Kuri ei tohi näha end kasvamas

See juhtus paar ööd tagas. Oli parasjagu minu kord valvet pidada. Ükski küla pole ju kurja eest kaitstud.

Ega ma täpselt teadnudki, mida pean kaitsma, kuidas ja mille eest. Ainult Maareti sõnad kumisesid kõrvus: "Kuri võib peidus olla ükskõik kus. Kuni kuri ei kosu, kurja ei sünni. Kuri ei tohi näha end kasvamas!"

Sina saad aru? Mina küll ei saanud.

Patrullisime Hiilega koos. Hiile ju pimedust ei pelga ja koos kaob valveaeg hõlpsamalt.

Jalutasime Liivasamblalt Marjamäe suunas. Öösel on kõik kuidagi teistsugune. Suurem. Süngem. Lähemal. Korraga käristas türkiissinine noorkuusirp pilve puruks. Pimedat Hiile ei karda, aga kuuvalgest hakkab valus. Jooksime Kaaruse siloauku kuuvarju, ent too oli kõrgel ja näitas kõik nurgad ära. Silkasime siis künka otsa, küüni.

Ma polnud seal kunagi sees käinud. Veskis küll. Siis, kui veski veel olemas oli, õigemini riismed endisest toredusest.

Küüni tookord ei tihanud. Pererahva pärast või... ei mäletagi, miks.

Uksed püsisid tuulevaikuses vagusi. Ei kriuksatanud kordagi. Olid nad ju ka piisavalt pärani, nii, et neid sisenedes riivama ei pidanud.

Põrandal vedeles aastakümnetetagust heinasodi. Selle kuiv tolm tuletas midagi kauget ja tuttavat meelde.

Veel kaugemat ja tuttavamat leidsime heintes talludes, kui saapanina äkitselt millegi kõva ja kandilise vastu puutus. Sobrasin heintes. Albumid! ALBUMID!

Vanamemme suur hallikaaneline, ketrajaga. Šokolaadipruun ja sissepressitud mustamustriline. Sile rohekaspruun... Teadsin ammugi, et need ära varastati. Hoopis kaugemalt. Linnast, tädi juurest. Tema, õdedest vanim, nad kord endale päris.

Miks need siin on? Kuidas küll?

Hiile hoidis eemale, aga mina ei suutnud kohtumisrõõmu taltsutada. Näod, kes mulle põnnina võõrad ja tuimad tundusid, olid korraga nii omad. Valter. Aino. Vaike... Kellegi tädipojad ja onutütred, noorikud, nõbud, nadud...Vanamemm. Plikana. Pruutkleidis. Siis juba põnnidega põlvedel... Mu oma ema. Suurte heledate silmadega ja väikeses volangidega kleidis. Siis pika patsiga, mis seelikuvärvlini ulatus... Mina! Sinisesse baikatekki mähituna (ah, pilt mõistagi mustvalge, aga ma ju tean seda tekki!), tüdrukuna väraval kõõlumas ja seal... Mõelda! Kõiki neid pilte pole ma näinudki, aga tundub nii loomulik, et nad olemas on!

"Hiile, vaata! Vaata! Ma ei teadnudki, kui väga olen sellest puudust tundnud!"

Aga Hiile ei vaata. Hiile hirmunud silmad otsivad teed õue ja juba ta ongi seal, noorkuupaistesel põllul, mis talle ometi suurt valu valmistab?!

Siis tunnen ma ise seda, mille Hiile ärgas pilk ära nägi. Kuri. See kasvab minu sees. Kuumab ja kipub kehast välja.

Anna mulle andeks. Sina, keda ma kohtasin enne, kui Maaret kohale jõudis. Anna andeks.

Seisukiirusmõõtja

Seisan keset maanteed.

Metsavahekurvis.

Möödasõitjatele

lehvitab mind tuul.

Valgus sillutiselt,

kuhu kukkus turvis,

roomab ihu mööda

üles, siugleb  suul.

Seisan keset maanteed.

Tulevihke paiskab

jaaniussihele

sõidukitevöö

praegu. Mis saab pärast?

Eks see hiljem paistab.

Hetkes elajale

tund on pikk kui öö.

Mahla toomas

Külast pakuti õunamahla. Kui pakutakse, tuleb kohe minna. Et ümber mõelda ei jõutaks.
Aga vihma sadas. Ja pime juba. Üksi ei julge justkui minna.

Klõpsasin koera rihma otsa.
Võtsin suured mannergud, tõstsin need aiakärule. Aga kas nad seal siis hoidmata püsivad!
Nüüd et... kuhu ma vihmavarju panen?
Ja koer?

Proovisin nii ja naa. Kuidagi polnud hea.

"Meie võime vihmavarju hoida!" pakkusid mannergud.
"Mina võin mannerguid püsti pidada!" lubas käru.
"Mina võin käru vedada!" keksis koer.
"Mina tean teed!" teadustas vihmavari.

"Mis siis mina üldse kaasa kõnnin?" mõtisklesin kukalt kratsides.
Ei läinudki.
Toas toimetamist isegi.

Tuul ja vihmapilv

Vihmapilv tilkus vett ja kutsus tuult: "Olen sadamistest tüdinenud. Tule ja puhu mind kuivaks. Tasuks sõidutan su oma turjal üle taeva."
"Ma ei saa praegu," vabandas tuul. "Pean värvilised vahtralehed puudelt alla raputama ja rändlinnuparvedele hoo sisse lükkama. Siis tulen."
"Tule kohe," tahtis vihmapilv.
"Vaata, kõrgel sinu pea kohal on päike. Tõuse talle lähemale. Küll sa siis kuivad!" õpetas tuul.
"Ei, ma tahan, et sina tuled ja puhud," jonnis pilv.
"Ma ei jõua nii ruttu!" vaigistas tuul.
"Muidu kutsun teised tuuled! Sa ei ole ainus tuul taevas!" õrritas pilv.

Tuul solvus.
"Eks kutsu siis pealegi."
"Ma tegin nalja! Ma tahan sind!" taltus pilv.
"Oota, ma lendan puiestee lõppu ja tagasi. Siis tulen," lubas tuul. "Raputa end seni. Muidu oled kuivatamiseks liiga raske."

Tuul tuiskas minema. Keerutas tuhanded lehed oksakaenlatest lahti, tõstis õhku kaks haigru- ja kolm laukhane-kolmnurka. Kiirustas siis pilve juurde, aga see röötsutas ühe jässakama lehtpuu ladvas, sagarad sadamata veest paistes.

"Miks sa end ei raputanud?" imestas tuul. "Minu puhumisest poleks praegu kübetki kasu!"
"See on sinu süü!" nurises pilv. ""Sa ei tulnud kohe, kui ma kutsusin."
"Kas sa siis oleksid end kergemaks raputanud?" kahtles tuul.
"Ei. Aga miks ma peakski? Ma olen vihmapilv. Sajan, palju tahan ja niikaua kui tahan."

Iseenda kass

Elas kord nõid.  Nagu nõid ikka. Juuksed sassis, seelikusaba kortsus, kaaren õlal ja nahkhiir tukas. Ei midagi erilist.

Koldes podises pada, ämblikuvõrkude all vedelesid rohupudelid, ahju taga konutas kakk, ahju kõrval kikerdas kits ja ahju peal pikutas kass. Kui ta parajasti sinnakanti sattus.

Kass oli küll ebatavaline. Tavaliselt on nõidade kassid süsimustad. Ei teagi miks. Traditsioon selline.

See kass oli pealt kartlikoorekarva, heleda kõhualusega ja nõia oma ei olnud ta kohe kindlasti mitte. Tuli, kui tuli ja läks, kui läks. Kelleltki luba ei küsinud, ainult enda soovidest hoolis. Tuppa tungis unkaaugust ise, õue sai sama teed, tüli tegemata. Hiiri ei püüdnud, piima kah nurumas ei käinud. 

"Küll on ilus kass!" imestasid inimesed, kes abi otsimas käisid. Õela pruudi, puugi või puusavalu vastu.

"Kas sa silitada ka lased?"

Lasi muidugi. Milline kass see siis pai eest peitu läheb?

Nõial oli seda nillitsemist natuke valus vaadata. Nõiale oleks meeldinud, kui kass oleks hoopis teda teistele eelistanud. Mis sellest, et niisugune iseoma kass. Nõid oli ju ka iseenda, mitte kitse, kaku, kaarna, tukas rippuva nahkhiire või abivajajate inimeste oma.

Vahel, kui mõni ohatiserohuootaja  noorik kõutsi  liiga pikalt rinna vastu surus ja kurgu alt kõdistas, tundis nõid, kuidas käsi vägisi vale rohupurgi poole sirutub. 

Ei, ega ta kunagi midagi seesugust teinud. See oleks ebaõiglane olnud ja ärile halvasti mõjunud.

Siis nõid kujutles lihtsalt, kuidas ta õhtul, kui võõrad lahkunud ja omad uinunud, tasahilju tolle kartulikoorekarva kõutsiga kõneleb. Kass on ju tark loom, saab aru küll.

Nõid ütleb siis, et inimestega suhtlemises pole iseenesest midagi halba. Et aeg läheb,  huvid muutuvad ja kui sa oled iseenese oma, tuleb elada nii, et iseenesel hea olla oleks. Aga ehk teeks nii, et kui nõid ei sammu sel ajal väravani, ei meelita kõuts niikaua kurgukõditajaid ka kolde manu.

Nõid arvab, et pealtnägemata on parem.

Nõid usub samas, et päriselt ära minek teeks hinge ainult haigemaks.

Tegelikult ei ütle nõid muidugi midagi, sest kui öö hakul karvane külaline talle kaenlaauku poeb, kaovad kõik soovitussõnad sügavale suhu. Homme hopsab vurruline võrgutaja taas külaneidudele kraeks ja alevinaistele sülesurujaks. Kodu on tal üldse kes teab kus. Aga praegu on kõik liiga hästi, et häirida kassi, kes on tegelikult ju ainult iseenda oma. Nii, nagu nõialgi ei ole peale enese kedagi muud.

Muinasjutt paksust metsast ja rumalast tüdrukust

Laius kord seitsme maa ja mere taga mets. Metsa ääres elas tüdruk. Metsa ääres elas teisi inimesi ka. Nemad käisid metsas puid raiumas, majapalkide vahele sammalt korjamas, seenel ja marjul. Tüdruk käis kah metsas, aga tema ei toonud kunagi marju ega seeni, puid ega sammalt. Tema eksis alati ära ja tundis sellest just nagu rõõmugi.

Kord oli tüdruk jälle eksinud. Puude vahel lookles lai käänuline jõgi. Teisel pool jõge kummardusid vee kohale vanad, roheliseks sammaldunud tüvega pajud. Sellesse kohta polnud piiga veel kunagi sattunud.

Üks pajudest kummardas nii sügavasti, et tema pikad oksajuuksed teisel kaldal küünitajale peaaegu pihku jäid. Tüdruk hüppas. Hüppas veel korra ja sai võrsesabad pihku. Tahtis end nende abil teisele kaldale kiigutada, aga sõrmed libisesid lahti ning näitsik sumatas vette. Sai kaldale küll, aga kodust kaugemal jõepoolel. Tagasi kiigutamiseks enam oksteni ei ulatanud.

Lõdises tüdruk jõe kaldal, kleit märg. Äkki märkas inimesi lähenemas.
Tulijateks olid viis venda Sealtpooltjõe metsast.

Esimesel vennal oli kirves käes. Teretas tüdrukut ja pakkus: "Tahad, ma teen ühest remmelgast jõe peale purde? Pääsed koju tagasi ja saad riided kuivaks vahetada. Tasuks tuled mulle naiseks."

Tüdruk raputas pead: "Ma sattusin siia enda, mitte puu rumalusest. Ära tee purret! Ma ei tule."

Teisel vennal oli haokubu turjal. Kiikas kleidikandjat ja kutsus: "Tahad, ma kuhjan kubu jõkke? Teeme tammi, saad kerge vaevaga koju ja kuivama! Tasuks tuled mulle naiseks."

Tüdruk ei olnud päri.
"Ma sattusin siia enda, mitte jõe süül. Tobe oleks teda toigastega torkida. Ära tee tammi! Ega ma ei tule."

Kolmandal vennal paistis tael taskust. Noogutas näitsikule ja pakkus: "Tahad, ma teen tule üles? Saad sooja ja kleidi kuivaks. Tasuks tuled mulle naiseks."

Tüdruk ei tahtnud. "Teie metsal on toredad samblasametist põrandad. Ei-ei! Ära tulejälgi küll tee! Ega ma sulle ka tule."

Neljas kutsus: "Mul tare lähedal. Tule, õmblen sulle uue hame ja sooja seeliku. Tule või natukeseks."

Tüdruk tõrkus. "Minu tare on kaugemal, aga kodusem. Ei ole temal süüd, et siia sattusin... Ei taha ma su hame! Ei ole minust sinulegi tulijat."

Viies ei ütelnud midagi. Viskas särgi seljast ja hakkas, taldadega põhjakive kobades, jõest läbi minema.
Tüdruk vaatas. Silmas küll, et siin-seal sügavaks läks, aga kiirustas ikkagi minejale järele. Saigi üle.
Poiss nägi, et piiga teisel kaldal, keeras otsa ringi.

"Kas sa kunagi veel siiapoole satud?" küsis neidis enne.
"Kui tulen, siis tulen," kohmas viies vend.
"Aga kindlasti ei tea? Et kas näeme?"
"Näeme siis, kui näeme," pomises poiss ja oligi taas kubemeni vesikuuskede vahel.

Tüdruk jõudis koju. Kodu oli vahepeal veel kehvakesemaks jäänud. Oleks küsinud, kui oleks osanud. Kirvest katuselaastudeks. Hagu aiaaukudesse. Tulesädet kustunud koldesse. Paika ja paikajat auklikuks kulunud palakaile.

Tüdruk ei märganud midagi. Oli lihtsalt õnnelik, et kodus tagasi. Oli lihtsalt rõõmus, et jõetaguse poisi ilusad silmad ära nägi. Neid oleks vaadanud veelgi, oleks ainult aega antud.

Unemarss puujalale ja kahele kargule

Mul sünnist saati pole sini-

silmi, kõrget laupa.

Ma teadsin: inim-

konna taustal olen pelgalt prügi.

Kui üldse saatu-

sega vahel püüdsin teha kaupa,

siis ikka tuli keegi,

toorelt minema mu trügis.

Aeg veeres.  Sega-

mata rippusin ta rehviorvas.

Süüd sigitas karkassi 

tekkiv sakiline pragu.

Siis saabus päev, mis korra-

ga kõik kannatused korvas.

Mu silmsi seadis sinuga,

et palun, tutvutagu.

Noh, tunnistame, tundsin,

et sa minule ei kuulu

ja suurem osa ajast

olin unistustest segi.

Kui pilku tõstes kartsin: lahku-

sid või oled luulu,  

me püsisime paigal.  Maa-

ilm ümber pöördeid tegi.