Jõuluõnn

Jõululaupäeva ülivarajane hommikutund.

Sain end just vetsuskäimise järel teki sisse tagasi keritud (kaasa magas kõrval sügavat und), kui ahjuuks lõgisema hakkas. Teinekord valjema tuulega siiber lõksub, aga et uks niiviisi kolisema hakkab, oli mulle uudiseks. Katsusin pead padja alla peita, aga müra muutus aina nõudlikumaks - ajab sedaviisi kogu pere üles! Kerisin voodist õhema teki endale ümber ja, susse sängialusest tabamata, tuiasin asja uurima.

Vaevalt jõudsin malmpööra püstiseks ajada, kui raske uks kolksuga lahti paiskus, peenikesed sõrmed võreukse lukustusaugust välja vupsasid, luider näpp metallkeele üles lükkas ja tulijale sissepääsutee vabaks tegi.

Juuksepulstik, tokerjas habe, tohutusuur sinakaslilla nina ning kiitsakad käsivarred - kohtunud me polnud, aga kirjelduse järgi tundsin külalise ära.

"Tule kaasa, vaja on. Aga enne otsi plaastrit," torises mehike tuhka riietelt põrandale rapsides ja viibutas vigastatud käega mu nina ees.

"Tere. Saaks esmalt tuttavaks?" pidasin tuppapugeja tõredust pisut viisakusetuks, kuigi sõrmed juba peeglisahtlist plaastrikarpi ja haavapuhastit haarasid.

"Elvin," kohmas sakris mehike, oli plaasterdamise juures hell ja hüplik ning põrkis: "Kaua sa kohmerdad! Lähme juba!"

"Kust sul selline haav?" imestasin.

"Tuled, siis näed," poriseti vastuseks.

"Lase, ma panen enne riidesse. Ja jäta rumalused! Mina küll ahjusuust sisse ei roni. Lõhun enda ja kolde korraga!"

Elvin mõõtis mind altkulmupilguga ja sai siis isegi aru, et tõtt kõnelen. Marssis riidekapi juurde ja rapsas ukse lahti.

"Kuule, kas sa siin koristad ka kunagi?" urises ta.

Punastasin ja üritasin kapipõrandale pudenenud riideid kärmesti puudele riputada. No ei jõudnud igasse nurka. Arvasin, et ei jää vahele. Nii piinlik.

Elvin lükkas kapipõranda nagu lükandluugi kõrvale ja astus toekat kivitreppi mööda käigusügavusse.

"Hm. Tegelikult peaks siia alla kelder jääma?" jõudsin mõttes kukalt sügada, aga Elvin traavis nii tempokalt ees, käigud hargnesid vasemale, paremale, üles ja alla, et pidin tal kogu aeg silmadega kuklast kinni hoidma.

Korraga seisime väikeses sepikojas. Koldeleek pritsis ahtakese ruumi sooja valgust täis, seintel rippusid korralikes ridades tangid, vasarad ja muu mulle tundmatu tööriistavaru.

"Mis ma tegema pean?"

"Tange hoia. Ma taon. Pihta saanud käsi ei kannata enam põrutamist," nipsas mehike, pusis ja susis ääsi ümber, korjas mahakukkunud riistad kokku ja sepatöö läks lahti.

"Mida ma hoian?" ei adunud ma tangidega pitsitatavat, sest kuigi sädemeid tõusis ja lööke kajas, polnud valmivast esemest silmale suurt midagi näha.

"Sõnu. Soove ja sõnu," viskas Elvin suletud hammaste vahelt. "Ära lobise. Hommikuks peab valmis saama."

Ja tead. Iga uue eseme valmissaamise järel teravnesid mu meeled sedavõrd, et õige varsti neid imesünnitisi imetleda võisin. Ehkki jahtudes jälle nähtamatuiks tahkusid, võis kompides nende õnnetoovat hobuseraua kuju käe all tunda. Tillukesed õnnesirbid ilusatest mälestustest, headest sõnadest ja südamest tulnud soovidest. Veendusin, et Elvin tunneb meie küla rahvast minust palju paremini, aga mõne meenutusega oskasin minagi teda üllatada.

Olgu veelkord tõeks välja öeldud: Välimuse järgi ei maksa kedagi hinnata!

Kuidas Elvin kõiki neid häid ütlemisi alasile poetas! Kuidas ta hiljem mind maa-aluses käigustikus ikka ja jälle eksimast hoidis. Kuidas me valmis saanud nähtamatuid õnneohutisi majasissekäikude räästaalustesse riputasime... Kui õnnelik oleks meie küla õnneraudadetagi katuseservade all! Õnnelik lihtsalt seepärast, et meil on Elvin!

Ei jäänud Sinagi õnne-hobuserauata. Ära torkima mine, pillad veel alla. Nähtamatu ju.

Häid jõule, kallis koduküla. Elvin veedab tänase õhtu koos meie perega. Vähemalt hommikul jäi kokkulepe selline.