Vähevärviliselt

ELUS KÜLA

Märkan jälle: mu küla elab!

Orav kuuskede vahele põikas

ja armunud tihaste vägi

end põõsais poolhääletuks hõikas.

Põdrast nägin vaid puutüvel triipu,

koprast pliiatseid pinalijagu,

pasknäär männi otsa viis lipu,

kõrval rähn tagus käbipragu.

Üht naabritki märkasin kaugelt,

maanteel möödujaid, keda ei tunne,

aga sellest, et küla elab

jäi hinge nii kosutav tunne.

ÜHTEHOIDMISE AEG

Kui sa näed, et keegi tuleb,

silmad löömasinised,

mustavõitu käega suleb

tolkvel püksikinnised; 

tuleb läbi valge talve,

silmis hirm ja abipalve...

näita eos sotsiaalset närvi,

ära keera talle selga,

ära hülga, ära põlga,

öeldes: „Ühtki rahvusvärvi

õiged nii ei kasuta!“

Kui ka vaateilt vastakas,

tikud, kaart või pastakas

pista pihku. Tasuta.

SINU MOODI MAA

Võid ju isamaad põlata,

jätta ta toetava õlata;

jätta kui rabamätta

teiste tallata, hätta;

näpuga näidata, et ta

pinnal saadud on petta,

rinnal saadud on rihma,

et siin on tuult vaid ja vihma,

et siin on vargad ja võllaroad,

võimuintriige täis tagatoad,

üksluisus, ilmetus, igavus,

vaesus ja vihapidavus...

Kuni tal puudusi märkad vaid,

oled ise üks hullemaid.