Linde ja linnukeel

Linde istus hommikul õuetrepil ja kammis juukseid. Maja ees kesapõllul lõõritas lõoke. Pühendunult ja pidulikult.
"Tiudiit tidiri-riit piudi-riit triit
tiuiit triit
tididi-ridididi triit tiuiit..."

"Mis sa vuristad, räägi selgelt!" muigas tüdruk, kiskus kammipiide vahele jäänud juuksepusa pihku ja pildus trepi kõrvale sirelipõõsasse.

Lõoke märkas seda. Vaevalt jõudis Kilde tuppa astuda, kui linnuke väärt ehituskraami pessa viis.

Vanasti peeti tavaliseks, et hobusejõhv pesaseinad pehmed ja painduvad hoidis. Nüüd müttas välja peal traktor ja temast jäi mälestuseks vaid mõni mahakukkunud metallitükk või inetu õlilärakas.

Lõoke põimis ja punus. Elamine muutus mugavaks. Peaaegu ei raatsigi põllu kohale tõusta. Aga kus sa! Süda ju kutsub.

"Tead sirelit, sees kriitvalge niit?
Mu kiit! Mu kiit!
Tirisin-tarisin, seinaks sidusin.
Siidipadjad said pojad siit..."
kuulis Linde, kui järgmisel korral õue lippas. "MIDA? Ma mõistan sind, lind?" juubeldas tüdruk.

Järgmisel päeval kuulis Linde lõolt, et hiireviu kimbutab hiirt, Priidul kerkib puuriit ja millist rada käib Tiit... Linnul olid kenad ja kelmid laulud ning need jäid Lindele aina kergemini meelde.

Ainult külarahvas kurtis, et tüdruku kõnest enam sugugi aru ei saa. Ainult üks tididi-ridididi triit tiuiit...

Siisi sinine ümbrik

Toosi sattus talgu ajal kogemata salaja Siisi sahvrisse.
Ju ta ikka natuke ise tahtis ka.

Toosi märkas, et Siisi sahvriakna vahel on seitse surnud porilast. Küllap nad nälga...
Toosi täheldas, et Siisi munakorvis on kahel munal koor kortsus. Küllap vaevlevad kanad janus.
Toosi silmas, et astjakaanel on suur sälk sees. Eks lõigati talguliste lihale tünniteklist lisa!
Veel nägi Toosi, et Siisil on moosipurkide vahel suur sinine ümbrik. Toosi oleks meelsasti sinna sisse piilunud, aga toapõrand teatas Siisi tulekust ja Toosi põgenes rehala kaudu talgurahva sekka tagasi.

Kes oma kirju keediseriiulisse peidab?
Kes peidab, sellel peab saladus olema.
Ümbrik oli suur ja sinine. Järelikult on saladus samuti suur. Sinine?

Toosi hindas talgulistest kõige suuremaks Sonni. Ja Sonn kandis sinist rätti kaelas.
Toosile tundus nüüd, et Sonn vaatab Siisit pehmema pilguga kui teisi tüdrukuid.
Toosi tahtis, et Sonn Toosit sedaviisi vaataks.


Töö sai tehtud ja Siisi rehealusest ehitati talgupeopaik.
Suppi oli suur pajatäis ja lihakausidki kanti lauale.
Toosi sosistas Sonnile, et too oleks toiduga ettevaatlik. Piduroog olla porilasi ja nende valgeid vaklu täis. Munavaagnast olla Toosi enesele terava puupinnu suulakke saanud.
Kui Siisi enne tantsu algust korraks ära käis ja koguka kastiga tagasi tuikus, suur sinine ümbrik äärtpidi põlletaskust paistmas, muigas Toosi Sonnile, et ei tea, kelle sülle täna kiri susatakse. Tema olla Siisit samasugust ümbrikku Tõnnile, Jannule ja isegi Sõge-Simmule hõlma vahele torkamas näinud. Et kes teab, mis salaasju see pealtnäha viisakas Siisi nõnda nurgatagustes ajab ja õiendab.

Siisil olid kastis keedisepurgid. Iga talgulise jaoks üks. Suure sinise ümbriku seest tiris Siisi moosisaajatele tänukaardi kaasa. Kõige toredam kaart oli Toosile. Kuldsete roosidega. Siisi meelest oli Toosi ise ka ilus nagu roos. Siisi näinuks heal meelel, et Sonnist ja Toosist kord paar tuleks. Need kaks tundusid nii kenasti klappivat. Siisile endale meeldis Siim. Väga meeldis. Mis sest, et paljude jaoks paistis Siim kidur ja põdur, vaikne ja varatu. Siisil oli Siimu jaoks ka kaart kuvääris. Natuke pikema tänusalmiga kui teistel. Siisi oli lootnud, et ehk Siim tahab teda tantsimagi. Aga paraku kargas Toosi teisel käel istunud Siim istmelt püsti ja tormas tusaselt minema juba enne, kui Siisi oma sinise ümbriku põlletaskust kätte sai.

Albu küla lood

Valmistusin matkaks ja palusin Kukenoosi rehe omanikel võimaluse korral tulla ja oma tähtsast hoonest paar sõna rääkida.

"Oh, ei mina räägi midagi!" arvas Helgi, muretses, kas paksu lume tõttu üldse sinna ligi pääseb (8.aprillil!) ja lubas raamatust ("Mööda kodukandi radu") rehe kohta käivad leheküljed välja kirjutada ning mulle saata.
Tänaseks oli tal kodutöö korralikult tehtud.

"Kui sa saad kuskile kirjutada," vuristas ta "siis lk 81 on midagi 1795. aastast, lk 47 enne 1693ndast, lk39, 123, 124, 237, 235... Aga kui sul on aega, siis Vello teab, et see Džungel, millest me rääkisime, et seal oli mõisa ajal magasiait. Karl Saar, Vello isa tädimees, elas seal, kus Noore Aini juurde saab, tead küll, kus need tünnid on. Ta oli rätsep, tuli linnast ära, moodustas siin tuletõrjeühingu. Juta poolt, jõe poolt, noh, läks üks uks lava alla. Üleval oli lava, all naised said süüa teha. Vello mäletab, et seal tehti pidude ajal võistlusi. Oma kuuemeetrise tõrvaposti otsa löödi risti puu ja sinna pandi asuniku pudel. Keegi teine polnud kätte saanud, aga Peedul elas üks Jäägri nimeline mees, pool nägu põlenud, oli brigadiriks. See oli alla toonud.
Ees, Preemanni augus sai ujuda. Sealt pandi laua laiuses rada üle, kui rattaga viltu sõitsid, olid sees. Märklaua pihta lasti õhupüssiga. Selliseid asju Vello mäletab. Ja Pihu Helgi koha peal elas Põdruse Leena. Tal oli poeg Põdruse Kutt. Tead, seal kus sa vahest peatuses bussi ootad, alajaama juures, seal on vanad Vainu küüni varemed. Ükskord oli pritsikuuri juures silt, et pidupäeva puhul Vainu küünis näidatakse inimsööjaid. Kutil olid klaaspurgi sees kirp, täi ja lutikas. Suurendusklaasiga vaadati. Ja selline jutt veel Kutist, see küll enam siia pritsimaja teemasse ei puutu: Põdruse Kutt  läks Ruustalu majja, tead, seal, kust Silvi juurde keerab. Böningu maja, jah. Ruustalu majas oli peretütar, Kutt läks jumala alasti, kartulikorv ees. Läks kanamune küsima.
Nüüd mul saab aku tühjaks," sädistas Helgi ja lõpetas ruttu kõne. Aga kuuldustki piisas, et mõnda aega mõnusalt muheleda.

"Sina veel nii hilja siin ja kihistad omaette," üllatasin Kaid, kes koolimaja (Ahula) koristama saabus.
Lugesin talle jutu ette.
"Ene (Kalmaru) rääkis, et nemad sõitsid sinna pidusse praagapütiga. Pütt oli seest puhtaks tehtud, seisid sees püsti. Me ju väga võõrad ei olnud. Siit samast Agerist. Õde käis, mind ei tahetud lasta. Tead, miks? Õde läks ju noorelt ametikooli ära ja see tähendas, et oligi kodust läinud. Ma olin mõne aasta noorem. Hoiti.
Kelgo Villem - sellist inimest oled kuulnud? - tema oli siin kolhoosis (Kaardiväelane?) autojuhiks. Praagapütt - selle serva peal sõideti tihti pidusse. Ah et džunglis oli lava ka? Ma korra käisin, pimedas.
Karu poisid käisid seal - igavesed pussitajad..."

Kahjuks lõhkus selle vestluse viimane tunditulija.

Elvin ja elust tüdinud põder

Ühel veebruarihommikul, kui tööle sõitsin, tormas kõrgepingeliinide alt teele põder. Kokkupõrge jäi imekombel ära, arutu loom kihutas eemale võssa, takerdus põõsastesse ja tardus, just nagu oleks tal juhtunust ja edaspidisest sügavalt ükskõik. Jätsin auto seisma, ukerdasin värisevatel jalgadel Kangussaare kraavikaldast alla, koputasin truubibetoonile ja palusin Elvinit, et ta kummaliselt käituvale metsaelanikule pilgu peale viskaks.

Elvin, kipraskulmuline nagu tal tavaks, ajas end porisedes soojast ulualusest välja.

Õhtul, kui juhtunust juttu tegin, kuulsin järgmist:

"Mis sa, hull, uhad ja ennast ning teisi ohtu sead?" oli Elvin küsinud.
"Tahtsin oma hädadele rutulist lõppu," norutanud põder.
"Teise peale ei mõelnud?"
"Ei mõelnud."

"Mis häda see nii suur, et surema sundis?" kurjustanud Elvin.
"Lumi on paks. Jahikoerad väledad. Mehed innukad. Ei jaksa ma enam joosta. Ots tehakse peale nagunii. Ei tahtnud hirmuhigisena hinge heita. Nii tundus julgem," tunnistanud loom.
"Kas meil siis selliseid koeri ja mehi liikumas?"
"No on."
"On neil nälg nii suur?"
"Kas nüüd nälg. Põnevus ehk enam. Ja üleolekutunne," kurvastanud põder.

Elvin kihvatanud.
"Lähen taon sellise amuleti, et kes sinu suunas tulistab, selle pihta saadab kaitsesõna kuuli tagasi!" kärkinud ta.
"Pole vaja!" ohanud põder. "Inimestel inimeste tavad. Milleks kurjale kurjaga tasuda. Olen isegi elada saanud. Talvi ja suvesid näinud. Las ma lähen. Olen juba minekumõttega harjunud," noogatanud, kiskunud end okstest priiks ja hakanud teisele poole teed (Saare maaparandusvallide suunas) lonkima.

Elvini süda jäi vaevama. Läks koju, ammutas suurest Sõna-Raamatust  tarkust, käis korra ära (Lõpuvärava juures) juttu puhumas, sulges end sepikotta, kolistas ja visistas ning saigi viimaks vajaliku vidina valmis. Kuri ei ole, aga hea ka mitte: väike nähtamatu õnne-hobuseraud, mis surudes hõlpsasti kandja naha külge klammerdub.

Seda looma enam kiskjahammas ega kuul ei kiusa. Ükskõik kust haavata üritad, igal pool õnnekilp ees. Aga kilbi peal Koonardi kutsesõnad. Ja Koonardiga oldagu ettevaatlik. Tal on iga ohvri jaoks oma küsimus.

Katkine kapp

Mulle on ikka meeldinud mööblit tõsta. Isegi, kui saan aru küll, et töö üle jõu käib.

Ükskord hakkasin kappi teise tuppa vedama. Kartulilippide peal libiseb ju hästi. Polnud vaja ülemist osa ära võttagi, jaksasin küll! Aga siis tuli uksekoht ette. Kraamisin ikka ülemise kapi sisust tühjaks, ronisin taburetile ja sasisin sisuümbrise sülle. Kapp oleks kerge olnud, aga kedagi polnud õpetamas, et kergita enne tüüblitest välja, siis alles maadle endale kaenlasse. Nüüd juhtus nii, et kapi sain kätte küll, aga pulgad, mis kappe koos hoidsid, väänasin kõveraks ja kui sirutama hakkasin, murdusid hoopis ära.

Ai.

Mismoodi ma pahanduse heaks teen? Meespere torises niigi, et ma liigset innukust üles näitan, kus seda tarvis pole, ja mööblitükkidel rahus seista ei lase. Üsna uus kapp ja nüüd selline õnnetus!

Proovisin sissejäänud jupid alumise kapi laepealsest välja urgitseda, et löön naelad asemele. Ei saanud. Mis kinni, see kinni. Viilisin viimaks murdeservad siledaks. Muidu ei saa ju üht kappi teise otsa.

Milleks neid pulki üldse vaja! Üks kapp siis ilma hoidmata teise peal ei püsi? Selgus, et ega hästi püsi jah. Ulatub käelaba jagu üle esiserva. Muidu pole midagi, aga kui asju täis laod, hakkab end ettepoole maha kaaluma.

Tühjendasin kapi teist korda. Ladusin rasked asjad taha, kergemad ette. Polnud väga vigagi. Kindluse mõttes tõin majaesisest ühe raske kivi, peitsin kirjadega karbi sisse ja sokutasin kapi otsa, taha nurka. Karpi panin sellepärast, et keegi küsima ei hakkaks, miks mul kivi kapiotsas on.

Siiamaani seisab kapp püsti. Ega ma teda eriti enam vedada pole soovinud ka. Kui, siis sedapalju, et saab tagant tolmu võtta.

Ei teagi, mille peale mul see kapi asi täna meelde kargas. Küünitasin kohe korraks kontrollima. Ilusti seisab. Kivi ka alles. Ümbriskarp eriti tore. Vanaema oma. Mingid kentsakad konkskirjad peal. Seda oleks uhke teistelegi näha tõsta. Aeg ju edasi läinud, vanad väärtused jälle au sisse tõusnud ja need, kes kapilõhkumise pärast hurjutaks, ammu eemal. Aga las ta jääb. Mine tea, milleks hea.

Veskivare

Albu poolt tulles jääb enne Lehtmetsa ristteed paremat kätt põllu peale üks suur kuusk, kivihunnik ümber.

Kunagi hakkasid paharetid sinna veskit ehitama. Püstvõlli jaoks istutati kuusk, sest kuidas sa suurt palki pärast valmis hoonesse ajad, sobilikku suurt puud  ei hakanud samuti silma. No ja hakka mõnd palgijurakat veel püsti ubima ning maasse kaevama! Kiiret ju polnud. Eks kivide kogumine võta omajagu aega.

Miks kurivaimud  Kaaruse künka pealset veskit ära ei kasutanud? Kas seepärast, et too oli puidust või seepärast, et liiga lagunenud? Või tõusis seal üleval tuul vajalikust tugevamaks? Või tahtsid lihtsalt algusest peale kõik ise teha? Või milleks neil üldse veskit vaja? Kondijahu jahvatamiseks? Mine võta kinni!

Hakkasid, kirevased, kive kohale kandma. Alguses käis töö üsna ladusalt, pärast enam nii väga ei viitsitud. Mõnikord läks mitu aastat mööda, enne kui meelde tuli uue kiviga tulla.

Puu aga kasvas vahepeal paraja pikkuse täis.
Kivihunnik tundus ka viimaks kena kõrge.

Alustasid paharetid müüriladumist. See töö vist puraskitele passis: õhtul hilja alustasid ja enne koitu olid müürid üleval. Aga mine tea, võib-olla on sellega mingi seadus ka, et ühe ööga ja enne valget peab valmis saama. Koiduni oli natuke aegagi, aga siis avastati, et kolm kivi jääb puudu. Eelmisel ööl kive kokku arvates olnud kõik alles.

Mis seal pattu salata. Ma jõudsin sealt kivikuhjast just tollel vahepealsel päeval aiakärutäie kive oma õuele tarida. Lillepeenra ääriseks. Ega üle kolme kivi käru peale mahtunud, ent rohkem polnud tarviski. Teised leidsin juba enne, lähemalt. Kust mina teadsin, mis sala-asju põllul aetakse. Tundus tavaline kuusk ja harilikud kivid. Ega ma väga suuri oleks suutnudki, aga vaat need viimased ja väikesed nüüd just vajaka jäid.

Asi see kolm kivikest kokku olnuks korjata! Aga igale kivile käis kindel märk külge. Kes ütleks, millised kolm just puudu jäid! Enamus märke ju müüri sees mördi all peidus.

Lammutasid kurjamid veskiseinad laiali, hakkasid märke uurima. Et milliseid kolme kivi otsima minna. Selle aja peale päike väljas, putkasid uut ööd ootama.

Paar ööd hiljem kadus mul peenraservast kaks kivi ära. Kolmas oli sealt juba varem hulkuma läinud. Kes võttis, milleks tarvitas - mina küll ei tea! Kolm tõmmut, toekat ja kurja olemisega meest käisid mitmel korral küsimas, aga... mida pole näinud, seda pole näinud. Ei osanud ma neid juhatada kuhugi. Ega mulle otse öeldud, aga arusaam jäi sihuke, et just seda kivi on kindlasti tarvis. Asendada ei saa. Vähemalt mitte enne, kui otsitav üles leitud. Uurisin ise mujalt juurde. Kaht samasugust olla ei tohi. Üks hakkab teisele vastu töötama. Rikub terve ettevõtmise ära.

Naabrinaine kartis, et see lillepeenrakivide lugu mulle veel kalliks maksma läheb. Tea nüüd... Ise tunnen küll, et süüst puhas. Ega ma ju meelega!

Lilled kasvasid seal peenras igatahes inimesekõrguseks. Kas nüüd just nende kivide pärast. Ehk aitas ohter hobusesõnnik või oli asi sordis.

Paljasjalgne külaline

Ühes majas hakkas Vanakülm kondamas käima. Paljajalu, suuremat sodi maha jätmata. Ega temast ka hääletüli olnud. Et paugutaks uksi või kriuksutaks põrandalaudu. Aga ta oli sul igal pool ühtepuhku ees ja ehmatas. Lähed sahvriastjast lihatükki võtma - tema laiutab ukseavas ning teelt ei liigu. Ajab oma näo ainult  hääletule irvele. Jäta või söök tegemata, ega niisugusest ju jõuga mööda minema kipu.
Kiirustad aidanurga taha asjale - tema nõjatab vastu seina ja vahib pealt!
Hakkad perele toitu lauale kandma, tema sätib end laua otsa, kadund vanaperemehe kohale. Hakkad söögi ajal leivaviilu võtma - lükkab selle käest põrandale.
No mis teed sihukesega? Vastu ju hakata ja kurjaks ajada ei julge. Mine tea, mis siis ette võtab.

Aga kuidas sa elad nii?

Perenaine arvas algul, et ehk  ongi vanaperemees ise (mine tea, missugused nad sealpool välja võivad näha). Või saatis kellegi mõnd arusaamatust lahendama. No aga too käib ja käib ja lahendust ei paista kuskilt. Muudkui toetab end siia ja sinna tüliks ette, heidab jala üle põlve, hargitab oma kondiseid varbaid, jõllitab ja ajab hambaid irvi.

Perenaine läks külast nõu saama. Nõuandja uuris naiselt üht ja teist. Ise vaatamas ei käinud. Ega tark nii ei teekski, meelitad viimaks tülitaja veel endaga ühes. Lõpuks jõuti  arusaamisele: Külm tuli tuttavaid jälgi mööda!

Eks perenaine oli hakanud vanaperemehel-kadunul rõivaid vahetama. Too olnud turd ja raske. Perenaine kamandas lapsed appi. Mugavuse või muu pärast tõsteti koolnu korraks jalgade peale püsti. Temast need jäljed jäid!

Rumal temp tehtud, mis siis saab nüüd?

Perenaine pakkus, et läheb küürib üheksaväelase veega põrandad puhtaks.
"Seda nagunii," arvas tark, aga teadis ka, et küürimisest üksi ei aita. Praeguse aja peale ju jälgi kõik kohad täis. Tuleb lapulisele tulest pühitsetud pastlad jalga panna.

No kuidas veel seda teed?

Teadja soovitas Külma sauna meelitada, kuumaga uimaseks ajada ja siis kuidagi pasteldesse astuma petta.

Hea öelda!

Naine läks koju tagasi, ise mõtleb: "Keda ma Vanakülmaga sauna saadan? Pole meil sulast ega peremeest. Lapsed üksi. Peab ise minema."

Küttiski sauna kuumaks. Leidis lakast vanaperemehe pastlanarud, käis neist mitu korda pihlakatulega üle.  Viis sauna eestuppa pingi juurde.
Aga kuidas Külm sauna saada? Eks peab ise enne minema.

Heitiski perenaine hame seljast ja ronis lavale. Ise kartis, et ega Külm tule. Aga tuli küll. Pressis enese madalast uksest sisse ja toetas taguotsa lavale.

Kõik kuum oli korraga kadunud. Naine supsis veel paar korda kerisele leili visata, aga vesi hangus kibus, tuli kustus ning kui tulehoidja üritas koldesse puid juurde pista, lükkas Vanakülm käe halu ja ahjusuu vahele.

Seinad muutusid härmast valgeks. Laest rippusid pikad purikad alla. Kerisekivid õhkasid külma ja kadu.

Perenaisele tuli koletu hirm peale. Uskus, et nüüd on ots käes. Tahtis uksest välja joosta, aga  Vanakülm jõudis ette. Ei lasknud. Perenaine proovis puuhunniku taha varju minna, Vanakülm tiris küünarvartpidi lavale tagasi. Viimases hädas haaras naine keriselt kaks jääkirmes kivi ja hakkas nendega Külma klohmima. Paistis, et see Külmale meeldis. Keeras end nii- ja naapidi, kohendas end lavalaudadele kord selili, kord külili, kuni jäi lõpuks üsna rammestunult maoldama.

Perenaine põgenes kiiresti leilitoast, aga juba Külm kannul. Kes teab, mis mõtted peas, haaras naisel kõhu ümbert kinni, tahtis endale sülle tõmmata. Aga pingiotsale istudes astus kogemata vanaperemehe pastlad jalga. Astus pastlad jalga ja kadus nii äkki, et tasakaalu kaotanud naine põrandale kukkudes tuharad vastu pingi lõppu puruks kriipis ja puusa peale suure sinise pleki sai. Aga see ka mõni häda!

Perenaine ajas ruttu riided selga, tõi üheksavägisevett ja uhtus kõik seinad, laed, põrandad ja põrandanurgad üle. Pihlakapulki ja kadakasuitsu veel otsa. Õhtuläbi sulatas end rehetoas toobris ja puges siis ahju peale lambanahkadesse magama. Sauna ei julgenud mitu aega minna. Ei üksi ega perega.

Aga aitas! Vanakülm enam külla ei tulnud. Mis teda täpselt kohale meelitas või kuidas pastlad ta tee mujale juhtisid? Kes kõiki neid kalmualuste käike ja kombeid teab.

Kõiki ei tea, aga mis teada, seda unustada ei maksa. Kas või seda, et kodu põrandad on elusa jala hellituseks tehtud ja teistsuguseid ära sina sinna luba.