Elvin ja elust tüdinud põder

Ühel veebruarihommikul, kui tööle sõitsin, tormas kõrgepingeliinide alt teele põder. Kokkupõrge jäi imekombel ära, arutu loom kihutas eemale võssa, takerdus põõsastesse ja tardus, just nagu oleks tal juhtunust ja edaspidisest sügavalt ükskõik. Jätsin auto seisma, ukerdasin värisevatel jalgadel Kangussaare kraavikaldast alla, koputasin truubibetoonile ja palusin Elvinit, et ta kummaliselt käituvale metsaelanikule pilgu peale viskaks.

Elvin, kipraskulmuline nagu tal tavaks, ajas end porisedes soojast ulualusest välja.

Õhtul, kui juhtunust juttu tegin, kuulsin järgmist:

"Mis sa, hull, uhad ja ennast ning teisi ohtu sead?" oli Elvin küsinud.
"Tahtsin oma hädadele rutulist lõppu," norutanud põder.
"Teise peale ei mõelnud?"
"Ei mõelnud."

"Mis häda see nii suur, et surema sundis?" kurjustanud Elvin.
"Lumi on paks. Jahikoerad väledad. Mehed innukad. Ei jaksa ma enam joosta. Ots tehakse peale nagunii. Ei tahtnud hirmuhigisena hinge heita. Nii tundus julgem," tunnistanud loom.
"Kas meil siis selliseid koeri ja mehi liikumas?"
"No on."
"On neil nälg nii suur?"
"Kas nüüd nälg. Põnevus ehk enam. Ja üleolekutunne," kurvastanud põder.

Elvin kihvatanud.
"Lähen taon sellise amuleti, et kes sinu suunas tulistab, selle pihta saadab kaitsesõna kuuli tagasi!" kärkinud ta.
"Pole vaja!" ohanud põder. "Inimestel inimeste tavad. Milleks kurjale kurjaga tasuda. Olen isegi elada saanud. Talvi ja suvesid näinud. Las ma lähen. Olen juba minekumõttega harjunud," noogatanud, kiskunud end okstest priiks ja hakanud teisele poole teed (Saare maaparandusvallide suunas) lonkima.

Elvini süda jäi vaevama. Läks koju, ammutas suurest Sõna-Raamatust  tarkust, käis korra ära (Lõpuvärava juures) juttu puhumas, sulges end sepikotta, kolistas ja visistas ning saigi viimaks vajaliku vidina valmis. Kuri ei ole, aga hea ka mitte: väike nähtamatu õnne-hobuseraud, mis surudes hõlpsasti kandja naha külge klammerdub.

Seda looma enam kiskjahammas ega kuul ei kiusa. Ükskõik kust haavata üritad, igal pool õnnekilp ees. Aga kilbi peal Koonardi kutsesõnad. Ja Koonardiga oldagu ettevaatlik. Tal on iga ohvri jaoks oma küsimus.

Katkine kapp

Mulle on ikka meeldinud mööblit tõsta. Isegi, kui saan aru küll, et töö üle jõu käib.

Ükskord hakkasin kappi teise tuppa vedama. Kartulilippide peal libiseb ju hästi. Polnud vaja ülemist osa ära võttagi, jaksasin küll! Aga siis tuli uksekoht ette. Kraamisin ikka ülemise kapi sisust tühjaks, ronisin taburetile ja sasisin sisuümbrise sülle. Kapp oleks kerge olnud, aga kedagi polnud õpetamas, et kergita enne tüüblitest välja, siis alles maadle endale kaenlasse. Nüüd juhtus nii, et kapi sain kätte küll, aga pulgad, mis kappe koos hoidsid, väänasin kõveraks ja kui sirutama hakkasin, murdusid hoopis ära.

Ai.

Mismoodi ma pahanduse heaks teen? Meespere torises niigi, et ma liigset innukust üles näitan, kus seda tarvis pole, ja mööblitükkidel rahus seista ei lase. Üsna uus kapp ja nüüd selline õnnetus!

Proovisin sissejäänud jupid alumise kapi laepealsest välja urgitseda, et löön naelad asemele. Ei saanud. Mis kinni, see kinni. Viilisin viimaks murdeservad siledaks. Muidu ei saa ju üht kappi teise otsa.

Milleks neid pulki üldse vaja! Üks kapp siis ilma hoidmata teise peal ei püsi? Selgus, et ega hästi püsi jah. Ulatub käelaba jagu üle esiserva. Muidu pole midagi, aga kui asju täis laod, hakkab end ettepoole maha kaaluma.

Tühjendasin kapi teist korda. Ladusin rasked asjad taha, kergemad ette. Polnud väga vigagi. Kindluse mõttes tõin majaesisest ühe raske kivi, peitsin kirjadega karbi sisse ja sokutasin kapi otsa, taha nurka. Karpi panin sellepärast, et keegi küsima ei hakkaks, miks mul kivi kapiotsas on.

Siiamaani seisab kapp püsti. Ega ma teda eriti enam vedada pole soovinud ka. Kui, siis sedapalju, et saab tagant tolmu võtta.

Ei teagi, mille peale mul see kapi asi täna meelde kargas. Küünitasin kohe korraks kontrollima. Ilusti seisab. Kivi ka alles. Ümbriskarp eriti tore. Vanaema oma. Mingid kentsakad konkskirjad peal. Seda oleks uhke teistelegi näha tõsta. Aeg ju edasi läinud, vanad väärtused jälle au sisse tõusnud ja need, kes kapilõhkumise pärast hurjutaks, ammu eemal. Aga las ta jääb. Mine tea, milleks hea.

Veskivare

Albu poolt tulles jääb enne Lehtmetsa ristteed paremat kätt põllu peale üks suur kuusk, kivihunnik ümber.

Kunagi hakkasid paharetid sinna veskit ehitama. Püstvõlli jaoks istutati kuusk, sest kuidas sa suurt palki pärast valmis hoonesse ajad, sobilikku suurt puud  ei hakanud samuti silma. No ja hakka mõnd palgijurakat veel püsti ubima ning maasse kaevama! Kiiret ju polnud. Eks kivide kogumine võta omajagu aega.

Miks kurivaimud  Kaaruse künka pealset veskit ära ei kasutanud? Kas seepärast, et too oli puidust või seepärast, et liiga lagunenud? Või tõusis seal üleval tuul vajalikust tugevamaks? Või tahtsid lihtsalt algusest peale kõik ise teha? Või milleks neil üldse veskit vaja? Kondijahu jahvatamiseks? Mine võta kinni!

Hakkasid, kirevased, kive kohale kandma. Alguses käis töö üsna ladusalt, pärast enam nii väga ei viitsitud. Mõnikord läks mitu aastat mööda, enne kui meelde tuli uue kiviga tulla.

Puu aga kasvas vahepeal paraja pikkuse täis.
Kivihunnik tundus ka viimaks kena kõrge.

Alustasid paharetid müüriladumist. See töö vist puraskitele passis: õhtul hilja alustasid ja enne koitu olid müürid üleval. Aga mine tea, võib-olla on sellega mingi seadus ka, et ühe ööga ja enne valget peab valmis saama. Koiduni oli natuke aegagi, aga siis avastati, et kolm kivi jääb puudu. Eelmisel ööl kive kokku arvates olnud kõik alles.

Mis seal pattu salata. Ma jõudsin sealt kivikuhjast just tollel vahepealsel päeval aiakärutäie kive oma õuele tarida. Lillepeenra ääriseks. Ega üle kolme kivi käru peale mahtunud, ent rohkem polnud tarviski. Teised leidsin juba enne, lähemalt. Kust mina teadsin, mis sala-asju põllul aetakse. Tundus tavaline kuusk ja harilikud kivid. Ega ma väga suuri oleks suutnudki, aga vaat need viimased ja väikesed nüüd just vajaka jäid.

Asi see kolm kivikest kokku olnuks korjata! Aga igale kivile käis kindel märk külge. Kes ütleks, millised kolm just puudu jäid! Enamus märke ju müüri sees mördi all peidus.

Lammutasid kurjamid veskiseinad laiali, hakkasid märke uurima. Et milliseid kolme kivi otsima minna. Selle aja peale päike väljas, putkasid uut ööd ootama.

Paar ööd hiljem kadus mul peenraservast kaks kivi ära. Kolmas oli sealt juba varem hulkuma läinud. Kes võttis, milleks tarvitas - mina küll ei tea! Kolm tõmmut, toekat ja kurja olemisega meest käisid mitmel korral küsimas, aga... mida pole näinud, seda pole näinud. Ei osanud ma neid juhatada kuhugi. Ega mulle otse öeldud, aga arusaam jäi sihuke, et just seda kivi on kindlasti tarvis. Asendada ei saa. Vähemalt mitte enne, kui otsitav üles leitud. Uurisin ise mujalt juurde. Kaht samasugust olla ei tohi. Üks hakkab teisele vastu töötama. Rikub terve ettevõtmise ära.

Naabrinaine kartis, et see lillepeenrakivide lugu mulle veel kalliks maksma läheb. Tea nüüd... Ise tunnen küll, et süüst puhas. Ega ma ju meelega!

Lilled kasvasid seal peenras igatahes inimesekõrguseks. Kas nüüd just nende kivide pärast. Ehk aitas ohter hobusesõnnik või oli asi sordis.

Paljasjalgne külaline

Ühes majas hakkas Vanakülm kondamas käima. Paljajalu, suuremat sodi maha jätmata. Ega temast ka hääletüli olnud. Et paugutaks uksi või kriuksutaks põrandalaudu. Aga ta oli sul igal pool ühtepuhku ees ja ehmatas. Lähed sahvriastjast lihatükki võtma - tema laiutab ukseavas ning teelt ei liigu. Ajab oma näo ainult  hääletule irvele. Jäta või söök tegemata, ega niisugusest ju jõuga mööda minema kipu.
Kiirustad aidanurga taha asjale - tema nõjatab vastu seina ja vahib pealt!
Hakkad perele toitu lauale kandma, tema sätib end laua otsa, kadund vanaperemehe kohale. Hakkad söögi ajal leivaviilu võtma - lükkab selle käest põrandale.
No mis teed sihukesega? Vastu ju hakata ja kurjaks ajada ei julge. Mine tea, mis siis ette võtab.

Aga kuidas sa elad nii?

Perenaine arvas algul, et ehk  ongi vanaperemees ise (mine tea, missugused nad sealpool välja võivad näha). Või saatis kellegi mõnd arusaamatust lahendama. No aga too käib ja käib ja lahendust ei paista kuskilt. Muudkui toetab end siia ja sinna tüliks ette, heidab jala üle põlve, hargitab oma kondiseid varbaid, jõllitab ja ajab hambaid irvi.

Perenaine läks külast nõu saama. Nõuandja uuris naiselt üht ja teist. Ise vaatamas ei käinud. Ega tark nii ei teekski, meelitad viimaks tülitaja veel endaga ühes. Lõpuks jõuti  arusaamisele: Külm tuli tuttavaid jälgi mööda!

Eks perenaine oli hakanud vanaperemehel-kadunul rõivaid vahetama. Too olnud turd ja raske. Perenaine kamandas lapsed appi. Mugavuse või muu pärast tõsteti koolnu korraks jalgade peale püsti. Temast need jäljed jäid!

Rumal temp tehtud, mis siis saab nüüd?

Perenaine pakkus, et läheb küürib üheksaväelase veega põrandad puhtaks.
"Seda nagunii," arvas tark, aga teadis ka, et küürimisest üksi ei aita. Praeguse aja peale ju jälgi kõik kohad täis. Tuleb lapulisele tulest pühitsetud pastlad jalga panna.

No kuidas veel seda teed?

Teadja soovitas Külma sauna meelitada, kuumaga uimaseks ajada ja siis kuidagi pasteldesse astuma petta.

Hea öelda!

Naine läks koju tagasi, ise mõtleb: "Keda ma Vanakülmaga sauna saadan? Pole meil sulast ega peremeest. Lapsed üksi. Peab ise minema."

Küttiski sauna kuumaks. Leidis lakast vanaperemehe pastlanarud, käis neist mitu korda pihlakatulega üle.  Viis sauna eestuppa pingi juurde.
Aga kuidas Külm sauna saada? Eks peab ise enne minema.

Heitiski perenaine hame seljast ja ronis lavale. Ise kartis, et ega Külm tule. Aga tuli küll. Pressis enese madalast uksest sisse ja toetas taguotsa lavale.

Kõik kuum oli korraga kadunud. Naine supsis veel paar korda kerisele leili visata, aga vesi hangus kibus, tuli kustus ning kui tulehoidja üritas koldesse puid juurde pista, lükkas Vanakülm käe halu ja ahjusuu vahele.

Seinad muutusid härmast valgeks. Laest rippusid pikad purikad alla. Kerisekivid õhkasid külma ja kadu.

Perenaisele tuli koletu hirm peale. Uskus, et nüüd on ots käes. Tahtis uksest välja joosta, aga  Vanakülm jõudis ette. Ei lasknud. Perenaine proovis puuhunniku taha varju minna, Vanakülm tiris küünarvartpidi lavale tagasi. Viimases hädas haaras naine keriselt kaks jääkirmes kivi ja hakkas nendega Külma klohmima. Paistis, et see Külmale meeldis. Keeras end nii- ja naapidi, kohendas end lavalaudadele kord selili, kord külili, kuni jäi lõpuks üsna rammestunult maoldama.

Perenaine põgenes kiiresti leilitoast, aga juba Külm kannul. Kes teab, mis mõtted peas, haaras naisel kõhu ümbert kinni, tahtis endale sülle tõmmata. Aga pingiotsale istudes astus kogemata vanaperemehe pastlad jalga. Astus pastlad jalga ja kadus nii äkki, et tasakaalu kaotanud naine põrandale kukkudes tuharad vastu pingi lõppu puruks kriipis ja puusa peale suure sinise pleki sai. Aga see ka mõni häda!

Perenaine ajas ruttu riided selga, tõi üheksavägisevett ja uhtus kõik seinad, laed, põrandad ja põrandanurgad üle. Pihlakapulki ja kadakasuitsu veel otsa. Õhtuläbi sulatas end rehetoas toobris ja puges siis ahju peale lambanahkadesse magama. Sauna ei julgenud mitu aega minna. Ei üksi ega perega.

Aga aitas! Vanakülm enam külla ei tulnud. Mis teda täpselt kohale meelitas või kuidas pastlad ta tee mujale juhtisid? Kes kõiki neid kalmualuste käike ja kombeid teab.

Kõiki ei tea, aga mis teada, seda unustada ei maksa. Kas või seda, et kodu põrandad on elusa jala hellituseks tehtud ja teistsuguseid ära sina sinna luba.

Pikk aasta

Lenne torkis harjaga toolide vahet. Saal oli suur, istmed rasked. Keegi polnud Lennet juhendanud, kuidas täpselt toimetada ja kui puhtaks peaks ta põranda saama. Naine oli siin küll vaid üheks korraks ja õige puudumisel, aga andis parima.  Leotas kivipõrandale kinni tallatud veiniplekke lahti ning katsus mööbliga vähem müra teha, et mitte kööginäitsikute und lõhkuda. Pidu oli juba mõne aja eest lõppenud ja pidulised laiali sõitnud. Laudadel kustusid viimased küünlaleegid ja kamin sulges väsinud söesilmi. Öö mustas akende taga ja lubas koidikuvalgust alles tundide pärast.

Salatiliblesid, koogitükke, kuuseokkaid ja salvrätte noppides jäi Lennele kogemata kellegi kaotatud sõrmus näppu. Ja jäigi! Lenne ei olnud seda endale sõrme pistnud. Ta hakkas vaatama, mis imeasi see kamina ja akna vahel kilgendab ning sõrmus oli end ise talle parema käe nimeta sõrme hüpitanud. Ära enam ei tulnud. Naine proovis küll seebi, küll õliga. Lootusetu.

Lenne ei kandnud ehteid. Oli aeg, kus ta kaunistamist ei vajanud. Nüüd poleks ka iluasjadest abi.

Lenne silmitses muidu küll mõnuga huvitavaid kõrvarõngaid, käevõrusid, sõrmuseid ja prosse, ...aga endale ei tahtnud. Selles maailmas, kus Lenne mõte suurema osa päevast rändas, oleks keed ja kulinad ainult tüliks.

Lenne ei teadnud ehtekraamist suurt midagi. Ei osanud hinnata, kas tegu väärtasja või odava plekkleluga. Teadis ainult, et see pole tema oma ja parem, kui küütleva rõnga kiiresti näpust kätte saaks.

Lenne proovis kätt külma vee all jahutada. Korjas akna pealt lund. Ei midagi. 

Nii ka öelda ei saa. 

Akent sulgedes jäi naise silm peegelpildile pidama. Lenne ei tundnud end ära.

Ei saanudki tunda! Lenne ei mäletanud, et ta oleks kunagi olnud nii sale ja sihvakas. Lenne juuksed helkisid ja kuurdusid kuldseiks kiharaiks. Lenne põrandapesijaseelikust oli saanud sädelev siidine printsessikleit...

Ah. See kõik poleks olnud Lennele oluline. Aga naine nägi aknapeegelduselt oma nägu. Õnnelikku ja rahulolevat. Ka sellist ilmet ei mäletanud Lenne varasemast. Mitte, et Lenne oleks kuidagi eriliselt õnnetu olnud. Aga nii õnnelik? 

Siis lennutati ta õhku. Kleidislepist tõusnud tuul õhutas söed kaminas uuele tulele. Küünlatahid sirutusid hangumas vahaloikudest ja ajasid silmad suureks. Muusika, mille viimased helid pillimeeste lahkudes palgipragude kaudu ümbritsevasse metsa olid põgenenud, tuhises tagasi - värske, kaunis ja kõlav.

Lenne tantsis. Ta ei teadnudki, et nii hea tantsija on. Küllap tänu osavale tantsitajale. Naine ei näinud küll kedagi, aga tundis seda paremini, kuidas kellegi kindlad käed teda laealuses juhivad ja alla kukkuda ei lase.

Siis kriuksatas magajate tiivas uks. Kööginaistel hakkas uneaeg otsa saama. Küünlad kustusid, kamin uinus ja kõik helid koondusid sõrmusekõlinasse, kui see lae alt laskumise ajal Lenne sõrmest põrandale pudenedes kuhugi kamina ja akna vahele veeres.

Lenne oli jälle endine. Mitte küll päriselt. Muutus ilmes ja olemises jäi teistelegi silma, aga ega küsima hakatud. Tore ju, kui üksinduses põrandaküürimine sellist naudingut suudab pakkuda.

Lenne läks koju. Sõrmust otsima ei hakanud. See polnud ju nagunii tema oma. 

Elamuse eest oli Lenne tänulik. Isegi kui see polnud algusest peale tema jaoks mõeldud. 

Lenne elas oma elu edasi. Päris endist viis mitte. Unistades. Sagedamini peeglisse vaadates. Ostis kord rumala aruga endale sõrmusegi. Sai aru küll, et see pole see, aga... Ah! Varsti jäi ehe öökapile vedelema ja kadus lõpuks kuhugi sahtlisoppi.

Mõnikord tundus, et unistus saab otsa, aga siis võbeles kuskil küünlasilm või libises mööda viisisaba ja kõik tuli tagasi. 

Tagasi tuli ka sõrmus. Too õige. Ühel kevadõhtul maanteed pidi koju jalutades kuulis Lenne tuttavat kõlinat. Asfaldil. Sõrmus jõudis kõndijale järele, hüppas sõrme, ajas naise juuksed kuldseks ja kiharaisse, tegi kleidi pikaks ja sädelevaks... Vihmapiisad särasid, hiirekõrvus puuvõrad laulsid ja Lenne tõusis tee kohale tantsima.

Taas pudenes sõrmus mõne aja pärast Lennel sõrmest. Taas puudutasid tantsijanna tallad samal hetkel ettevaatlikult teesillutist. Nagu esimesel korral.
Ainult nüüd oli Lenne lootus suurem. Et ehk kuskil veel. Kunagi.

Jaanikuul. Heinakuul. Lõikuskuul...

See oli pikk aasta. Aasta täis ootamisi ja äraootamisi. Ja nüüd jalutab Lenne jälle lumisel metsateel. Palgatud samale tööle nagu mullu samal ajal. Kardab. Muidugi tahaks ta sõrmusega kohtuda. Loomulikult. Aga Lennel on hirm. Et sõrmuse kingitud aasta sulgub nagu ring ja veereb minema kuhugi kamina ja akna vahele.

Öö enne jõule

Olin end kaheks ööks Valgehobusemäele lubanud. Töö polnud tappev ja lõbusad lumemöldrid käisid tuju tõstmas. Aga sinna jõudmiseks tuli läbida kaks-kolm kilomeetrit libedust, pimedust, külma ja hirmu.

Eelmine öö oli olnud jubedam. Käisin küll päeval ja uurisin teeäärsed puud-põõsad üle, et need hämaruses tuttavad tunduksid, aga nii nägin ära ka lugematud metssea- ja põdrajäljed ning ilveseraja. Üks tatsaja pettis end lausa metsaotiks, kuigi arvata võis, et iga enesest lugu pidav mõmm nüüdseks oma kere pesaasemele maha on keeranud.

Sõber oli siinkandis hiljaaegu hundiulgu kuulnud. See tuli ka meelde. Tema kuulutas küll hundikarja araks, aga küll ma juba aiman, kes meist kohtumisel sääri väledamalt väristaks.

Eelmine öö oli olnud libedam. Ei teadnudki, et nii ladusalt spagaate suudan sooritada. Siiamaani olin ilma hakkama saanud. Et uue oskusega mitte üle pingutada, ukerdasin teeveert pidi, kus lumi kinni tallamata.

Eelmine öö oli olnud pimedam, aga õhult mahedam. Täna küünistas külm silmnägu. Midagi lambilaadset oli kaasas küll, aga kasutada seda ei saanud, sest kindas käest kippus tulesilm maha libisema, kindata käe ajas pakane kähku käpikusse tagasi.

Uskumatu, kui kiirele kõnnile pimeaeg meid õhutab! Käies näib küll, et tee mitte üks raas lühemaks jääda ei taha, aga päevavalges suudad sama ajaga vast ehk poole maast läbida. Seda kah joostes.

Külmakrõbe hoidis saapatallad turvaliselt teel. Üksikud tähed särasid pilveaukudest. Täna oli valgem. Seda küll. Aga see ei julgustanud, pigem pelutas. Kusagile tekitas ta tee äärde tumevalge jõulutaadi. Kuusk. Muidugi kuusk! Aga või sa siis ehmatusest pääsed!
Järgmises kohas kasutas tähetuli jääkirmes plekktahvlit peeglitükina, aga esimese ähmiga nägid ikka soe silmi põlemas.

Ometi oli hirmu vähem. Eelmise öö kohalejõudmiskogemus andis julgust. Pisut-pisut.

Kolmandik teest kõnnitud (see kodusem ja laanevaesem), märkasin korraga tuld puude vahel. Nagu oleks keegi kollase tänavalaterna süüdanud. Keskuse valgustus? Nii kaugelt? Hulk metsa ju vahel! Auto? Ei. Pigem lõke. Ei. Ei. Ei! Liiga üleval. Liiga imelik. Selline kummaline huum, mis kestis ka meetrite kõrgusel, laienes ja ahenes, kumas ja kutsus. Ja see hääl. Lumemasinaist? Ei. EI!

Mis asi see ikka ja jälle mind uurima ajab? Hirm on ju alati nii suur, et süda kurgus klopib. Jalad tudisevad all, ent ometi võtavad sihi otse sinna, kuhu tahe minemast tõrgub. Kõrvus kohiseb.
Pigem vankusin kui käisin.
Hirmukohin.
Sinna vahele kostuks nagu mingit isemoodi üminat? Ei. Kindlasti mitte lumemasin!

Mind oodatakse hoopis mujal, aga mina taiun teadmata kuhu!

Ühel hetkel saab õud otsa. Kui lisatoitu ei leia. Liginesin, aga valgus eredamaks ei läinud. Lähenemine ei muutnud ka üminat valjemaks. Pigem hääbusid mõlemad, kuni said korraga täitsa otsa.

Seisin pimedas puude vahel. Vaikus. Ei aimugi, kuhu edasi minna või kuidas tagasi.
Ei pakasepaugatusi, oksapraginat ega sammude krudinat.

"Ma ju hoiatasin sind!" sosistati äkki kusagil üleval.
Mind? Siiski mitte, sest kohe kuulsin vastusosinat.
"Tead ju küll. SEE lihtsalt tuleb. Sinna ei saa midagi parata."
"Oodanud päeva, siis ei paista nii välja!"
"Kas sina valid aega, millal olla kurb ja millal õnnelik?"
"Olgu. Olgu. Aga nüüd on ta siin. Mis edasi?"
"Paistab ta selline, et sai aru?"
"Ei tea."
"Vaatab. Lihtsalt seisab ja vaatab."

Pingutasin silmi, et sosistajaid leida. Ei kedagi. Ainult puud. PUUD?

"SEE algab uuesti."
"EI!"
"Ma ei saa sinna midagi parata."
"Sa tead, see nakkab!"
"See algab uuesti."

Ja siis see algas. Vasakpoolse pikapihalise pedaka tüvesambast tulvas kuldne paistus. Mahe sumin tekkis kusagil all, küllap kogunes juurtest ja paisus üminaks, helinaks, helamiseks. varsti ümisesid ja helendasid ka naaberpuud. Müstiline. Mõistetamatu. Imeilus!

Millest see? Lihtsalt õnnest? Et võid siin seista, üksikuid tähti silmitseda ja harvi kahukaid lumeräitsmeid püüda?
Aga sellepärast just! Sellepärast nimelt!

Ma pole tükk aega nii õnnelik olnud. Kumasin ma kaasa? Ümasin? Kui, siis samamoodi, metsa segamata.

Jah, ma jõudsin ka sinna, kus mind oodati. Jah, õigeks ajaks. Küllap ma olin pisut teistsugune, kui leidus märkaja, kes mõistis teistsugusel ja teistsugusel vahet teha.

Miks ma seda üldse jutustan?
Kahtlesingi kaua.
Et pole ju lugu.
Ja kas peaks. Julgustama, et tuleksid. Leidma seda metsa. Õnnelikku metsa. Siia, kus veel on.
Aga ega sa ei usu.
Või kui usud ja tuled, siis oled sa üks meie seast.

Kohtumiseni!

Teistmoodi õhtu

Hommikul, kui tööle sõitsin, kleepusid sõidukite esiklaasile alles esimesed helbed. Õhtuks oli pinnas kangeks külmunud, tee libe ja madalahangeline.

Kibelesin töölt lahkuma, et jõuaks veel enne bussi poest läbi joosta. Pargipimedas, veidi enne vana kivisilda, hakkas äkitselt part prääksuma. Jube. Tundsin, kuidas kapuuts peas kõrgemale kerkis.

"Sa ehmatad teised poolsurnuks!" noomisin häälitsejat. Kas sa ise ka kuulad, kuidas kõneled? Justkui õlitamata uks oleks järsku laginal naerma pahvatanud!"

"Vabandust," kostis part. Oluliselt vaiksem ta hääl küll polnud, aga see, et ta mind poeni saatma tuli, leevendas ehmatusärritust.

"Miks sa kogu aeg prille kannad?" päris kaaslane. "Kas sa muidu ei näe? Üleüldse?"

"Muidugi näen. Nad parandavad teravust, kui kaugele vaatan. Lugeda ja sinuga suhelda saaksin ilma ka."

"Luba mulle korraks," huvitus priitsakas.

"Need on ju spetsiaalselt minu jaoks tehtud. Ega need sulle pruugi sobida," muigasin, aga ulatasin prillid küsijale.

"Aaappi, kui äge!" tuiskas part  ühest teeservast teise, uurides poe parkla tulesid, künkapealse koolimaja hämaraid aknaid, töökojaesist ja paplilatvu.

Muhelesin.

Laternaist hingis mahedat apelsinivärvi valgust. Vana kontorihoone ümber veetud ohulint kahises tuules, aga jalgu püüdma ei ulatunud. Kätel hakkas külm. Surusin need küünarnukkideni jopetaskuisse. Kindad olid kaasas küll, aga kuskil kotipõhjas.

"Ma lippan ees ja vaatan, milline sa kaugelt paistad!" vuristas sinikaelne sõber ja juba ta oligi läinud. 

"Mine-mine! Vaata ainult, et puruks ei kuku!" turtsatasin lõbustatult. Samal hetkel kadus pind jalge alt ja räntsatasin näoli 

poeesistele plaatidele (tead küll, see akendealune pool, mis astmega algab.)

Kui ülespaistetav nina mind uuesti jalgadele oli lükanud, polnud prillidest lugugi. Vaateavad olid olematuiks tursunud. Või...

"Küll sa ära harjud. Nokk ongi turvalisem," lohutas kohaletormanud kaaslane. "Ja väike olla pole üldse halb. (Kukkumine oli mu kasvu tubli poolteist meetrit kahandanud.) Mahud iga puhma vahelt läbi ja lennul pole keremürakat tiibu koormamas."

Rebisin taskud tühjaks. Huh! Käed! Ei mingeid tiibu.

"Kasv kasvuks, aga nokk mind küll ei rõõmusta. Mul vaja aktiivselt ja arusaadavalt inimestega suhelda!"

"Vast tõmbab varsti tagasi. Pehmepoolne," testis suleline sõber vopsuga ninajuurele, mispeale valusähvatus mu hetkeks sädemetega üle külvas.

"LÕ-PE-TA!"

Pikemaks toibumiseks polnud mahti. Bussiaeg lähenes. Komberdasin  poeukseni. Aga kuidas ma sisse saan? Isegi üksteisele "pätikat" tehes ei ulatuks me lingini!

Õnneks keeras parklasse auto. Kärsitu meeskodanik, kes sealt kauplusse tormas, osutus tõeliseks mühakaks. Selle asemel, et daam esimesena tuppa lasta, tõrjus ta mind jalaga eemale. Juba ette teades, millist valu see põhjustab, ei hoidnud ma pahameelt tagasi ja andsin korraliku nokahoobi.

Valu oli veel suurem kui enne, aga kannatust väärt. Rüselesin ustest sisse, müügisaali soojusesse ja valgusse. Kuna suleline semu polnud siseneda plaaninudki, jätsime käigupealt hüvasti.

"Heldus! Mis sinuga on juhtunud!" imestas müüja ja tahtis kiirabi kutsuda, aga laitsin mõtte maha. Tundsin, kuidas tervis tasapisi tagasi tuleb. Maksin ostude eest ja kiirustasin bussipeatusesse. Jõudsin üsna viimasel minutil.

Bussijuht hüppas kärmelt välja, aitas mu trepiastmetest üles ja tõstis kotigi salongi. Narritas muidugi, et sättigu ma end mugavalt istuma ja tundku koduselt, aga kui tohiks paluda, siis ta sokutaks mulle istumise alla ühe kiletüki, sest mine seda pardiproua seedimist tea.

Turakas! 

Kodu juures upitas abivalmis transportija mu jälle kenasti teeveerde, ehkki olin mõneminutilise sõidu ajal märksa tublimaks toibunud.

Kodustega kohtumise ajaks taastus endine vorm juba enam-vähem. Rohkem, kui välimuse pärast, pidin vastust andma, miks ostud sellised imelikud on. Pool hiina kapsast, pakk päevalilleseemneid ja kaerahelbed. 

Ise ka ei tea. Ju ma siis sel ajal veel peast pisut part olin.  Meil ju kaerahelbeid kodus küll ja sihvkasid varume ka vaid tihastele. Tea, millele mõtlesin või miks silm just neid asju sihtis. 

Silm? 

Oh sa vanapagan! Prillid jäid pardi pähe! Ei tea, kas praegusel kellaajal on juba väga ebaviisakas albukatele helistada ja paluda, et nad õige prääksuja üles otsiks?