Advokaat ja hauatagune

Üks väga tark ja kõrgelthinnatud advokaat kolis linna lähedale külasse elama.

Vaevalt oli oma asjad paika sättinud, kui hilja õhtul uksele koputati: "Tule välja, on rääkimist!"
Advokaat ei tundnud enda meelest külast kedagi. Ei teinud võõrale ust lahti.

Teisel ööl nõuti jälle: "Tule välja, on rääkimist! Mina su siia külla kutsusin, tule nüüd ja anna nõu!"
Advokaat mõtles: "Keegi pole mind kutsunud. Ise leidsin kinnisvaralehe ja maakleri abiga." Ei teinud ust lahti.

Kolmandal õhtul tulid advokaadile sõbrad külla. Koos vaadati maja, võeti ja anti nõu, jäädi üsna hiljapeale.
Jälle koputatakse. Sõpradega koos julgem asja uurida, tehakse uks lahti. Lävelseisja lubab: "Ma tuppa ei tahagi, tule ise õue!"
Advokaat kutsub sõbrad kaasa, aga koputaja keelab: "See on isiklik jutt. Võõraid pole ligi vaja."

Sõbrad vaatavad: tulija selline äbarik, õhuke, nii et paistab läbi. Mida kurja sellisest ikka oodata. Jäävad tuppa.

"Mis jutt see oli, et sina mind kutsusid!" kärgib advokaat.
"No otse mitte, aga tahtsin, et tuled. Seadsin asjad nii, et tulidki. See mu oma maja, mille ostsid."
"Loll jutt suhu tagasi! Ma mäletan müüjat küll," tusatseb advokaat.
"Ah, arva, mis tahes, mul abi tarvis," vastab õuekutsuja ja kukub kurtma: "Lugu selline. Tulin nokastanud peaga kõrtsist kodu poole. Väsisin ära ja jäin suure kivi peale tukastama. Öösel unesegasena kohendasin justkui patja, käsi suurt viga ei saanud, aga pea põrutasin nii ära, et enam ei ärganudki."
"Mis jutt see on?"
"Tõsijutt! Ja taevas ei lastud väravate ligigi. Ütlevad: "Ettekavatsetud mõrv piinaval ja julmal viisil. Ja ei lase sisse."
Advokaadis ärkab kaitsja: "Kes sihukest süüdistust julgeb esitada?"
"Kes ja kes. Eks ikka...," togib kurtja näpuga puulatvade poole. "Ma räägin ju sama: "Polnud mul mingit plaani, soovi ega piina. Kõks ja valmis. Aga nemad, et joove on raskendav asjaolu ja mis kõik veel..."
"Kaua juba oodanud oled?"
"Sada aastat tuleb ära. Ehk kauemgi."
"Ma tahan seda kõike nende endi suust kuulda!" läheb advokaadil kops üle maksa ja sõbrad jõuavad ainult näha, kuidas kaks kõnelejat põõsaste vahele kaovad. Tormavad otsima - ei kuskil kedagi.

Õiguse nõutajad jõuavad taevaväravasse. Advokaat näitab oma tunnistused ette ja nõuab: "Sellist karistust, mis üle inimese eluea kestab, pole olemas." Võtab ja lehvitab raamatut taevaliste nina ees: "Paragrahv sada neliteist. Kaheksa- kuni kahekümneaastane või eluaegne." Kusjuures ükski eeldustest polevat täidetud.

Aga pilvepealsed keeravad seaduseraamatu tekstiga tulijate poole ja täiendavad: "Taevane elu on igavene. Ja miks sa arvad, et punkt kolm juhtumi kohta ei kehti? Arvad, et tal esimene oled siia tuua? Lõhnad küljes kah veel. Katsuge, et maha saate!"

Advokaat leiab end äsja ostetud maja hoovi pealt. Tuju nullis. Esimene kord kaotada. Tahab tuppa minna, käsi ei jaksa linki alla suruda. Vaatab. See ei saagi jaksata - sihuke äbarik, õhuke ja läbipaistev.