ELUS KÜLA
Märkan
jälle: mu küla elab!
Orav
kuuskede vahele põikas
ja
armunud tihaste vägi
end
põõsais poolhääletuks hõikas.
Põdrast
nägin vaid puutüvel triipu,
koprast
pliiatseid pinalijagu,
pasknäär
männi otsa viis lipu,
kõrval
rähn tagus käbipragu.
Üht
naabritki märkasin kaugelt,
maanteel
möödujaid, keda ei tunne,
aga
sellest, et küla elab
jäi
hinge nii kosutav tunne.
ÜHTEHOIDMISE
AEG
Kui
sa näed, et keegi tuleb,
silmad
löömasinised,
mustavõitu
käega suleb
tolkvel
püksikinnised;
tuleb
läbi valge talve,
silmis
hirm ja abipalve...
näita
eos sotsiaalset närvi,
ära
keera talle selga,
ära
hülga, ära põlga,
öeldes:
„Ühtki rahvusvärvi
õiged
nii ei kasuta!“
Kui
ka vaateilt vastakas,
tikud,
kaart või pastakas
pista pihku. Tasuta.
SINU
MOODI MAA
Võid
ju isamaad põlata,
jätta
ta toetava õlata;
jätta
kui rabamätta
teiste
tallata, hätta;
näpuga
näidata, et ta
pinnal
saadud on petta,
rinnal
saadud on rihma,
et
siin on tuult vaid ja vihma,
et
siin on vargad ja võllaroad,
võimuintriige
täis tagatoad,
üksluisus,
ilmetus, igavus,
vaesus
ja vihapidavus...
Kuni
tal puudusi märkad vaid,
oled
ise üks hullemaid.
No comments:
Post a Comment