädalistel palavikku alandas.

Mäe sees elades oli lugu sootuks teine. Inimene, kes koopasuust sisse vaatama sattus, oli kuningriigi jaoks kadunud hing. Kaht saatust võis see valida: kas kukutada end koopajärve, kus lohe kukkuja tahte ja tarkuse enesele röövis ja tulija mõruveelise järve peale paadimeheks mõistis, või, millestki rõõmu tundmata, koju tagasi kõmpida - tagasi koju ja tagasi mäele, tagasi koju ja tagasi mäele - pendeldades senikaua, kuni tasakaal jalgadest kaob ja lohe lõpuks ikka uue tahte, tarkuse ja paadimehe omanikuks saab.

Mäe klaasist külgedest paistsid läbi aerutajate hallid kujud. Klaasseinad mõistuse kaitseks, käisid ohvrite pered kadunuid kaemas ja taga leinamas ning katsusid oma eluga kuidagimoodi edasi minna. Üldiselt oli muidugi mäe tippu ronimine karmilt keelatud. Aga eksijaid leidus ometi.

Nagu kuningriikides ikka, leidus sellelgi maal oma kuningas ja kuninganna. Ja nagu kuningale kohane, tundis see valitseja oma riiki läbi ja lõhki. Mäejärve ka. Oli koopasuust lausa mitu korda sisse vaadanud ja allagi roninud, sest kuidas nõuda alamatelt midagi, mida sa ise täita ei suuda! Kuningal on muidugi kuningavägi sees ja see aitab tavainimesest enam taluda.

Siiski märkas kuninganna, et kuningas iga käimisega justkui väetimaks jäi ja justkui tagasi tahtis. Vähem küll kui teised, aga muretsema pani ikka. Ja nii küsis ta lohelt, kui too mäe peal käimas oli, otse: "Kas sa võtad viimaks minu mehe ka?"

"Võtan küll!" tunnistas lohe häbelikult, kuid ausalt.

"Aga siis jääb ju riik kuningata?"

"Otsi uus ja vähem uudishimulik!" soovitas lohe.

"Aga mina armastan seda kuningat. Mitte ei raatsiks teda sulle anda!" kurtis kuninganna.

"Mis parata. Nii läheb."

"Kas ma siis mitte midagi teha ei saa, et nii ei juhtuks?" uuris kuninganna. Ta ju teadis, kui heasoovlik on mäest välja tulnud lohe.

"Sina ei saa tõesti midagi teha," vangutas lohe kaastundlikult pead. "Tema saab."

"Mis ta peab tegema?" kergitas kuninganna lootusrikka pale lohe poole.

"Ta peab mäe ümber lükkama ja järvel välja voolata laskma."

"On selline asi siis võimalik?"

"Kui tahta, siis on."

"Ja mis siis sinust saab? Kas sina sured siis ära?" hoolis kuninganna, kuigi teadis juba ette, et olgu vastus milline tahes, tema teeb, mis vähegi võimalik, et kuningas mäe pikali maadleks.

"Võib-olla suren. Võib-olla ei sure ka. Ehk elan väljas edasi. Hakkan aknapesijaks või haigepõetajaks," lootis lohe ning lonkis koju tagasi. Kuniks veel kodu olemas.

"Minu kuningas!" tormas kuninganna oma mehe juurde. "Sa pead mäe pikali lükkama. Siis saab riik needusest lahti!"

"Seda ma ei suuda."

"Suudad küll. Lohe ise ütles. Kui väga tahad, siis suudad."

"Olgu siis pealegi!" soostus kuningas. Sidus kasukahõlmad vöö vahele ja läks mäega maadlema. Ja näe imet! Mida tugevamalt tahtis, seda kõvemini mägi kõikus! Uskumatu!

Ainult et vahepeal tuli kuningale teistsugune tahe peale. Tahe ronida mäe otsa ja koopasuust sisse kiigata. Ja pärast seda käiku ei soovinud ega jaksanud kuningas tükk aega midagi.

Kuidas lugu lõppes? Aga ei lõppenudki kuidagi. Elavad siiamaani samamoodi edasi. Kuninganna püüab jõudumööda riiki valitseda, lohe mulistab koopajärves ja kuningas löntsib mäe tipu ja jalami vahet. Ise ka ei tea, mida tahab. Kuninganna oleks juba ammu mõlema variandiga nõus.

Jäljetegija Tõnu

Albu mõisas oli kuri härra ja kord majas. Ükski orjahing ei tohtinud peatrepile ega üldse eesõuele sattuda. Ainult siis saadi minekuks voli, kui käsk käes trepipealne puhtaks pühkida või muru madalamaks niita.

Hoovitaguses hobusetallis hoolitses sõiduratsude eest tallimees Tõnu. Hobuseid oli palju - igal pereliikmel oma ja mõni veel pealegi. Härra ei hoolinud muist hobustest, kui oma tumedast sõidutäkust ja võigust märast, kes mitu head järglast ilmale kandnud.

Oligi tollel märal parajasti jälle poegimisaeg käes ja härra tahtis kindlasti selle tähtsa tulemise tunnistajaks olla. Käskis Tõnul varakult härrastemajja märku anda. Toredal ja kogemustega loomal kippus uus emaks-saamine liiga lihtsalt käima ja nii tormas Tõnu tulistjalu härrat kutsuma. Hiljaksjäämise hirm oli sedapalju suur, et tuiskas otse ilutrepist üles ja tallised tallad jätsid sellest ka märgi maha.

Parun kiirustas poegimist pealt nägema, aga nagu härrasrahvale kombeks, tuli teda enne ümberrõivastada, kammida ja kingadesse kängitseda. Ega sobinud tähtsal isandal tõtlikke sammegi teha. Nii jõudis ta talli juurde hulk aega tarvilikust hiljem.

Varss oli terane ja mära ärgas, aga pettunud parun otsis põhjust, et meelepaha välja elada. Ei tulnudki kaugelt otsida! Määrdunud jäljed andsid põhjuse Tõnu trepile tagasi kutsuda ja ta korralikult läbi pragada.

"Muidugi ei jõua sina õigeks ajaks sõna tooma, kui selle asemel majatreppi mustad! Maha kummarda ja keelega korja ära need jäljed, mis siia kivide peale kokku kandsid!" kärkis parun ja tõukas kössitava tallimehe nägupidi astmetele, aga nii õnnetult, et Tõnu otsaesine vastu kiviserva kõlises ja tallimees elutuna maha langes.

Ega härral orjadest puudust olnud. Leidus mitu samanimelistki. Juba õhtuks oli uus tallimees ametis ja häärberis lugu unustatud.

Või kas ikka oli?

Kummalised lood hakkasid mõisas juhtuma. Jalutas härra kaminasaali ja mida nägi? Hobusesõnnikune jäljerida kulges põiki üle hiljutiostetud kallihinnalise vaiba.

Sisenes parun oma magamistuppa - keegi oleks nagu voodiesisesse saapatalla-aluseid tühjendanud.

Ükskõik kuhu ruumi peremees jala tõstis, ikka käis hobusehädane astumisrada ees. Ärritus, mis ta ärritus ja vihastas, mis ta vihastas, sammuja vastu kuidagi ei saanud. Heitiski viimaks kibeduse ning meeleheite kätte hinge.

Aeg-ajalt võib nüüdki mõisatreppidelt määrdunud jälgi avastada. Ja sama märkamatult, kui need ilmuvad, kaovad nad taas. Nii ajab tallimees veel aastasadu hiljem härraga kiusu. Ikka nii, et tema trampides ees ja parun lapiga järel.

Üks mees, kes seda lugu teadis, proovis ka härra vaimu kraamima meelitada. Jalutas suured porikamakad paraadtrepile. Ai, küll see tema kukkumine oli valus! Tõusis küll iseoma abiga lipuvarda ümbert, kuhu nähtamatu käsi ta virutas, üles, aga liipas veel mitu aega mõlemat jalga.