Maailm oli inimese loonud ja imetles oma kätetööd. Inimene aga polnud ümbritsevaga rahul, püüdis üha ja aina kõike ümber muuta, ringi teha ja enamasti rikkus selle käigus kõik päris ära.
Päike pahandas. Ta oli inimese ja tema tegemiste peale paistnud, aga inimene ainult nurises, et päike tõuseb liiga vara ja loojub liiga hilja, soojendab merd liiga aeglaselt ja mitte kuigi sügavalt, küpsetab puuvilju ainult endapoolsest küljest, pleegitab koledasti värve, pruunistab nahka ebaühtlaselt jne jne jne. Päike sai tulivihaseks ja tema tuli ja viha ulatusid peenematessegi kiirtesse, tungisid kaugematessegi keldrisoppidesse. Jõed kuivasid, aiad närbusid, maa pragunes, janu tappis linde ja loomi.
Inimene konutas sügavas koopakäigus ja kirus tuult, mis piisavalt jahutust ei pakkunud. Tuult, mis oli ta laevu merel õigesse sadamasse saatnud, seemneid parajasse pinda lennutanud, veskitiibu ringi keerutanud, vihmapilvi kokku ja laiali kandnud. Tuul sai kurjaks. Natuke aega tuuseldas niisama ringi ja kui nägi, et inimene ei mõtlegi andeks paluda, rebis metsad maa küljest lahti, lennutas maju, lammutas mägesid ja astus laevad merepõhja, nii et vesi inimese koopasuust sisse pritsis.
Inimene nurises, et see vesi on janu kustutamiseks liiga soolane ja ihu niisutamiseks napp.
Vesi vihastas. Vinnastas pilvevibud ja küttis inimest välgunooltega. Ujutas koopasuu üle, nii et inimene sealt vaevu välja ujus. Peitis päikese oma mustade vihmapaakide taha, torkis keepide ja kasukate alla niiskust ja jahedust.
Marutsejatel läks ägedus üle. Mida sa ikka ägetsed, kui näed, et inimene, mis sest, et tülikas ja tänamatu, on sinu tujukuse ja tülikuse kõrval köömes.
Kohtunud kuumusest ja jahedusest, vaibuvast tuulest ja kohmetult koduteed otsivast vihmaniiskusest sai kokku udu. Piimjas, pärlendav ja ülekohtuselt hävitatud maa vigastusi paitav.
Inimene turnis udus ja sajatas. Et nähtavust pole ollagi. Et külm on. Märg. Ja et kui kodutee kaotsi peaks minema, siis ta alles ehitab...
Udu tundis end häirituna. Sinu pärast, inimene, on siin see kõik.
Aga püsis ikkagi selline, nagu teda on alati teatud: puhas, tihe, leebe ja leevendav.
No comments:
Post a Comment