Lugu poisist, kes ei kannatanud kamandamist

Mõne loo sündimiseks on tarvis lihtsalt alustada.
Niisiis...

"Ühes täiesti tavalise küla tavalises peres elas täiesti tavaline poiss. Nimi oli tal ka nii tavaline, et mul läks see kohe meelest ära."

"Kas meil ka läheks?"

"Ma usun küll... Nii et... muidu täitsa tavaline poiss, aga lugu, mis temaga juhtus, ei olnud üldse tavaline."

"Kas tal olid supervõimed?"

"Mõnes mõttes olid jah. Aga kuula!
See poiss ei kannatanud üldse kamandamist. Ta muutus kohe närviliseks. Ühel õhtul, kui ema palus juba mitmendat korda ja lõpuks päris kurjalt: "Pane telefon ära ja jää magama!", muutus see poiss nii pahuraks ja närviliseks, et jooksis toast välja."

"Ma olen kah niimoodi närvi läinud."
"Ma ära pole jooksnud, aga ma olen vaidlema hakanud."
"Ma olen telefoniga visanud. Mõrad tulid sisse. Nüüd ongi mõraline."

"No vot. Siis te saate hästi aru, mida see poiss tundis. Ta jooksis õue ja ei pannud üldse tähele, et on öö. Täiskuuöö. Ja neljapäev. Ta ei pannud tähele, et ta jooksis nelja tee ristile ja et ta komistas, tegi oma põlve vastu kivi veriseks ja et vanapagan selle kivi ruttu enda kätte võttis ning ära peitis."

"Kes see vanapagan on?"

"Vanasti inimesed uskusid, et taevas elab hea jumal ja sügaval maa all kuri vanapagan. Kui inimesed elavad hästi ja kellelegi kurja ei tee, satuvad nad elu lõpus taevasse pilve peale ning neil on seal tore, aga kui teed teistele halba, satud vanapagana riiki ja seal ei ole üldse hea olla."

"Jah, sest seal on pime."
"Ja muld võib sulle peale vajuda."
"Kas päriselt on ka selline asi olemas?"

"Ausalt? Ma ei tea. Aga ma arvan, et targem on olla hea inimene, sest siis on kõigil sinu ümber hea olla, endal on kah hea tunne."

"Jah. Sest kui sa oled paha, siis keegi saab haiget ja kurvastab."

"Täitsa tõsi! Aga kuulame edasi, mis poisiga juhtus.
Poiss oli nii pahur ja ei märganud midagi, mis ümber toimub. Ütles ainult: "Ma ei taha enam kunagi elus ühtegi soovi ega käsku täita! Ma teen siis hoopis vastupidi!"
Aga vanapagan kuulas oma peidukohas ja itsitas: "Ma aitan sind!""

"Kas ta hakkas ise neid asju tegema?"
"Kas sina oled päriselt vanapaganat näinud?"

"Kui ta on selline, nagu räägitakse, siis ma vist ei ole."

"Minu onu, kes on väga tark ja teab praktiliselt kõike, ütles, et ta luges kuskilt internetist, et on küll päriselt olemas, aga kolis kuskile kaugele meresaarele ja elab seal rannas. Kaugel lõunas, sest talle meeldib, kui on kuum."

"Nii võis juhtuda küll, pärast seda, mis tal selle poisiga juhtus. Aga kuulame nüüd lugu edasi.

Poiss ei näinud vanapaganat, läks koju tagasi ja ei saanud alguses üldse aru, et midagi on teistmoodi, aga varsti ta märkas, et ükskõik, mida tal teha palutakse, ta ei saa muidu, kui teeb vastupidi. Isegi kui väga tahab teistmoodi teha.

Alguses ei olnud hullu midagi. Lihtsalt, kui ema palus tuba koristada, siis tema ajas veel rohkem sassi. Või kui isa hüüdis: "Ole hea poiss, too kuurist haamer!", siis tema viis hoopis naelad ka kuuri tagasi.

Kui ema kutsus sööma, siis tema ei läinud. Lõpuks läks kõht niimoodi väga tühjaks. Kui isa ütles: "Pane paksem jope, õues on külm!"..."

"Siis ta läks paljalt õue!"
"Ja siis ta külmetas!
"Ja jäi haigeks!"

"Küllap jah. Aga siis hakkas poiss mõtlema: "Mis siis saab, kui ema ütleb: "Ära mängi noaga, sa võid sõrme lõigata!"?"

"Siis ta lõikabki!"

"Või kui hüütakse: "Ära jookse autoteele!""

"Nii võib suur õnnetus juhtuda."

"Eks ju! Poisil hakkas enda pärast hirm ja ta läks oma suure murega kõige targemate inimeste juurde, keda ta teadis."

"Kas see oli mingi supermees?"
"Ei! Tark ongi tark lihtsalt. Või mingi võlur."

"See poiss ei tundnud kahjuks ühtegi võlurit ega superkangelast, aga tal olid väga targad ema ja isa. Ta läks ja kurtis: "Kui te midagi teha käsite, siis ma teen vastupidi. Ma ei saa midagi parata!"
Ema ja isa pidasid tükk aega nõu. Nad mõtlesid, et nemad suudavad küll poega aidata. Et kui öelda: "Ära söö!", siis ta ju just hakkab sööma. Või kui öelda: "Ära too kuurist haamrit!"..."

"Või, et jookse auto alla!"

"Eks ju! Aga mis siis saab, kui kogemata keegi, kes ei tea, mis poisil viga on, ütleb valesti? Siis võib ikkagi õnnetus juhtuda. Ja ema ja isa läksid tuttava nõiamoori juurde abi saama. Aga nõiamoor ütles: "See on vanapagana tegu! Te peate vanapagana üle kavaldama. Mina ei saa teid aidata. Me tunneme mõlemad võlukunsti, aga tema on minust osavam. Ütlen ainult, et vanapagan on väga edev."

"Mis see EDEV tähendab?"

"Et vanapaganale meeldis ennast ilusaks teha. Talle meeldisid igasugused ehted ja ilusad asjad ja võib-olla ta isegi värvis ennast."

"Näiteks huulepulgaga!"
"Võib-olla ta käis isegi küüntes!"

"Võib-olla küll...
Ema ja isa läksid koju ja pidasid nõu: "Me peame ka minema neljapäeva öösel, kui täiskuu paistab, sinna nelja tee ristile. Aga kuidas me saame vanapagana käest kolm tilka verd, et ta meie sõna hakkaks kuulama? Ta on ju meist palju tugevam, kiirem ja kuri ka."

"Kui anda talle kommi või küpsist?"
"Misasja! Küpsis ei mõju ju midagi! Ma arvan, et talle peaks mingit rohtu andma. Näiteks mingit süsti tegema, mis ta maha rahustaks!"

"Võimalik. Aga kuula, mis plaani ema ja isa välja mõtlesid!
Nad olid oma lapse heaks kõigeks valmis. Ema võttis oma ehtekoti ja isa oma tööriistakasti ja koos mindi vanapaganaga kokku saama. Nad nägid, kuidas vanapagan imetleb end täiskuuvalgel, endal on säravad kaelakeed kaelas, käevõrud ja jalavõrud ja sõrmused ja prossid ja mis kõik veel..."

"Mis see pross on?"
"Selline rinnaehe, mis käib nagu haaknõelaga..."
"Jah, nagu märk, mis särgi küljes käib, aga kalliskividega!"

"Ema vaatas vanapaganat ja ütles: "Kas sul kõrvarõngaid ei olegi?"
Vanapagan tahtis väga kõrvarõngaid, aga tal ei olnud auke kõrvas!"

"Ai, ma tean, see on päris valus!"

"Aga vanapagan tahtis nii väga neid kõrvarõngaid, et ta oli nõus natuke valu kannatama.
Isa võttis oma tööriistakastist sellise tööriista, millega sai suts ja suts kõrvadesse augud teha."

"Ma tean, see on klambripüss!"
"Ei ole! See on nõelapüss!"

"Mina nii hästi tööriistu ei tunne, aga nüüd oli vanapaganal kummaski kõrvas auk ja emal-isal oli kaks veretilka käes! Aga mitu vaja oli?"

"Kolm!"

"Ema mõtles natuke ja ütles: "Kas sul nabarõngas ikka on?"
Vanapagan polnud sellest kuulnudki. Ta hakkas kohe nabarõngast tahtma. Ema ja isa juba mõtlesid: "Küll nüüd vedas, kavaldasime vanapagana üle!", aga siis selgus, et vanapaganal polnudki naba. Naba tekib ju siis, kui tita on ema kõhus. Siis beebi on emaga sellise vooliku moodi asjaga ühendatud, mis aitab hingata ja süüa, aga kui sa sünnid, siis hakkad ise hingama ja sööma ja seda voolikut pole enam vaja. See kuivab ja kukub ära ja järgi jääb naba. Aga vanapagan ei olnud vist üldse ema kõhust sündinud. Ei teagi, kuidas ta tekkis."

"Võib-olla mingist hästi suurest pahandusest?"
"Näiteks tulekahjust!"
"Või autoavariist!"

"Ma arvan, see pidi isegi veel suurem pahandus olema. Nojah, aga vanapaganal polnud naba. Mis nüüd teha? Ema võttis meigikotist silmapliiatsi, joonistas niuhti naba valmis ja isa pani klõpsti nabarõnga paika. Ja nüüd oli neil võim vanapagana üle ja nad oleks võinud soovida ükskõik mida. Nad oleks võinud isegi kuningalossi soovida, või seda, et neist saaks maailma valitsejad. Aga mis sa arvad, mida nad soovisid?"

"Oma last päästa!"
"Et ta sõna kuulaks!"

"Jah. Kui ema ja isa koju jõudsid, läksid nad kohe kontrollima, kuidas see neil õnnestus. Poiss hakkas just voodisse pugema, kui nad koju tulid ja ütlesid: "Enne kui sa magama jääd... tule tee meile üks unekalli!"
Mis sa arvad, mida poiss tegi?"

"Unekalli!"