Monday, November 15, 2010

Peremärgid

"Vanaema, miks sul kõigi nõude küljes kolm sälku on?" usutlesin kunagi. Kas just kõigil, aga tervel hunnikul "sünnipäevataldrikutel" oli kolm sisseviilitud kriipsukest põhja all, nugadel, kahvlitel ja lusikatel nõndasamuti.

"Kui kolhoosipidusid peeti, tuli ikka kodust nõud kaasa võtta. Igaüks katsus siis omad ära märgistada, et pärast üles oskaks otsida. Eks neid läks kaduma ikka. Mäletan, kord kadus mul selline hea kartulikoorimise nuga ära. Sattusime siis millalgi ühte talusse külla minema ja näen - sealt-perenaine koorib minu noaga kartuleid. Kus ma siis tihkasin seda ütlema hakata! Aga sinu ema oli mul kaasas - mõne aasta vanune, mis ta võis olla - tema kohe parinal välja: "Ema, vaata! See on täpselt samasugune nuga, nagu meil kaduma läks! Ongi meie oma! Meie märgid ju peal!"

Vähemalt nii ma mäletasin.
Helistasin täna emale, täpsustasin juhtumise üle: "Mäletad seda lugu, kuidas vanaemal nuga külas kaduma läks. Kes see laps oli, kes leidis?"

"See laps olin mina!" kinnitas ema, aga loo lõpu tegi teiseks.
"Ei olnud kartulikoorimise nuga. Niisama oli hea terav nuga. Tulid peolt tagasi - nuga kadunud. Ja mina lähen ühekorra Kruusile (seal polnudki perenaist, vanamees üksi elas) ja näen - meie nuga laua peal.
"Issand jumal! Ema otsib kodus nuga taga. Nuga siin!" haarasin laualt lõikeriista ja viisin koju ära. Kodus piinlikkust kui palju. Nuga noaks, aga kuidas nüüd Kruusi-papale otsa vaatad!
Aga oleks, et mind pärast ei oleks Kruusile kutsutud! Ikka käisin."

Näed siis, kuidas jutuhoidised suust suhu käies maitset muudavad!

Varastatud silmad

Mu noorim tädi näeb lapsepõlvepiltidel välja nagu pisike ingel - pisut pruntis suu ja suured-suured uudistavad silmad.
Mustvalgetelt fotodelt pole võimalik nende värvitooni aimata, aga tädi mäletas kindlalt, et sinine. Sõjaajal kiitnud üks saksa sõdurpoiss: "Küll sinul, tüdruk, on ilusad silmad - varasta või ära!" (Tädi võis tollal nii nelja-viie ligi olla)
"Varastaski!" kurtis tädi.
"Mis värvi su silmad nüüd on?"
"Eks ütle ise," lubas tädi lõbusalt.

Ei saanudki öelda. Seal oli pruuni ja kollast, halli ja rohekat - küll laikude, küll kiirtena. Aga sinise värvi oli sõdurpoiss tõepoolest viimseni ära varastanud.

Saaretaguse Orm ja Külasuu Kaise

Plikapõlves kumas Ormi kodutuli Kaisele kambriaknasse.
"Mis sa sealt pimedast otsid? Poissi ootad või?" pilkas vanamemm. "Ei ole ükski Saaretaguse poiss meie perest tüdrukut omale saanud, mis sa arvad, et seekord läheb teisiti või?" muheles ta. Aga ega see polnud paha pärast öeldud. Paistis isegi, et asjade taoline käik memmele üsna meeltmööda oleks olnud, sest kui mingil ajal Orm tihemini Kaise kodusse sattus, kippusid vanamemme silmad kavalasti särama ja ise sättis kangesti nii, et Kaise kuldsemad küljed nähtavaks saaks ja noored võimalikult palju omaette võiks olla.
Mõnda aega usuti külaski, et Kaise ja Orm just teineteise jaoks loodud on.
Aga vanamemme ütlemine sai tõeks. Saaretaguse Kaise asemel sai tüdrukust hoopis Külasuu Kaise ning võta sa kinni, miks see nii läks ja kas oli see heaks või halvaks.

Orm astus aasta enne Kaiset väljavalituga altari ette. Kaise kiitis südames Ormi valiku heaks. Ehk just sellepärast oligi neil Ormiga nõnda läinud, et Kaise sisimas tundis - tema ise nii hea ei ole.
Kaise kibeles siis ka kangesti mehele, aga tema valitu, kellel pulmade vastu nagu otseselt polnudki, jäi siinkohal torssi - ei tahtnud teiste järele teha. Noh, aasta pärast sündis see ikka. Siis, kui Kaise esimese lapsega käima peale jäi. Ormi järeltulija üritas sel ajal end võre najal juba istukile ajada.

Kaise ei mõelnud kunagi kadedusega Ormi elu peale. Kaise enda elu oli hea küll. Kaise mehel olid kuldsed käed. Kaise mehe naljad ajasid alati naeru peale. Kaarlil oli midagi sellist silmis, mis nooriku südame mitmed aastad hiljemgi helisema pani.

Ormist oli Kaisel kohates lihtsalt hea meel. Aga seegi natuke ajas Kaise mehe muige hapuks.
"See SINU Orm kihutas rattaga töökoja poole," märkis mõnikord Kaise kaasa.
"SINU Orm oli ka sünnipäeval, " torkas ta teinekord pidust väsinuna koju jõudes. Kaise enam nii tihti kaasa ei saanud. Kaisel oli kodus kantseldamist.
Naist tegid need jutud kurvaks. Kaise ju teadis, et mingit tema Ormi ei olnud kunagi olnud. Kaise mees teadis ka. Oleks võinud olla, aga ei olnud.

Noh. See kõik oli tühine asi. Noorik mõlgutas, et ehk mehele meeldib mõelda, et tal võttes võistelda tuli.

Aga siis saabus see, mida Kaise oodata ei osanud, Orm veel vähem.
Orm sai otsa.

Kaise pidas seda lausa lolliks naljaks, kui kaasa teatega tuli. Ei osanud nuttagi. Ei uskunud siis ka, kui Ormi matusepäeval kirstus lebamas nägi. Mis sellest, et silmavesi juba sadas.
Miks Orm niimoodi ära läks? Miks Orm sedaviisi juhtuda lasi?
Kaise tundis, otsekui oleks kogu tema plikapõlv Ormiga koos kääpapõhja kukutatud.

Äkitselt oli Kaisel ühtepuhku Järva-Madise poole asja ja alati leidis ta aega kalmistule küünal viia.
Orm, Orm. Kui see vaid üks kuri eksitus võiks olla...
"Oleks see minu võimuses, ma aitaks su elule tagasi. Nii kummaline, kui su tulek ka teistele ei tunduks," kurtis kalmu peal Kaise.

Siis, ühel hilisel suveõhtul (kuu juba paistis), tuli noorik mehega külaalusest küünist heinu vedamast. Alla luha poole vaadates nägi Kaise Ormi seismas. Selles samas pikas presentmantlis, millega too ikka metsi mööda kolada armastas. Ormi nägu oli kodumaja poole pööratud.
"Kaarel, kas sa..." sai naine sõna sabast kinni. Kui mees oleks sama märganud, ei oleks ta seda välja ütlemata jätnud.
Tee viis kaarega Ormi vanemate majast ja parginurgast mööda. Kaise pelgas piiluda. Seisis! Seda oleks võinud siit kaugelt ka kuuseks pidada, aga kuidas üks puu nii äkki tekiks ja kohe mehekõrguseks kasvaks?

Isemoodi rõõm asus Kaise sisse elama. Orm on tagasi! Mingi sisemine keeld tõrjus teda alla luhale mehe juurde minemast, aga piisas sellestki, mida silm nägema ulatas.

Kaise teadis, et omaste kurvastus Ormi kodu juurde tagasi oli toonud, aga lootis selles kas või natukene ka enda süüd olema.

Kas jäi naise imelik olek kuidagi Kaarlile silma? Kas pani Kaarlil endal mõni kauge kaunis kuju silmad särama? Igatahes kippus elu rööbastel logisema. Ei aidanud seegi, et noorikul jälle uus elu südame all.
Siis juhtus, et Kaarel Kaisele väga valusad sõnad üle laua lartsatas. Nii valusad, et Kaise koerarihma haaras ja penil end kraavivahedesse pead tuulutama vedada lasi. Ja kas meelega või kogemata jõudis koer otsevalu Ormi juurde välja.

Oli küll kuusk. Pidigi olema. Ei saanud ju Orm siin kogu külarahva silmade jaoks seista. Aga midagi sellist oli tema küljes, et Kaise kindlalt tunneks - see ON Orm. Kuuse latv oli maja poole paindunud. No niimoodi paindunud, et ükski loodusvägi seda Kaisele teisiti poleks põhjendada võinud. Orm annab talle märku - see olen mina!

"Orm, Orm! Miks ma toona su kutset kuulda ei võtnud? Miks ma su pakkumise ära põlgasin? Miks? Siis oleks käigud ja paigad teised olnud ja õudne õnnetus ehk juhtumata jäänud?
See lapski oleks siis hoopis meie oma võinud olla, Orm!"

Korraga käis kuusetagusest nagu mingi kohin läbi:
"Kas sa tõesti tahad, et see laps minu oma oleks?"
Kaisel läksid jalad nõrgaks. Alles nüüd mõistis ta, kuhu oli oma tahtmistega puutunud. Tormas koju, tuppa, süütas värisevate kätega küünla põlema ja palus selle valguses vabandust: "Anna andeks, et sulle veel hauatagusesse haiget tegema tulin. Mis on minu valud ja vaevad nende kõrval, mille üle sina valvad."

Kuusk seisab ikka heinamaa servas ja kummardab ladvaga Ormi kodumaja poole. Sest seal elab õige SEE, keda Orm hoidma tuli.

Kaise rohkem kuuse juures ei käinud. Surnuaial küll, aga naise süda oli nüüd muutunud. Hoidis iga hetkega rohkem elu poole, mida teda kandma oli õnnistatud.

Naabri-Ants

"Mis on kõige parem küttepuu? Kask või lepp?" ehmatab Ants oma küsimisega kuuri ukse kõrval, kui pimedas puusületäiega üle lävepaku ukerdan. See on trikiga küsimus, millele mul kunagi pole õnnestunud õigesti vastata.
"Mmmm... Lepp?"
"Kask ikka!" õpetab naabrimees ning heidab minu poole oma süütu ja imestava pilgu - kuidas inimene ometi nii lihtsat asja ei tea! "Hea kõva puu. Kaua põleb."
Nojah. Eelmisel korral oli õige vastus - lepp. Et kerge lõhkuda ja kiiresti kuivab. Ja üle-eelmisel? Eks ikka risti vastu sellele, mida mina pakkusin. Ja nõndaviisi rohkem kui kakskümmend aastat.
Võiks ju ükskord pakkuda: "Ühest küljest nagu kask, sest hea kõva puu ja kaua põleb, aga teisest küljest jälle lepp - kerge lõhkuda ja kiiresti kuivab." Näis, mis ta siis vastab.

Ega Ants paha pärast. Üksik inimene, tahaks suhelda, aga palju meil neid ühiseid teemasid ikka on. Kui mul veel lehmad olid, tuli teinekord varahommikuti ukse taha helistama: "Ruttu, perenaine! Loomad janus!" No eks ta teeb seda koerust mõnikord nüüd ka veel ja eks olen unise peaga lauda poole tormanud kah.

"Kas sa jossil ja natil teed vahet?" uurib naaber, kui järgmise ringiga kuuri juurde jõuan. Õuetuli kuuriesiseni ei ulata ja Pätu Antsu peale häält ei tõsta, aga nüüd ma juba oskasin ennustada, et küllap ta seina äärde pingile mind ootama jäi.
Aeg on novembri keskpaigas, aga väljas on soojakraadid, õhk pehme ja niiske. Kui selline pilkane pimedus juba kella kuue ajal ei valitseks, võiks õhtut septembri alguse omaks arvata.

Toetan end pilgukeseks Antsu kõrvale istuma. Ninna kerkib kerge õli või bensiini või ma ei tea... mingi töökojalõhn. Antsu ülikond läigib isegi lompidelt peegelduvate korteriakende tulede käes.

Teda ja tema küsimusi! Traktoriasjandusest tean ma veel vähem kui küttepuudest.
Naabripapa asub mõnuga seletama. Tema jutt läheb mul paraku kõrvust mööda. Mõni asi kohe pole mõeldud meelde jääma.
Tuul poetab kõrvalt sirelipõõsast mehe püksipõlvele mustaks tõmbunud lehenätsaka, mida Ants hajameelselt sõrmede vahel kokku rullida üritab. Näppude külge jääb vaid kleepjat muda.
"Lähed sauna, saad puhtaks!" on minu kord naabrit tögada. Tean ju vastust ette: "Ei. Minu nahk on sauna jaoks liiga õrn. Mina puhastan end bensiiniga!"
Heh. Sinust ei saa ka kunagi sotti, teed sa nalja või räägid tõsiselt.
Noorepõlve piltide peal on Ants ilus ja viisakas poiss, aga millagi oli võrriga kukkunud ja sellest ajast jäi natuke teistmoodi. Nüüd on jälle parem, aga ega ta päris endiseks vist enam saa.

Ei. Jahe hakkab. Ajan end pingilt püsti ja kobistan kuuripimedusse puude järele. Muidu lase veel tulel pliidi all ära kustuda.
Ants jääb istuma. Nojah. Ega temal pole siia majja asja. Juba neljas pere, kes ta korterit asustab. Aga naabrimeheks ta mulle jääb.
Kui Ants meilt minema läks, leidus (küla jutu järgi) keegi endine pruut, kes tema juures käis ja kraamis, aga viimastel aastatel pole vist peale minu eriti külalisi jagunud. Ja millal minagi viimati! Küllap jalutaski märku andma.

Naabripapa tõmbab peoga läbi üle pea soetud hõrenevate juuste ja jääb mõtlikult maja lagunevat räästakasti silmitsema.
Ja-jah. Eks see teeb ennastki murelikuks, aga... raha, raha, raha. Loomulikult. Kaua viivitades tuleb kulu mitu korda suurem.
Minust see tegemata jääb. Asi pole kõrgusekartuses ega vanuses...

Huvitav, kui vana Ants üldse on? Olen äkki vahepeal mööda kihutanud?
Peaks järgmisel korral Aegviidus käies hauakivi pealt üle vaatama.
.

Saturday, November 13, 2010

Tantsija tüdruk

Tead seda maja, mis meil külas kohe tee ääres seisab, öökulli kuju sissesõidu kõrval puuharus?

Vanasti viis neil tee suisa läbi hoovi, nii et lauda juurde minekuks pidi passima, kas bussi alla ei jää. Busse käis tollal vaat et tihemini kui muid sõidumasinaid: hommikul kõigi kolme linna poole ja kahest tagasi, lõunal tuli buss, õhtupoolikul tuli buss ja üks veel üsna pimedas. Autosid möödus nii hõredalt, et mu vanaema, kelle maja mõnisada meetrit teest eemale jäi, oskas enamasti õigesti ära arvata, kellele nähtud sõiduk kuulus ja mis asju ajamas käidi. Aga see selleks.

Praeguse katte sai meie maantee ju alles mõni aasta tagasi. Sinnamaani oli teeäärsete perede elu üpris kibe: aknaid võisid pesema jäädagi, süües kippus liiv hamba all krigisema ja pesu sai õue tuulduma viia vaid vihmase ilma ning põhjatuulega.

Eks igaüks leiutas viise, kuidas end tolmu eest tõhusamalt kaitsta ja enamasti uppusid maanteeäärsed majad tihedatesse kuuse-, sireli- ja kibuvitsahekkidesse. See talu niisamuti.
Perenaine istutas veel ida poole, maja ja peakraavi vahele, ilusa parginurga, enne kui temast vanaperenaine sai.

Noh, sellest on juba oma 40 aastat, kui tee sirgemaks aeti, nii et see enam õuedest läbi ei lookle. Nüüd siis tehti teele kõva kate ka peale ja hekkidest pole enam erilist lugu. Mõned hoiavad veel võõra silma kaitseks, aga selles elamises siin istutati ju kunagi puud suisa maja serva - kuused hakkasid okstega vastu aknaklaase käima. Park kõrgus ka üsna täit pargi kõrgust ning nii võetigi maja kõrvalt hekk maha.

Alguses oli lausa imelik vaadata - just nagu oleks uus maja külla juurde ehitatud!

Eks seal peres oli aastatega muidki sündmusi sündinud - noor pere võttis talu juhtimise enda hooleks, vanad kolisid omaette olemiseks üles korrusele. Mõni pereliige lahkus ja teine tuli asemele...

Vanaperenaisel oli nüüd aega ja silmaruumi ülemise korruse akendest kaeda, mis ümberkaudu sünnib. Palju sealt naabreid paistis, aga põldusid ja metsaäärtki uudistas ta huvitatud meelel, sest kuipaljukest tal, inimesel, enne puhkusepõlve oli mahti niisama ringi vahtida.

No ja juhtuski, et vanaperenaisele jäi üks kummaline asi silma. Hilistel tundidel, kui teised juba magasid, aga temal veel und ei tulnud, sest eks sai korra lõuna paiku ka puhukene pikali oldud, hakkas ta märkama, et üks tüdruk tema istutatud pargis tantsimas käib.

Esimesel korral oli kohe ilus vaadata, et puudel juba pikkust ja võradel kohevust ning eks ta isegi istutades natuke ette kujutanud, kuidas siin kunagi endal jalutada ja lastelastel hullata oleks.

Siis hakkas naine vaatama, et - külm aeg juba, lumekirme maas - kuidas näitsik niimoodi kleiditiraka väel ja paljajalu...

Pikapeale aga kihvatas vanaproual, et mis see plikanähvits võõra maa peal tallab ja veel niisugusel kellaajal!
Koputas siis aknaklaasi pihta, et hirmutab tüdruku minema, aga kas see ka kuulda võttis! Kuulis küll, sest korraks ikka seisma jäi ja maja poole pilgu viskas, aga tantsis kohe sama edevalt edasi.

Vanaperenaine ei tihanud pimedas üksi õuele ukerdama ka minna, et tüdrukuga tõsisemalt kurjustada. Mitte et ta plikanähvitsat oleks peljanud, aga mine sa nüüd, vana inimene, pimedas kolistama.

Hommikul käis ta ja vaatas kohe huvi pärast, et mis jäljed sinna pargialusesse tüdruku tantsimisest jäid. Et siis räägib noortele ka. Aga ei olnud seal inimese jälge ühtegi. Hoopis hiirerajad käisid risti ja põiki kulupuhmaste vahelt, nagu oleks keegi ratasmärkijaga lõikelehelt kõik lõiked korraga välja ajanud.

Nii nagu ta arvas, nii oligi. Noorpere vaatas üsna pika pilguga, kui vanaproua öist lugu rääkima hakkas. Arvati unenäoks või... et kas nüüd siis on mammaga sedaviisi?

Kui vanaperenaine kõik jälgi vaatama vedas, peeti neid imeks küll, aga kuis see tüdruk siia puutub?

Aga ega vanaperenaine enne alla andnud, kui sai pere ööseks üles tuppa akna peale räägitud. Eks ta oli solvunud ka. Küll ta juba aru sai, mis mõtted poja ja mini peas liikusid.

Natuke oli hirm ka sees, et tea, kas täna tulebki. Kuis sa altrahva siis enam jälle nii kaugele saad...

Aga tuli! Oligi mamma täitsa õiget juttu ajanud!

Vaatasid nüüd ja kloppisid kõik koos aknale, aga ei midagi - tüdruk tantsib ikka edasi.
Läks peremees rääkima. Et mis hulle tempe sa siin teed ja koju ei märka minna. Aga ega tüdruk ei lase lähemale! Näevad naised toast: astub peremees mõne sammu edasi - tüdruk libiseb eest ära. Tuleb mees toa poole - piiga tantsimas tagasi.
Lõpuks lõi mees käega ja tuli tuppa. Naised küsima: "Mis sa talle ütlesid ja mis näitsik vastas?"
"Mis ma talle ikka ütlesin. Koju käskisin minna. Et mis ta hulgub öisel ajal võõras aiataguses."
"Kustkandi tüdruk on?" pärisid naised edasi.
"Ei mina talt sõna kätte saanud. Ja silmavaade ei olnud tal sugugi sihuke tantsulustiline. Põrnitses päris kurja pilguga, nii et kõhe hakkas. Ma ei tea... tema juures oli midagi väga teistmoodi. Nagu ei olekski päris inimene!"

No nii. Käis peremees seal õues kurjustamas ära ja mis sa arvad, kas midagi muutus?
Kaduski tüdruk aiatagusest ära!
Aga kuhu kadus?
Aeda!
Ja ikka nii, et hommikuks hiirejäljed maas. Ja miks ei oleks pidanud olema? Vanaperenaine ülevalt ei näinud, aga köögiaknast oli selgesti märgata, kuidas tüdruk niisama ringi ei keksi, vaid tohutut hiirekarja tantsitab. Selline vaatepilt võttis isegi peremehel endal selja märjaks.
"Nüüd on küll lugu lahti!" hädaldas noorperenaine. "Talv talveks, aga kevadel ei maksa selle moega midagi maha panna. Ja mõtle, kui kõik see vägi hakkab tuppa trügima! Need tassivad karjaga kivid ka seinast minema!"

Ega siin nalja olnud.
Uuriti naabritelt, et kuidas neil. Eks alguses kuulasid naabrid ka ja vaatasid, et nüüd on terve pere kärbseseent söönud. Aga siis kutsuti naabrid tantsu vaatama. No ja kuidas sa ei usu - tantsivadki!

Istus terve küla paar ööd kodudes akende peal valvel, aga ei, neil polnud sellist midagi.

Hakati siis nõu otsima.
No kass oli majas ennegi, aga mis sa arvad, kas kass ninagi õue julges pista, kui hiirevägi väljas tantsu lõi?
Toodi kasse juurde, aga see sai ruttu selgeks, et neist abi ei sünni.
Püüniseid pandi. Tühjad kõik!
Mürki pandi. Kogu küla aitas osta, sest ega sihukesele loomakarjale paarist pakist jagu.
Mis sa arvad?
Oleks ükski tera hommikuks söödud olnud! Inimesed passisid, kes toa, kes sauna, kes garaaži akendest. Mis nad nägid? Tüdruk tantsitas hiiri ja ei lubanud ühtegi mürgi ligi minna. Ja pilk läks tal aina tigedamaks. Ja tead, mis siis juhtus? Hakkasidki maja ligi trügima. Päris tuppa veel ei tulnud, aga ronisid mööda seinu üles ning üle katuse, aknaklaasi mööda ka alla ei libisenud! Võid ise arvata, mida külaelanikud toas tundsid.

No aga mis teha siis?
Otsustati targa juurde minna.
Otsiti teadjaid ja koguti aadresse, helistati ja käidi kohapeal, aga abi ei midagi. Tüdruku tantsud muudkui iga ööga üha kurjemad.
Lõpuks kellelegi meenus, et siit samast mitte kuigi kaugel üks selline naine elab. Äkki tema oskab aidata?

Läkski külarahvas, et toovad naise olukorda uurima, aga tema ei tahtnud kuhugi minna, oli natuke aega oma tagatoas ära, tuli tagasi ja lausus:
"Ma näen jah, et teil on õnnetu lugu juhtunud. Selle kuuseheki all, mille te maha võtsite, oli hiirekuninga kodu. Kuninga noorem tütar pidi just pulmad pidama ja vana kuningas valitsemise üle andma, aga nüüd on kosilane läinud ja kuningakoda kadunud. Ja palju kurja olete teinud, selle asemel, et heaga asi ära lahendada.
Kõigepealt tuleb küla kõige kõrgem küngas leida, sinna otsa auk kaevata, seest õlgedega vooderdada ja pealt laudadega katta. Siis tuleb augu ümber kolm kuuske istutada, mis hiireprintsessile uue kodu koduseks teeks. Uue koduni juhatamine oleks muidu kerge vaev olnud, aga nüüd olete mürgi ja püünistega hiirerahva umbusklikuks teinud. Sellepärast peab külarahvas igal järjestikusel õhtul küpsiseid küpsetama ja samal ööl nende küpsistega närilistehädas talust teele asuma. Ikka nii, et sama palju, kui küpsisepuru teele pudeneb, poetajatel ka enestel söödud saab. Nii teab hiirevägi, et neil mürgiohtu karta ei ole. Uue kuningakoja poole rännates peavad kõigi silmad hiireprintsessi- sest see see tüdruk on - tantsu jälgima ja kaasa tantsima. Kui tüdruk lõpuks oma uue elamise katuselaudadel kolm ringi keerutab ja ära kaob, olete murest lahti."

Eks see nüüd imelik jutt ja nõu tundunud, aga paremat polnud ka kuskilt võtta.
Otsiti kõige kõrgem küngas üles, mis küla piiridesse jäi, kaevati ning vooderdati auk ja istutati kuused. Õhtuti tossasid kõik ümberkaudsed korstnad. Isegi need pered kutsuti kohale, kes muidu ainult suvitamas käivad. Ja ega õues ainult küpsiselõhnad hõljunud. Mul endal kõrbes kaks plaaditäit ahjus ära. Üks siis, kui puid läksin tooma ja naabrinaisega õhtust rongkäiku jäin arutama, teine siis, kui kapist soojemaid riideid otsisin.

Ega neist soojadest riietest lugu poleks olnud. Esimese saja meetriga oli nahk seljas märg, sest tüdruk keksis kui põrguline. Ei tea, kuidas vanemad inimesed jaksasid, aga vastu nad pidasid kõik.
Teisel õhtul oldi juba targemad, ei toppinud enam keegi nii pakse vatte ümber ja autod jagati nii, et ei peaks keegi mäe pealt jalgsi minema hakkama, sest ega selleks küll jõudu poleks olnud. Mõni oigas teisel õhtul, et jalg ei taha jala ette käia. Mul endal oli kolmas öö kõige hullem. Keegi tark pakkus ju veel alguses, et viime nad Valgehobusemäele, et see on siitkandi kõige kõrgem koht ja parajalt kauge ka, et sealt ei hakka nad ehk väga tagasi tulema ja elamistesse tungima. Praegu mõtlen, et nii pika tantsu peale oleksime kõik endil hinged seest välja traavinud. Hea, et keegi kõrvalt jälle näpuga rida ajas ja meelde tuletas, et küngas kindlasti oma küla piiride sisse pidi jääma.

Ja see päevane väsimus, mis tuli ära kannatada! Kuidas sa ütled tööandjale: "Ole hea inimene, anna mulle mõned päevad vabaks. Mul vaja välja magada, et jaksaks öösel hiirtega tantsida."
Mismoodi need kaugemalt inimesed käisid ja jaksasid, ei kujuta siiamaani ette. Ega keegi vist väljaspool iitsatanud, mis asju öösiti aetakse. Aga seda hirmu ka ei olnud, et keegi järgmisel ööl tulemata jääks. Kes ikka korra tolle hiireväe ära nägi, see aru sai, kui tõsine olukord on.

Eks me vaikselt ennustasime, et seda trampimist jagub vähemasti sama mitmeks ööks, kui hiiretüdruk ilma meieta talu juures tantsis. Aga ei! Juba kolmandal korral hüppas kohale jõudes koja katusele, keerutas kolm ringi ja kadunud ta oligi. Keegi teadis rääkida, et päeval oli seal üht eriti uhket hiireisandat ringi liikumas nähtud. See võis olla ka koha peal kokku keerutatud jutt, sest kes see meie hulgast ikka jaksas veel lisaks päeva ajal mäe otsa asja teha, või kellel see nii terav pilk oli, vilkasabalise sugu määrata.

Ja ongi kõik. Ei ole tüdrukut rohkem tantsimas nähtud. Ja hiiri pole majadesse sellest ajast ei rohkem ega vähem trüginud kui ennemalt. Esimesel aastal oli küll ettevaatus suur - ei juletud lõkse üles panna, ega mürki välja puistata. Siis võetigi majadesse rohkem kasse, et oleks, kelle kaela vastutus veeretada. Mul on endal teisi kolm tükki ukse taga passimas.

Kus see küngas on? Eks vaata ringi ja otsi üles. Aga kui kurja nõuga lähed, mõtle enne hoolega järele, kas tahad öösel hiireprintsessi oma akna taga tantsimas näha ja kas sinu külas on seda üksmeelt, et teda pärast koju ajada. Häda sulle, kui sa veel linnas peaks elama.

See öökulli kuju seal väravas... Eks see on ka asja pärast ikka. Kaitseks, et hiiretüdrukule mõtet ei tekiks vanasse kodusse tagasi pöörduda. Minu mäletamist järgi oli kakk tolle targa naise kingitus. Aga eks ma kipun ka viimasel ajal asju segi ajama.




Lehtmetsa küla Külvet

Meie küla Külvet on üks kummaline taat. Iga nädala neljapäeval tuterdab ta rattaga teel, viljakott heinapallinööriga pakiraamile seotud, pleekinud puuvillased dressipüksid pooles vinnas ja läkiläki kõrvad tuules lehvimas, aastaajast sõltumata.

Ega tal seal sadula taga täit kotimõõtu pole, aga mingi 15-20 kilo vahel võib kandamil raskust olla küll, nii et vanainimesel ikka tükk tülinat. Suurele maanteele jõudmiseks tuleb ju läbida veel kilomeetri jagu jalgrada ja mina küll pole näinud, et seda teed kunagi kruusaga kergitatud või sahaga silutud oleks - kaks loikudest säravat teeroobast ja kraavikaldast kaarduvad pajuladvad selle kohal.

Õnneks Külvet oma koormaga sadulasse ronida ei usalda. Pulgaga ratas ka - sealt ei jõuaks ma isegi kukkudes jalga maha toetada. Nii ta kobistab, ratas käekõrval, pedaal sääremarja tonksamas, oma iganädalast veskiteed. Talvel, kui tee jääs, liigub teinekord ka tõukekelguga, aga ega ta sellegagi kiiremini jõua. Oma 4-5 tundi kulub Külvetil kindlasti käigu peale ära, kui veskil istumine sisse arvata.

Ei oskagi mõistatada, kuhu ta seda jahu nii hirmsasti kulutab - üksik inimene ju. Aga eks ta keeda koertele, puista lindudele või kanna loomadele metsa alla - asi see minul arutada.

Ükskord, Jäneda poolt tulles, hakkas päris hale tast - ilm oli tuuline ja tee lobjakane, ratas jugas ja koorem kiskus ühele küljele. Peatasin auto kinni ja pakkusin: "Palju sul, Külvet, seda jahvatamiskraami on? Läheme viskame pakiruumi täis ja käime autoga ära. Saad mõne nädalagi lihtsamalt läbi..."
Aga Külvet mõõtis mind oma helesiniste läbipaistvate silmadega, nii et süda kurku kerkis, ega vaevunud vastama.

Loodetavasti ei mõjunud mu toonane pakkumine pealetükkivalt või üleolevalt. Ehk ei tahtnud taat, et teine inimene ta elamises ringi asjatab. Mis kõige tõenäolisem - see on nähtavasti tema ainumas suurem toimetamine terve nädala jooksul ja pole minul vaja seda tühjatallamiseks kuulutama hakata.

Muidugi ei ole selline rattaga teel ukerdamine põhjus, et kedagi kummaliseks kutsuda. Kummaline on Külvet hoopis sellepärast, et veskit, kus ta jahvatamas käib, pole juba poolteistkümmend aastat Kaaruse mäe peal olemas olnud ja kindlasti poolsada aastat enne sedagi ei näinud keegi tuult tiibu ringi ajamas. Vähemasti niikaua kui mina mäletan, turritasid pilpakasukaga ehitise otsaees vaid murdunud ja ajast ümaraks lihvitud tiivaköndid.

Noh, kuhu iganes Külvet siloaugu tagusest teeotsast sisse keerates ja üles veskiaida juurde ronides kaob - paar tundi hiljem on ta tagasi koduteel, värskest jahvatisest rinnaesine valge ja jahutolmune kott pakiraamile seotud. Talvel on selle aja peale tihtilugu juba suur hämar käes.

Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma ei oskakski Külveti kodu kätte juhatada. Pole nagu pähe tulnudki, et see ausamba tagune teeots lõppeb ju kolhoosiaja viimases jaos puhastatud ja kraavitatud uudismaatükkide vahel ära. Ainuke talukoht, mida ma seal tean, on Rajasaare, aga sellest oli juba minu põnnipõlves ainult keldriauk ja kivikuhi alles. Maaparandus kaotas needki.

Mine kohe või küsi Külveti enda käest, kui järgmisel neljapäeval vilja veskile toob. Ainut et see tema silmavaade...

Friday, November 12, 2010

Unejutt

Päikese laskudes sündis maailma servale värvilaik. Soe nagu süda. Kiinduv nagu leek ümber söe. Siiras nagu ärevuspuna õhetavatel põskedel. See oli värv, milles on üksjagu jõudu, kuid mis ei tee silmadele haiget.
Vähemalt ta ise uskus nii.

Loojang laskis tal vastumeelselt käest lahti nagu ema, kelle meelest poju pole veel küps uitama omapäi. Salaja sidus ta uudistaja särgisappa kuldse niidi, millest häda puhul talleke tagasi talutada.
Miski ütles aga sündijale, et just selles maailmas on tema tegelik paik.

Selles maailmas... ei oldud üksi mitte keegi. Õigupoolest oli see üsna üleasustatud paik. Kõik tegid kõike, et elukoht kätte võidelda, oma olemasolu õigustada ja teistega sobituda - ikka ise esile pürgimaks... Keegi uus! Milleks?

"Astu minu pealt maha!" nurises lume Hõbevalge. "Sa sulatad mu kasukasse augud!"
"Ma olen ainult värv!" vabandas Värv.
"See ei loe. Sa ei kõlba siia! Sinu lähedus puistab mu hõlmadele väe kaotanud raua roostet."

Värv asus otsingutele osutatud suunas ning mõne aja pärast liibus kohtumiserõõmus vastu roostes looreha hapraid piisid.
"Mine ära!" ahastas Roostepruun. "Sa tapad mu Aja poolt kaua kujundatud kaduvikukatte!"
"Las ma lisan lootust!"pakkus Värv.
"Lisa kiirust!" nähvas Roostepruun ja lennutas liigesevaluse sõrmenipsuga tülika tulija unisesse elupuuhekki.

"Mine ära!" ehmus elupuu Rahuroheline laskunud laigust.
"Las ma soojendan Sind!" soovis Värv.
"Ei! Sa meenutad haigust!" väristas kohkuja elupuu kõhetuid õlgu ja raputas soovimatu külalise põõsaalusesse pistetud prügile.

"Mine ära!" sisises lömmis joogipurgi Pleekinudsinine. Tema tulevik oli isegi ebakindel. Vägivaldselt ja üldsuse maitse vastaselt ehitatud elumaja oli paljudele pinnuks silmas. Nüüd kössitas uksesuu avamisrõngal too taipamatu värvikribal nagu häirenupp.
"Tohib, ma paitan Su pinna särama?" pomises Värv, kaheldes isegi, kas see nüüd ikka just on eesmärk, mille nimel teele sai asutud.
"EI!" sülitas Pleekinudsinine suusügavast liisunud süljepritsmeid.
Värv tegi väledalt sääred.
Kuldne lõng pinguldus käimiskeeluks, kuid tundja tahe oli tugevam.
Hämarik istus Ehaema pilguesise pimedaks ja üha lootusvaesem oli valvata võsukese õnneotsingute üle.

Värv takerdus sünge saabuja sinelisappa.
"Mine ära!" urises Öömust. "Sinu küütlus kahvatab mu tumedust!" tõukas ta ekslejat pimedas peitu jäävate tõkete vastu.
Loojang sikutas närviliselt niidist.
Köidik katkes.
Aga just nüüd - teisel pool järjekordset tõket - kohtas Värv lõket.

"Ma ootasin Sind!" ütles Tuli. Ütles nii ausalt, et Värvi paledel hakkas palav.
"Ma olen ainult värv!" kohmetus Värv.
"Ei," naeratas lõke. "Sa oled Armastus," sosistas ta sädemetest praksuval häälel ja põimis oma pehme ning paindliku keha vastu saabuja hõõguvat südant.
Kõrgele tõusid nad koos. Kas just tähtedeni, mida Öömustki peletama ei ulatunud. Kas just lumepilveni, mis pimeduse põrandale uut hõbevalget puistas. Nii kõrgele ometi, et Loojanguemale üle puulatvade lehvitada:
"Meiega on kõik hästi!"