Sa ei tea, kuhu oled teel

Sa ei tea, kuhu oled teel.

Värskeid radu su ette
vihm pesi.

Kohver pakitud. Korraks veel

hindad pilguga tänaseid
 inimesi.

Keegi pisaraid tõrjub.

Keegi neid peita ei taha.

Keegi muigesse varjub.

Keegi kohmetult vaatab maha.

Keegi otsib kätele kohta.

Keegi nõjatub toolileenile.

Salme lugema Sinu kohta

keegi kipub areenile.

Kõik nad meelde ei jäägi.

Mõnda rohkem ei näegi.
Ja mis siis.

Kellaseier - see ei oska kiikuda,

käsib homsesse edasi liikuda.

Leidma, uurima, avastama,

etendama ja lavastama...

Põhikandamiks mõtete raskus.
Õhulossidest on jakitaskus
eskiis.

Vaevalt rajale jalg astub.

Juba silme ees kangastub

busse, lennukeid, laevu ja ronge,

jaamu, platvorme, sõidutalonge,

elueesmärke helesiniseid,

stardipakke ja vahefinišeid,

justkui oleks vaid halvad ning inetud

peatumised ja tagasiminekud,

vastutuuled ja ummikteed...

Õnnelikku ja head

teed!