Õel nõid ja sabata koer

Elasid kord mees ja koer. Mees oli tore ja koeral polnud ka viga. Selline kirju, siidise karva ja pika koheva sabaga. Said koos päris kaua üksmeeles elatud, aga siis läks elu kalliks ja püksirihma pingutades mõtiskles mees, kui palju kergem oleks, kui koeral saba poleks. Lipsaks tema Muri üle läve viuh välja ja vuhh tuppa, uks ei seisaks nii pikalt valla ning hulk toasooja jääks raiskamata.

Koer luges peremehe silmadest mure välja ja ustava ning armastava kaaslasena läks nõia juurde abi saama.

"Kuhu lähed?" uuris trepil päikeselaigus pikutav kass.
"Sabast lahti saama," tunnistas koer. "Et peremees murest pääseks. Sinu saba on uksest käies püsti kui tikk. Sina oled soojaraiskamise patust prii."
Ometi läks kassile koera ohvrimeelsus hinge. "Ära tee seda!" soovitas ta. "Mis koer sa selline oleks. Sabata."
"Milleks mulle saba?" veenis koer nii ennast kui kassi. "Rõõmu näitamiseks liputan ja pahanduse järel tõmban jalge vahele. Inimestel pole ühelgi saba ja ometi mõistavad kõik nende meeleolu. Tulen toime minagi."
"Ära mine!" hoiatas kass. "Peremees, kes oma loomalt sellist ohvrit nõuab, pole teda väärt."
"Ega ta nii väga nõuagi," kaitses koer. "Tusatseb vaid."
Ja koer läks ikka.

"Võta mu saba ära," palus koer nõida. "Nii, et valus poleks. Kui saab."
Nõid sai. Soovitas ainult, et võtab koos sabaga ära ka koera alandliku meele. Aga sellega polnud Muri päri. Mingu ikka ainult saba.

Nõid pani käed koera hänna ümber ja see kukkuski naksti küljest. Ei valu ega verd.

"Mis sa tasuks tahad?" küsis koer.
"Hinge," vastas nõid.
"Nii ei lähe ju?" hämmeldus koer. "Milleks mulle sabatus, kui kohe surema pean?"
"Sinu hinge ma ei himustagi," muigas nõid.
"Pean kedagi murdma hakkama?" muretses Muri. "Ma pole seda tüüpi peni."
"Ole rahulik," vaigistas nõid. "Kõik on juba korraldatud."

Koer kalpsas koju. Natuke harjumatu oli, aga polnud hullu. Rõõmustas ette peremehe heameele üle. Aga peremehe nägu ei selginenud sugugi. Hakkas sabata koera pigem nagu võõrastama. Kui siis paar sõpra veel pilava märkuse tegid, süngestus hoopis ja viimaks kihutas peni kuuri taha kuuti.

"Kahetsed?" kiusas kass.
"Mis siin ikka kahetseda," arvas koer. "Küllap oleksin ka ühes sabaga kord siiasamasse sattunud."

Muri polnud õueeluga harjunud. Kuuritagune tegelane ei tulnud peremehele ka piisavalt sageli meelde ja nii jäi kolmandal talvel  kange külma ja näljaga kaelarihm sedajagu suureks, et koer selle seest minema jalutas.

Traavis üle põllu, ujus üle jõe, jooksis üle mäe ja lonkis läbi metsa. Jõudis taluhoovi. Õueväravas seisis kuldkarvaline koeratüdruk, kes pikisilmi kedagi ootavat näis. Muri tulemist ei pandud tähelegi.

"Tere," tervitas Muri ega saanud silmi koeraneiult. Nii kaunis oli too. "Keda sa ootad?"

"Siitperel on suur mure. Peremees ja perenaine soovivad väga lapsukest. Täna kolm aastat tagasi käisid seepärast nõiagi juures."
"Kas nõid aitas?"
"Nõid ütles, et kolme aasta pärast tuleb sealt metsa tagant kirju koer, kes peab oma koheva sabaga perenaise kõhtu paitama. Siis jääda perenaine käima peale."
"Kas muud võimalust pole?" püüdis Muri oma sabakönti meeleheitlikult pikemaks sirutada.
"Kui seda koera täna ei tule, peab peremees mu nõiale viima. Nõid teeb minust perenaisele põnnipõlle."

"Sellist koera ei tule!" karjatas Muri. "Kulla koeratüdruk! Lähme! Põgene koos minuga! Peremees, kes oma loomalt sellist ohvrit nõuab, pole teda väärt!"
"Ega ta väga nõuagi," ohkas koeratüdruk. "On nad ju kolm aastat kannatlikult oodanud."
"Unusta truudus ja alandlik meel! Päästa ennast!" anus Muri, aga kuldkarvaline koeratüdruk jäi alistunult oma saatust ootama.

Mida kõike oleks andnud Muri, toonuks see vaid kaotatud saba tagasi! Ehk kui oleks toona allaheitlikkus ühes sabaga võetud, karanuks ta rihmaga lähenevale peremehele kätte või kõrri. Nüüd aga istus temagi osavõtmatult ja ootas. Et kui ohver toodud, saab ehk tühi koeraase temaga täidetud.

Hall hiireke, kes kartis sinist kassi

Selles urus oli kõike: ruumi, soojust, toitu, kaaslasi... Aga midagi jäi justkui puudu ja see puuduv miski kiusas halli hiirekest sedavõrd, et ta hiirevana käest uuris: "Ma tunnen, et midagi peab olema elus veel. Midagi olulist. Midagi suurt, head ja hirmuäratavalt imelist. Ma ei tea, mis see on, aga sina oled kogenud kõike. Juhata mulle teed!"

"Siis pead sa minema läbi kassidemaa," ütles hiirevana.
"Kassid on väga ohtlikud," teadis hall hiireke.
"On. Aga Sina pead kartma sinist," hoiatas hiirevana ning see oli kõik, mis tal selles elus üldse enam öelda oli.

Ja hall hiireke asus teele.

Kassidemaa oli palju palju suurem kui hiireurg. Siiski võis arvata, et mingil hetkel tuleb mõne kõutsiga vastamisi sattuda.

Esimeseks kohatavaks oli hämarikukarva sorakvuntsiline Vurru, kes end täiesti ootamatult halli hiirekese rajale ette keeras.
"Kas sa sööd mu ära?" hindas hall hiireke oma põgenemisvõimalused olematuks.
"Ei," põlastas hämarikukarva kõuts. "Sa pole söömiseks piisavalt ilus. Aga sind on tore sõprade ees meelelahutuseks mõnitada."

Ja hämarikukarva kõuts kandis piiksuja soojale künkale, pillutas hiirekest ning irvitas tema ilmetu kasuka, kribalate kõrvade ning räbala saba üle, kuni õnnetuke jäi sedavõrd otsa, et ülemeeliku Vurru käppade vahelt välja, künkast alla pudenes.

"Pea kinni!" sulges halli hiirekese põgenemistee luikvalge isakass Urre.
"Hoopis sina oled mu murdja?" alistus hall hiireke.
"Murda? Milleks? Sa oled selleks liiga... elus," arvas Urre. Ta sidus saagile kaela kuldse lehvi, soputas pehmete käppade vahel, limpsis ja sasis, aga ei hammustanud.
Halli hiirekese küljed kosusid, saba sai pikkust juurde ja kõrvad õhetasid. Hall hiireke hakkas juba arvama, et puuduv miski peab olema päris lähedal, aga siis sai Urre huvi otsa ja tülpinud käpahoop lennutas halli hiirekese otse hõbehalli kassiisand Triibu toidulauale.

"Kas sa hakkad mind kohe sööma?" küsis hall hiireke, ent Triibu ei vaevunud vastama. Ta haaras saabuja kindlalt küünte vahele ja hõõrus temaga läikima oma hõbedase toidutaldriku. Kui sellelt vastu vaatav peegelpilt sai piisavalt kirkaks, lükkas ta halli hiirekese eemale põõsastikku, keskendudes eneseimetlemisele.

Hiireke jäi hämmeldunult lamama. Veel mõned korrad liualihvimist, siis lõppes hallil hiirekesel hämmeldus otsa ning ta vudis peegelpildi imetlejast eemale.

"Oi, mis kena karvakerake!" vedas ruuge Rufi vudija endale nina ette.
Hall hiireke lohises määratud kohta. Kui oled kassidemaal, pead elama kassiseaduste järgi.

Rufi oli pikemat aega igavust tundnud ning huvitavat seltskonda soovinud. Nüüd laksas Rufi küüned pesadest pikaks, sasis halli hiirekese karva kohevaks, utsitas  hiirekest sööma värsket räime ja haput koort, lakkuma küljed läikivaks ja ütlema "mjäu". Aga mõlemad nägid, et hiireke sellest kõigest sugugi kassimaks ei muutunud. Rufi solvus ja hall hiireke kasutas juhust, et edasi liikuda.

Ja siis see juhtus. Halli hiirekese tee sulges suur sinakashall kass Muster.
Asjata polnud tal selline nimi.
Muster tõukas halli hiirekese kärsitult nurka ja küünistas ta õhukese palitu kiilikirja.
Muster aitas hiirekesel läbematult mantli seljast, käänas hilbu pahempidi ja sorgeldas voodri küünekirja.
Muster surus küüned üsna südameni ja tilgutas tinti igasse sügavasse kriimu.

Hall hiireke oli hirmust halvatud. Üritas koduurule mõelda, aga ei mäletanud. Mõistatas, kas see püüdma mindud miski on vintsutusi väärt? Kindlasti mitte. Aga sinihallil kassil olid halli hiirekesega kindlad plaanid ja armuandmine komplekti ei kuulunud.

Viuh tõmbas äkki vilgas ja kindel käpaling halli hiirekese sooja ning hoolivasse kaisutusse. Mantel kohendati õigetpidi selga ja küünemustrijäljed salviti hellade arstivate saagusõnadega.
Hall hiireke uppus hardunult piinadest päästja põhjatusse pihku. Selles oli midagi kosutavalt kodust, head ja hiirevanalikku.

"Mina söön su ära!" hoiatas kartulikoorekarva kõuts Algus.
"Sööbki," teadis hall hiireke ja surus oma usaldava ja pisut kriimustatud südame nii tugevalt vastu hoiataja kõhtu, et too uskus toitumise juba toimunuks.
Kartulikoorekarva kõuts Algus tundis lausa, et vats oli mõneks ajaks täitsa täis saanud. Roidunult keeras Algus päikese poole oma hoolitsetud kurgualuse ja hiireklambriga kõhu ning vidutas kaunilõikelisi kavalaid silmi. Nii ei näinud hall hiireke, kui suured, hirmuäratavalt imelised ja talumatult tavatut värvi need olid. Palju palju sinisemad, kui selgeim hallide hiirte taevas.

Sulguja õis

Minu lillepeenras kasvab imetore taim. Kitsaste kahvaturoheliste lehtede keskelt turritava varre tippu ehib väike, peaaegu värvitu õiepisar. Avatud õiesilmas tantsivad tolmukad nagu tähekillud, kroonlehtedelt peegeldub taevas ja pisikese taevapeegli kohal hõljub mõrkjasmagus aroom.

Enamasti on õis suletud.

"Magab," teatavad vaatlejale teised peenras kasvavad lilled.

Keset päeva?
Kummardun lähemale ja märkan õielehtede õrna võbinat. Teeskleb!

"Ma ei usu su und. Miks sa end ei ava? Maailm on imeline paik! Vähemalt see siin, sinu ümber. Iga taime jaoks on ruumi. Igal lillel on tema lemmikkoht. Keegi ei lämmata kedagi. Õu on täis lindude vidinat ja sooja maipäikest. Mis see on, mida sa nii väga märgata kardad, et endale päevade kaupa hinnalisi hetki ära keelad? Elu on üürike, õis. Armasta teda!"

Lill avanes ning heitis mulle pika, imestava ja pisaramärja pilgu. "Ja seda räägid mulle sina. SINA?
Sinu taevas oli sama selge.
Sindki kallistas sama päikesesoe.
Sinu kõrval viibisid parimad neist, kelle seltskonda soovida.
Ometi etendasid sa uinujat.
Mis see on, mida sa nii väga märgata kardad, et endale päevade kaupa hinnalisi hetki ära keelad?"

Linde ja linnukeel

Linde istus hommikul õuetrepil ja kammis juukseid. Maja ees kesapõllul lõõritas lõoke. Pühendunult ja pidulikult.
"Tiudiit tidiri-riit piudi-riit triit
tiuiit triit
tididi-ridididi triit tiuiit..."

"Mis sa vuristad, räägi selgelt!" muigas tüdruk, kiskus kammipiide vahele jäänud juuksepusa pihku ja pildus trepi kõrvale sirelipõõsasse.

Lõoke märkas seda. Vaevalt jõudis Kilde tuppa astuda, kui linnuke väärt ehituskraami pessa viis.

Vanasti peeti tavaliseks, et hobusejõhv pesaseinad pehmed ja painduvad hoidis. Nüüd müttas välja peal traktor ja temast jäi mälestuseks vaid mõni mahakukkunud metallitükk või inetu õlilärakas.

Lõoke põimis ja punus. Elamine muutus mugavaks. Peaaegu ei raatsigi põllu kohale tõusta. Aga kus sa! Süda ju kutsub.

"Tead sirelit, sees kriitvalge niit?
Mu kiit! Mu kiit!
Tirisin-tarisin, seinaks sidusin.
Siidipadjad said pojad siit..."
kuulis Linde, kui järgmisel korral õue lippas. "MIDA? Ma mõistan sind, lind?" juubeldas tüdruk.

Järgmisel päeval kuulis Linde lõolt, et hiireviu kimbutab hiirt, Priidul kerkib puuriit ja millist rada käib Tiit... Linnul olid kenad ja kelmid laulud ning need jäid Lindele aina kergemini meelde.

Ainult külarahvas kurtis, et tüdruku kõnest enam sugugi aru ei saa. Ainult üks tididi-ridididi triit tiuiit...

Siisi sinine ümbrik

Toosi sattus talgu ajal kogemata salaja Siisi sahvrisse.
Ju ta ikka natuke ise tahtis ka.

Toosi märkas, et Siisi sahvriakna vahel on seitse surnud porilast. Küllap nad nälga...
Toosi täheldas, et Siisi munakorvis on kahel munal koor kortsus. Küllap vaevlevad kanad janus.
Toosi silmas, et astjakaanel on suur sälk sees. Eks lõigati talguliste lihale tünniteklist lisa!
Veel nägi Toosi, et Siisil on moosipurkide vahel suur sinine ümbrik. Toosi oleks meelsasti sinna sisse piilunud, aga toapõrand teatas Siisi tulekust ja Toosi põgenes rehala kaudu talgurahva sekka tagasi.

Kes oma kirju keediseriiulisse peidab?
Kes peidab, sellel peab saladus olema.
Ümbrik oli suur ja sinine. Järelikult on saladus samuti suur. Sinine?

Toosi hindas talgulistest kõige suuremaks Sonni. Ja Sonn kandis sinist rätti kaelas.
Toosile tundus nüüd, et Sonn vaatab Siisit pehmema pilguga kui teisi tüdrukuid.
Toosi tahtis, et Sonn Toosit sedaviisi vaataks.


Töö sai tehtud ja Siisi rehealusest ehitati talgupeopaik.
Suppi oli suur pajatäis ja lihakausidki kanti lauale.
Toosi sosistas Sonnile, et too oleks toiduga ettevaatlik. Piduroog olla porilasi ja nende valgeid vaklu täis. Munavaagnast olla Toosi enesele terava puupinnu suulakke saanud.
Kui Siisi enne tantsu algust korraks ära käis ja koguka kastiga tagasi tuikus, suur sinine ümbrik äärtpidi põlletaskust paistmas, muigas Toosi Sonnile, et ei tea, kelle sülle täna kiri susatakse. Tema olla Siisit samasugust ümbrikku Tõnnile, Jannule ja isegi Sõge-Simmule hõlma vahele torkamas näinud. Et kes teab, mis salaasju see pealtnäha viisakas Siisi nõnda nurgatagustes ajab ja õiendab.

Siisil olid kastis keedisepurgid. Iga talgulise jaoks üks. Suure sinise ümbriku seest tiris Siisi moosisaajatele tänukaardi kaasa. Kõige toredam kaart oli Toosile. Kuldsete roosidega. Siisi meelest oli Toosi ise ka ilus nagu roos. Siisi näinuks heal meelel, et Sonnist ja Toosist kord paar tuleks. Need kaks tundusid nii kenasti klappivat. Siisile endale meeldis Siim. Väga meeldis. Mis sest, et paljude jaoks paistis Siim kidur ja põdur, vaikne ja varatu. Siisil oli Siimu jaoks ka kaart kuvääris. Natuke pikema tänusalmiga kui teistel. Siisi oli lootnud, et ehk Siim tahab teda tantsimagi. Aga paraku kargas Toosi teisel käel istunud Siim istmelt püsti ja tormas tusaselt minema juba enne, kui Siisi oma sinise ümbriku põlletaskust kätte sai.

Albu küla lood

Valmistusin matkaks ja palusin Kukenoosi rehe omanikel võimaluse korral tulla ja oma tähtsast hoonest paar sõna rääkida.

"Oh, ei mina räägi midagi!" arvas Helgi, muretses, kas paksu lume tõttu üldse sinna ligi pääseb (8.aprillil!) ja lubas raamatust ("Mööda kodukandi radu") rehe kohta käivad leheküljed välja kirjutada ning mulle saata.
Tänaseks oli tal kodutöö korralikult tehtud.

"Kui sa saad kuskile kirjutada," vuristas ta "siis lk 81 on midagi 1795. aastast, lk 47 enne 1693ndast, lk39, 123, 124, 237, 235... Aga kui sul on aega, siis Vello teab, et see Džungel, millest me rääkisime, et seal oli mõisa ajal magasiait. Karl Saar, Vello isa tädimees, elas seal, kus Noore Aini juurde saab, tead küll, kus need tünnid on. Ta oli rätsep, tuli linnast ära, moodustas siin tuletõrjeühingu. Juta poolt, jõe poolt, noh, läks üks uks lava alla. Üleval oli lava, all naised said süüa teha. Vello mäletab, et seal tehti pidude ajal võistlusi. Oma kuuemeetrise tõrvaposti otsa löödi risti puu ja sinna pandi asuniku pudel. Keegi teine polnud kätte saanud, aga Peedul elas üks Jäägri nimeline mees, pool nägu põlenud, oli brigadiriks. See oli alla toonud.
Ees, Preemanni augus sai ujuda. Sealt pandi laua laiuses rada üle, kui rattaga viltu sõitsid, olid sees. Märklaua pihta lasti õhupüssiga. Selliseid asju Vello mäletab. Ja Pihu Helgi koha peal elas Põdruse Leena. Tal oli poeg Põdruse Kutt. Tead, seal kus sa vahest peatuses bussi ootad, alajaama juures, seal on vanad Vainu küüni varemed. Ükskord oli pritsikuuri juures silt, et pidupäeva puhul Vainu küünis näidatakse inimsööjaid. Kutil olid klaaspurgi sees kirp, täi ja lutikas. Suurendusklaasiga vaadati. Ja selline jutt veel Kutist, see küll enam siia pritsimaja teemasse ei puutu: Põdruse Kutt  läks Ruustalu majja, tead, seal, kust Silvi juurde keerab. Böningu maja, jah. Ruustalu majas oli peretütar, Kutt läks jumala alasti, kartulikorv ees. Läks kanamune küsima.
Nüüd mul saab aku tühjaks," sädistas Helgi ja lõpetas ruttu kõne. Aga kuuldustki piisas, et mõnda aega mõnusalt muheleda.

"Sina veel nii hilja siin ja kihistad omaette," üllatasin Kaid, kes koolimaja (Ahula) koristama saabus.
Lugesin talle jutu ette.
"Ene (Kalmaru) rääkis, et nemad sõitsid sinna pidusse praagapütiga. Pütt oli seest puhtaks tehtud, seisid sees püsti. Me ju väga võõrad ei olnud. Siit samast Agerist. Õde käis, mind ei tahetud lasta. Tead, miks? Õde läks ju noorelt ametikooli ära ja see tähendas, et oligi kodust läinud. Ma olin mõne aasta noorem. Hoiti.
Kelgo Villem - sellist inimest oled kuulnud? - tema oli siin kolhoosis (Kaardiväelane?) autojuhiks. Praagapütt - selle serva peal sõideti tihti pidusse. Ah et džunglis oli lava ka? Ma korra käisin, pimedas.
Karu poisid käisid seal - igavesed pussitajad..."

Kahjuks lõhkus selle vestluse viimane tunditulija.

Elvin ja elust tüdinud põder

Ühel veebruarihommikul, kui tööle sõitsin, tormas kõrgepingeliinide alt teele põder. Kokkupõrge jäi imekombel ära, arutu loom kihutas eemale võssa, takerdus põõsastesse ja tardus, just nagu oleks tal juhtunust ja edaspidisest sügavalt ükskõik. Jätsin auto seisma, ukerdasin värisevatel jalgadel Kangussaare kraavikaldast alla, koputasin truubibetoonile ja palusin Elvinit, et ta kummaliselt käituvale metsaelanikule pilgu peale viskaks.

Elvin, kipraskulmuline nagu tal tavaks, ajas end porisedes soojast ulualusest välja.

Õhtul, kui juhtunust juttu tegin, kuulsin järgmist:

"Mis sa, hull, uhad ja ennast ning teisi ohtu sead?" oli Elvin küsinud.
"Tahtsin oma hädadele rutulist lõppu," norutanud põder.
"Teise peale ei mõelnud?"
"Ei mõelnud."

"Mis häda see nii suur, et surema sundis?" kurjustanud Elvin.
"Lumi on paks. Jahikoerad väledad. Mehed innukad. Ei jaksa ma enam joosta. Ots tehakse peale nagunii. Ei tahtnud hirmuhigisena hinge heita. Nii tundus julgem," tunnistanud loom.
"Kas meil siis selliseid koeri ja mehi liikumas?"
"No on."
"On neil nälg nii suur?"
"Kas nüüd nälg. Põnevus ehk enam. Ja üleolekutunne," kurvastanud põder.

Elvin kihvatanud.
"Lähen taon sellise amuleti, et kes sinu suunas tulistab, selle pihta saadab kaitsesõna kuuli tagasi!" kärkinud ta.
"Pole vaja!" ohanud põder. "Inimestel inimeste tavad. Milleks kurjale kurjaga tasuda. Olen isegi elada saanud. Talvi ja suvesid näinud. Las ma lähen. Olen juba minekumõttega harjunud," noogatanud, kiskunud end okstest priiks ja hakanud teisele poole teed (Saare maaparandusvallide suunas) lonkima.

Elvini süda jäi vaevama. Läks koju, ammutas suurest Sõna-Raamatust  tarkust, käis korra ära (Lõpuvärava juures) juttu puhumas, sulges end sepikotta, kolistas ja visistas ning saigi viimaks vajaliku vidina valmis. Kuri ei ole, aga hea ka mitte: väike nähtamatu õnne-hobuseraud, mis surudes hõlpsasti kandja naha külge klammerdub.

Seda looma enam kiskjahammas ega kuul ei kiusa. Ükskõik kust haavata üritad, igal pool õnnekilp ees. Aga kilbi peal Koonardi kutsesõnad. Ja Koonardiga oldagu ettevaatlik. Tal on iga ohvri jaoks oma küsimus.