Kass Seitel ja rumal rebane

Riks suvel ja Seitlita

"Sinu kass jalutab küla vahel koos rebasega ringi?" imestavad naabrid. "Rebane teda nahka ei panegi?"
Eks lugu oli mulle endale ka alguses arusaamatu, aga siis nurrus Seitel selle unenäo sees selgeks:

Luusisin aja täiteks põldusid pidi. Hilistalvine aeg, tead isegi - korteris pole tühjagi toimetada: hiired otsas, ninaesine nigel, lauale ei lasta...
Oled ju sina ka märganud - viimasel ajal kõik kraavivahede vallid ja metsaäärsed kivikangrud rebaseid täis. Karda kohe! Lähevad nii jultunuks, et söövad kodutrepi peal su kausi tühjaks ja kui aiast nina välja pistad, tikuvad tülitama.

No eks sattus mullegi üks põllupervel vastu, kurjusekorts koonu peal ja turi saagihaaramiseks kurvis.
Ega siin jõuga midagi ära tee! Kui läheb jutu peale õnneks, siis läheb.

"Mis sa, rebane, väljas vahid ja urus ülikonda ei harja!" kähvasin kindlalt, nagu poleks mul temasugustest midagi karta.
"Mistarvis?" sattuski kassikimbutaja segadusse.
"Mis mistarvis! Õhtuks ju kõik küla kuninga juurde kokku kutsutud - uued seadused ettekandmisel!"
"Kas meil siis ka kuningas on?" üllatus rebane.
"Näe narri! Kus sa elanud oled? Vaata, et sihuke rumalus välja ei tule. Saad kogu küla naerualuseks!"
"Ja kus kogunemine toimub?"
"Kus, kus! Eks ikka seal, kus eelmisedki: teeristist läbi, kõrge kivipoodiumi ees. Vaata siis, et tulemata ei jää! Kõik kamandati kohale ja toonitati, et keegi ei puuduks. Mina sealhulgas. Muidu saab alamaid kuninga kimbutus tabama."
"Mis kell siis?"
"Mis kell, mis kell! Lugeda ei mõista või?" võtsin kuuetaskust vabariigi aastapäevapeo kutse, mis sul laua vahele oli libisenud ja vehkisin lehega tähtsalt teravkoonu näo ees. Paber äratab aukartust ka neljajalgsete ilmas, ära sa arva.
Rebane vahtis kutset ja nuusutas rumala näoga leheserva. Pole ma veel märganud, et mõni neist tähti tunneks või sõnu veerida mõistaks.
"Veerand seitse! Ja kuningaseadusega on nii, et kelle näoga ta aia peal istub, teistest kõrgem ja kogukam, nende loomade õnneaeg algab ja neisse puutuda ei tohi!"

Jätsin punakasuka pika näoga järele vahtima ja jalutasin tähtsa näoga edasi, nagu tuleks veel mitu urgu läbi marssida.

Uskuski või?

Nooh, mis sa arvad, et loomamaailmas asjad teistmoodi käivad, kui teil? Vähe sellest, et ise uskus - teised ajas ka kohale! Lausa imestasin, kes kõik meie maade peal elamas on.

Mis sai siis?

Sina tuled küsima? Ise olid ju ka kohal! Istusid aia peal ja ootasid lauluproovi sõitmise autot.
No mis sa vaatad nii mõistmatu näoga? Toetusid aia najale, nagu ikka ja mina krapsti sülle. Sealt ajasin silmad suureks ja põlema nii, et ainult minu pale paistma jäi.
Rohkem polnudki tarvis.
Mis nägu kuningat loomad nägid?
Kellel nüüdsest kuninga kaitse peal on?
Nüüd mul tükiks ajaks hea elu hooleta. Riks, too rebane, hoiab ise minu ligi, et julgem hulkuda oleks.

Aga karusid, paistab, meil paikseid ei ole. Või ei tihanud neid keegi kutsuda. Muidu oleks meil sinuga võib-olla veel haprasti läinud.

Rätsep Raat ja iluta parunitütar Isabel

Seda lugu jutustas mulle kümmekond aastat tagasi üks naaberküla taat, kelle juures meie pere piimal käis. Tookord (ma ise juhtusin mannerguga minema) oli papi toredasse tujju tembitud ja kangesti jutusoone peal. Et vanahärra kunagi Albus koolis käis, mina aga tegutsesin selles majas parajasti kui algaja giid, sobis Albu mõisa teema mõlemale hästi.

Taat mäletas selgesti lugusid Albu kurjast parunist. Sellest, kuidas too teolisi nõnda taga kiusas, et need soodesse ja rabadesse rettu läksid. Kuidas neid sealt sõjaväega välja aeti ja härra ise eksinuid karistas. Ikka nõndamoodi, et alamrahvas palja kerega pingile kinni sai seotud ja isand siis tõmmanud neil seljast noaga naharibasid, millest endale ratsapiitsasid teha lasknud.
Taadi kooliajal polnud neid nuute muidugi enam olemas, aga too kast, kus kantsikuid hoiti, olnud toona veel mõisa laka peal alles.

Mõisaalust salakäiku teadis piimapapa samuti. Oli isegi seal sees ringi vaadanud. Õues, pargi poolt maja külje juures, seisnud luuk, millest käiku pääses. Sellega aga juhtunud õnnetu lugu: ega õpetajad sinna luusima lubanud, minek võeti salaja ette. Hämaruses pandud küünal põlema, luuk kangutatud lahti ja ronitud maa-alusesse. Nelja poisiga mindud.

Ega kaugele jõutud, paar-kolm meetrit ehk. Siis lõõtsatanud tuul ja puhkunud küünla surnuks. Poisid ehmatanud ja ramminud rüsinal välja tagasi. Luuk kukkunud raginal kinni. Maa-aluse avastajad plaganud teiste juurde tagasi ja teinud näo, et nemad pole midagi kuuld ega näind. No ja see oli poolenisti tõsi ka, sest üks poiss oli sinna luugi taha lõksu jäänud. Tükk aega saand mööda, enne kui avastati. Too olnud siis hirmust poolsurnud. Poisid võetud ette, näägutatud nägu täis ja no eks natuke lisandunud muud karistust ka. Käigusuu aga suletud selliselt, et rohkem sinna ei pääsenud. (Ega ei kibeletud ka).

"Kas sa sellest käigust midagi veel tead?" uurisin põnevusega. "Mõnd vana lugu või..."
"Muidugi tean!" kergitas vanahärra kulme. "Sellest on paks raamatki ilmunud," mõõtis taat sõrmede vahele 5-6 sentimeetrit õhku. "Nisuke mustade kaantega. "Isabel" pealkirjaks. Mul oli endalgi ennemalt kusagil see raamat olemas."

Papi üritas mõnda aega lugu ümber jutustada, aga oli näha, et tujurohu alt, mis enne keele vilkaks tegi, kõrvaltoime tõusma hakkas. Nii muutus heietus ikka imepärasemaks ja vasturääkivamaks ja siis ühel hetkel sai une tõttu täitsa otsa.

Katsusin seda oma mõistusega siit-sealt üle palistada. Äkki kannatab veel pisuke aega pidada. ;)

***

Albu mõis oli rikas nii maa kui orjarahva hulga poolest. Parunil jätkus järeltulijaidki, aga neist, keda omaks kõlbas tunnistada, kasvas suureks vaid kõige kiduram - mõisapreili Isabel. Kui ema ja isa kannatas veel kuidagi vaadata, siis kahest kokku oli neiule niisugune tegu ja nägu sündinud, mida kogu mõisa vara ning vägevusega tükkis ilusaks ei suudetud näha.

Ilus või mitte, kogult toekam või äbaram - riidesse tuli neidis ikka panna. Oleks tütrele paarilise leidmiseks rõivaehteist piisanud, oleks parimad rätsepad Peterburist ja Pariisist kohale aetud. Siin oli aga selge, et mida uhkem hilp, seda tuhmim piiga pale paistab. Nii telliti rätsep siitsamast Albu lähistelt, Lehtmetsa külast.

Raat oli selline, nagu alamad rätsepad tollal ikka kippusid olema - ihuveaga, mis mõisa põllul täie eest töötada ei lasknud, aga leidliku meele, hea silma ja nobedate näppudega. Silmi oli Raadul jah üksainumas. Teise, vasemaga, oli ta kogemata kombel kadunud noorhärra kantsikupideme otsa komistanud.

Raat kamandati mõisa, preilit rõivisse õmblema. Ajapikku hakkas parunipiiga ikka tihemini põhjust leidma, et Raat tema juurde toimetataks. Viimaks hakkas Raatu suisa taga igatsema. Sest vaata: kui Raat oma ühe silmaga nägigi Isabelist seda, mida kõik muu rahvas, siis teine - too maailmale suletud silm - vaatas juurde selle, mille nägemiseks terve nägemisega inimesel tuleks sutsukese ilmavalgust maha keerata.

Võib-olla polnudki see Raadu õmmeldud riiete, vaid hoopis rätsepa kadunud silma süü, et preili naeratus kenamaks kosus ja rüht vanapalju silma ei riivanud? Igatahes sattus nüüd isegi kosilane majja. Üksainumas küll ja ea poolest majaemandalegi liiavõitu, aga kõrgest soost ja kolme (olgu pealegi kehvapoolse) mõisaga.

Maja sai saginat täis. Pruudil ei paistnud pulmade vastu vähimatki olema. Kuigi tahtja vastu tõrges (noh, eks harjumatu asi ju), lasi ta meelsasti sündida, et rõivakapp uue elu tarvis rikkaks saaks. Raat saalis mõisa vahet, nii et pastlatallad pudedad.

Siis märkas aga mõisaproua, kes pruutkleidi puhkemist pealt läks piiluma, midagi niisugust, mis tema meeltesse ära ei mahtunud, ent mida kogenud naisesilm kahtluseta üles korjab: peegel, mis nurgatagusest pulmarüü sündimist näitas, pakkus paista ka selle, kuidas Raadu mõõdurihm tarvilisest pikaldasemalt parunitütre vöökohta voolis ja kuidas tüdruku käsi, mis tasakaalu hoidmiseks toolikorjust võinuks haarata, hoopis rätsepapoisi rannet rutjus. Ning kuidas matsipoiss merevaigust südamega rinnanõela kaelusekrookeisse kinnitas? Nii ei või ükski meesinimene noorde naisterahvasse puutuda, olgu ta siis või rätsep.
Ja see pilk, mille nurjatud samal ajal silmadest sillaks kokku sidusid - see pilk pussitas mõisaemandat siiski veel, kui ta juba oma magamiskambrisse oli tuikunud ja padjakuhilate vahele nõrgaks jäänud.
Oleks avastatud silmasihis tühi ihuhimu sees olnud - selle oleks ema süda alla neelanud, kuigi ta küll isiklikelt pihamõõtjatelt praeguseni sihukest sitkust ja rõõskust nõudis, millisest mõisnikupaari enda juures tige puudus valitses. Aga paruniproua hing aimas: tollest sandist rätsepast sünnib tõsisem teotus, kui kohemaid kätt vahele ei pane.

Niipaljukest naisel oma nõtruses taipamist jagus, et ta parunile aimatust aru ei läinud andma. Mehe äkiline meel oleks ehk erutuse ajel sealsamas veretöö tekitanud, mis tütressegi ulatunuks. Kus jääks siis saamarõõm kolmest uuest mõisast või kelle kukil parunipaar vanaduspäevad veedaks?

Varem veel, kui Isabel taibata mõistis, miks Raat lahkumisviipeks aknaalusesse ei ilmu, oli mõisaemanda käsilaste käe läbi nõnda sündinud, et Raat sammu pealt sammaskeldrisse krabati, oimetuks koksati ja läbi maa-aluse salakäigu Raadu maise teekonna arvatavasse lõppu - Saareküla sügavasse surmaauku heideti.

Aga sama ruttu, kui ema oli ustavad abimehed leidnud, jõudis toimunu tütre kõrvu. Noh, tema hing oli aastatega peegli ees niipalju karastunud, et ta oma meelehärmi hästiõmmeldud kleidi põue pigistades ja pressides ära mahutas.

Öötunnil, kus muu härrasrahvas asemeid painas, sisenes Isabel käigukaarealusesse. Tõrvik andis tuld, kuigi süda samapalju teed valgustas. Just nagu oleks kuu keldrisuust sisse kukkunud.

Tüdruk rändas rutemini kohale kui pargi, jõe, luhtade ja laante all tuikuva tunneli pikkus ennustada oleks lasknud, tõstis tulelondi käigu lõpus sünguva sügaviku kohale ja märkas esmaehmatusega, et Raat selle põhjas surmaund välja magab. Aga ei! Tunglavalguse või tundehinguse peale tegi mees silmad lahti ja suutis mõne sõnagi lausuda.

Parunipreili nägi, et siin paljakäsi midagi ära ei tee, jättis Raadu toibuma ja tuiskas käigu kaudu mõisa juurde tagasi - toekamat nõu ja abi otsima.

Mõisaemanda vanatüdrukust tädi, kes kunagi armu peale mõisa lapsehoidjaks oli võetud ja hiljem ära ajada unustatud, oli tühja aja täiteks maade ja maja kohta üht-teist tarkust välja uurinud. Koos pandi kaardi järgi rada maha, kustkaudu surmasügaviku katusepealsele ulatus. Koos leiti abivägi, kes katusesse (augupõhjas istujat palju pommitamata) ava sisse raiuda avitaks. Arutuse vahel käisid noor ja vana neitsist naisterahvas vaheldumisi vangile käigu kaudu kehakosutust kandmas.

See, mis lõksu lae peal sündis, jäi parunipaarile märkamata. See aga, et mõisapoolset käigusuud kasutatakse, hakkas härrale silma. Proual ei jäänud muud üle, kui asi ära seletada. Silus, kuidas suutis, aga mehe raev oli ettearvatav.

Tegelikult seisis käik jõude juba sajandijagu. Polnud osanud praegunegi parun temaga midagi mõistlikku peale hakata. Nüüd oli hea põhjus tunnelisuu põhjalikult kinni müürida. Näe, saatus tahtis, et sellega mitmest vaevast korraga lahti saadi, sest õnneks juhtus just tüütu vanamutt Raadule toidupoolist vedamas olema, kui troppimistöö teoks sai.

Pulmapäev ligines. Pruut oli härrastemajas poolsõge. Kuidas sihukest altari ees üle annad? Ei noh, annad veel, aga kas ikka võetakse?
Mõisaemand käis ja miilustas ümber tulevase väimehe, nii et tol juba uued himud tekkima hakkasid. Mõisaisand katsus kalli külalise kruusi täita, et tollel selget pilku ei tekiks tulevikku vaagida.

Siis, viimasel õhtul (ilm ennustas ilusaid jõule - suured krõbedad räitsakad saagisid õhku ja kuu oli just täiskangust kätte saamas, homne pruutpaar andis talli juures ratsmeid peost - üks oli üritanud tülitaja eest pageda ja teine tülitamise tahtmises nahast välja pugeda), kuulis mõisaperemees talli pool tüli tõusmas, löögilaksakat, mis naisterahvaste vihasööstuga kaasas kipub käima ja nime "Raat", mis vanakurja härra seest viimase vindini välja keeras. Kui siis parun nägi, kuidas peig oma tumedal täkul pargiastangut pidi minema traavib ja hädine pruut oma valgel hobusel järele ruttab, tabas meest säherdune raevuhoog, et kõrva kõrvalt seina küljest põleva tõrviku tõmbas ja tütre suunas sõidutas.

Küllap oli kuri vaim härral käe sees, sest tungal tuiskas tüdrukule turja, jäi krae vahele kinni, valas vaesekese tuletoiduga üle ja süütas riided põlema. Kogu majarahva silme all kappas hullunud hobu taamale metsa poole, leegitsev ratsanik seljas.

Matused peeti vaiksed. Tüdruku vanemad ise peiedelt puudusid, sest proua parandas Peterburis närve ja kus härra ära oli, sellest ei vaevunud ta aru andma. Peig? No mis häda teda oleks pidanud tagasi ajama. Tema kadus igaveseks siinse rahva silmist. Kuulu järgi jäid omadki teda otsima.

Kunagi hiljem, umbes järgmiste jõulude paiku, poetas vintis tallipoiss midagi seosetut. Umbes nagu oleks Isabel tol õhtul hoopis musta täku selga hüpanud. Aga siis tõukas kõrtsmik teda nii kareda pilguga, et lobiseja jutt sai otsa.

***

Vanaema andis mulle kunagi ühe pika mineviku ja merevaigusüdamega rinnanõela hoida. Noh, nii, et ma seda päris omaks ei peaks, vaid õiget vereliini pidi edasi kingiks. Sellesse on ühe naisterahva näopilt sisse pressitud, aga kas aja harjamiste, vaigu väsimise või nikerdaja näpuvea tõttu pole sealt suuremat ilu otsida. Midagi tuttavat küll.
Kui ma peeglisse vaatan, siis kipun sageli mõtlema, et äkki tõesti oli tol ammusel lool nii õnnelik lõpp, et sellest igaks juhuks suuremat juttu ei tehtud.

Üks asi sunnib mind veel nii arvama. Kui ma vasaku silma kinni pigistan, tikun maailmast palju rohkem märkama, kui mõlemaga piieldes.

Saha-Arder ja Setu oja sakerdis

Arder käib meil talviti teid lahti lükkamas. Ega neid peresid palju ole, kus traktor õues. Arderil on neid kohe kaks. Muid masinaid sinna juurde.

Aeg on inimesed kärsituks teinud. Enam ei malda tuisu järel keegi kevadet oodata, üsna ruttu hakkavad telefonid Arderi poole appi hüüdma. Et hommikuks rajad sisse saaks, alustab Arder vahel varahommikul, vahel juba hilisel õhtutunnil. Ikka nii, kuidas ilm lubab.

Selle talve lund mäletad? Arderi mälestused on kindlasti kibedamad, sest lumevaalude laialilükkamine on üks vaev, aga hoopis hirmsam see, mis hangesügavas saha ette võib jääda!
Ühel öökorral, see oli pühapäeval vastu esmaspäeva (Arder mäletas, sest tegi tagasi tulles märgi kalendrisse) - kuu paistis ja lumi sätendas, väljas oli selline ilu ja vaikus, et kange kiusatus tekkis jõululaule laulda, ehkki jõuluaeg kaugel möödas - nägi Arder, hooga Peedu ja Lehtmetsa piirist üle, Setu oja poole tuisates (suure tee tühjaks trügimine polnud tema rida ja sealt, paistis, oli õhtul just läbi käidud kah) imelikku toimetust. Alguses vaatas Arder, et metssiga. Lasi tuled maha, et looma mitte eksitada (kuul oli taevas jõudu küll), aga siis muigas, et nii veidrat siga pole ta elus enne näinud! Kogu jooksis kraavi pealt, mis kui jäine keeglirada hangehõlmade vahelt vastu läikis (jalamaid liikudes oleks lugu Arderil nägemata jäänud, aga kabiinist, kõrgelt, oli vaade hoopis teisem) hoo sisse, viskas teetruubi ees kõhuli ja libises tunnelisügavusse.

Muidu oleks võinud ju arvata, et mõni laps endale lusti teeb, aga sellisel kellaajal???

No inimene pidi see ometi ju olema? Külvet või? Tema meil on külas kasvult kasinavõitu, aga... too tegelane oleks Külvetilegi kehvalt kaenlaaluseni ulatunud.

Arder uskus, et sellise hooga põrutab liulaskja teiselt poolt truubiaugust välja, kuid ei. Varsti ukerdas mehike käpuli tuldud kohast välja tagasi ja jooksis uue valuga teealusesse. Nii mitu korda.

Arder oli traktori vahepeal seisma jätnud. Nüüd otsustas, et läheb vaatab, mis lugu seal käimas on. Arderil on kogu ja kaalu, ega keegi talle naljalt ninna karata julge. See pisilane ei oleks ulatanud kah, nii et mis tast karta!

Arder oli televiisorist igasugu tegelasi näinud, aga nii imelikku olevust küll mitte. Muidu mehe moodi küll - juuksed salkus, habemesutsakas lõua otsas ja suur sinine nina näo keskel, aga see nina tundus tema juures ka ainuke toekam asi olema. Käerandmed ulatusid pikalt kuuekäiste seest välja ja olid nii peenikesed, et Arderi sõrmgi jämedam võis paista. Vildid olid selgelt suured, aga tegelane tallas nendega uskumatult väledalt ringi. Ja nii ametis ning nutune oli ta, et ei osanud Arderi vaatamatuleku peale võpatadagi.

"Mis möllad siin?" kohmas Arder. Tea, kas sihuke üldse inimese keelest aru saab.
"Tuppa ei pääse!" virises sakerdis (või kuidas sa sihukest nimetada oskad).
"Mis tuba sa siit taga ajad?" ei mõistnud Arder aru saada. Piilus siis august sisse - tuba ei näinud, aga läbikäiku teisele poole polnud kah mitte. Eks koprad olid selle millagi seest täis tassinud.

Vahepeal panid tee- või jahimehed restid ette, aga teab, kes need jälle ära kiskus. Paar suve tagasi lainetas metsaservas selline järv, et ulatus peaaegu Setu Manni majani. Siis oligi kobrastega suurem sõda ja restitõkked ette lasti.

Arderil oli oma mõtteapsu pärast juba ette piinlik, aga midagi targemat ei osanud ka pakkuda: "Kobras oled või?" (võta kinni, mis silmamoondusi täiskuu ajal sünnib).
"Ise oled kobras!" puhises tilluke tegelane ja oli tükk aega solvumusest sõnatu.
"Mis sa siis siin truubiaugus tuiad?"
"Ütlesin ju, et tuppa ei pääse!" niutsus pässakas.
"Ja kuidas sa muidu käisid? Kas ennemalt oli tee alati lahti või?" ei taibanud Arder.
"Saag unus sahtlisse," tunnistas sakerdis.

Sae mainimine tuletas Arderile meelde, et tema oma on traktoris, istme taga, täitsa olemas.
"Et lõikan raja sisse?" pakkus ta.
Tuustik noogutas innukalt.

Eks ta ebamugav oli keset ööd saag üürgama panna, aga Arderile hakkas olukord juba lõbu tegema. Arutas küll, et kuigi kaugele vist käsi ei ulata, aga polnudki palju vaja - mehike tormas kah vahele, tiris ja sikutas lahti saetud oksarisu siia ja sinnapoole, korraga liikusid sees truubitorud nagu lükanduksed ja kadunud too takukoonal oligi.

"Häh! Oleks siis aitähki öelnud või midagi!" turtsatas Arder, enne kui jalas valu hakkas tundma. Eks torud käinud vaheliti sellise jõu ja hooga, et Arderi saapavarvas jäi sinna vahele.
"No ole sa meheks!" kurjustas Arder. Eks see oli nüüd piisav tänu küll."
"Mis, sa, hull, teed! Tõstad mul ukse hingede pealt maha!" karjatas tuust, kelle sinine nina taas truubiprakku ilmus.
"Hädaldad siin oma uksega, mul jalg puru!" pigistas Arder hammaste vahelt. Said jäseme kuidagi kahe peale kätte ja köötsas Arder masinani, ise ei oska veel arvata, kuidas piinatud koivaga sõitmine õnnestub -karvapäss kõrval muudkui kiunub oma ukse pärast.
"Kuule, pane suu kinni. Aita siin sind ja riski eluga! Sa ei mõista tänadagi, muudkui virised veel," käratas Arder.

"Mul oli sulle ikka kingitus ka," tungis häbelikkusenoot tuustiku häälde. "Jalga see terveks ei ravi ega rikkaks ei tee, aga teinekord ehk abiks ikka. Mul on sulle selline hääl ära anda, mis mitme kilomeetri taha kostab. Aga see tahab enne natuke seismist ja seadimist," manitses sakerdis.

"Kui see hull mulle kõri kallale ka veel kipub, siis ma talle rusikaga virutan ja tagasi ei hoia," mõtles Arder, aga tuust ei teinud rohkem midagi. Vangutas korra veel hädisel ilmel truubi kõrval pead, loksutas toruotsa, hüüdis: "Hoia suveni!" ja kadunud oligi.

Arder püüdis jalavalu vähendamiseks koduteel laulu üles võtta, aga kurk oli kuidagi hell, ei saanud õiget heli kätte.
Oli siis igaks juhuks häälega ettevaatlik. Pärast muidu köhi ka veel! Hiljem läks lugu üsna meelest.

Lonkas mees küll mitu aega.

Arder on seltskonnas nõutud sell, laulab kooris ja käib muidu sõpradega tihedalt läbi, aga näe, ei tihanud tükk aega kellelegi rääkida, mis värk jalaga tegelikult juhtus. Naisele ikka ütles, aga ega tema siis lobise.

Kodus muigasid, et nüüd pole kombaini vajagi - Arder lõikab häälega saagi maha. Ja karjub kivid põllult kangrusse kokku. Lõõpimiseks see jäi.

Aga siis, suvise vaimuliku laulupeo proovi ajal, tuli Arderile korraga kole köha peale ja pärast seda kui röögatas laulusõna üle Tähtvere, kesklinna poole minema - dirigent lebas mitu hetke oimetuna üle puldi. Ma võin kinnitada! Aitasin ise pärast ämmal kaks päeva aknaid pesta liivast ja lehesodist, mis tookord tuulega ruutudesse peksis.

Külarahvas loodab, et Arder oma hääle ikka taltsa suudab hoida. Lauluproovis pole meest suvest saati nähtud. Eks näis, mis saab.
Aga and on and. Mine tea, millal vaja võib minna.

Peremärgid

"Vanaema, miks sul kõigi nõude küljes kolm sälku on?" usutlesin kunagi. Kas just kõigil, aga tervel hunnikul "sünnipäevataldrikutel" oli kolm sisseviilitud kriipsukest põhja all, nugadel, kahvlitel ja lusikatel nõndasamuti.

"Kui kolhoosipidusid peeti, tuli ikka kodust nõud kaasa võtta. Igaüks katsus siis omad ära märgistada, et pärast üles oskaks otsida. Eks neid läks kaduma ikka. Mäletan, kord kadus mul selline hea kartulikoorimise nuga ära. Sattusime siis millalgi ühte talusse külla minema ja näen - sealt-perenaine koorib minu noaga kartuleid. Kus ma siis tihkasin seda ütlema hakata! Aga sinu ema oli mul kaasas - mõne aasta vanune, mis ta võis olla - tema kohe parinal välja: "Ema, vaata! See on täpselt samasugune nuga, nagu meil kaduma läks! Ongi meie oma! Meie märgid ju peal!"

Vähemalt nii ma mäletasin.
Helistasin täna emale, täpsustasin juhtumise üle: "Mäletad seda lugu, kuidas vanaemal nuga külas kaduma läks. Kes see laps oli, kes leidis?"

"See laps olin mina!" kinnitas ema, aga loo lõpu tegi teiseks.
"Ei olnud kartulikoorimise nuga. Niisama oli hea terav nuga. Tulid peolt tagasi - nuga kadunud. Ja mina lähen ühekorra Kruusile (seal polnudki perenaist, vanamees üksi elas) ja näen - meie nuga laua peal.
"Issand jumal! Ema otsib kodus nuga taga. Nuga siin!" haarasin laualt lõikeriista ja viisin koju ära. Kodus piinlikkust kui palju. Nuga noaks, aga kuidas nüüd Kruusi-papale otsa vaatad!
Aga oleks, et mind pärast ei oleks Kruusile kutsutud! Ikka käisin."

Näed siis, kuidas jutuhoidised suust suhu käies maitset muudavad!

Varastatud silmad

Mu noorim tädi näeb lapsepõlvepiltidel välja nagu pisike ingel - pisut pruntis suu ja suured-suured uudistavad silmad.

Mustvalgetelt fotodelt pole võimalik nende värvitooni aimata, aga tädi mäletas kindlalt, et sinine. Sõjaajal kiitnud üks saksa sõdurpoiss: "Küll sinul, tüdruk, on ilusad silmad - varasta või ära!" (Tädi võis tollal nii nelja-viie ligi olla)

"Varastaski!" kurtis tädi.

"Mis värvi su silmad nüüd on?"

"Eks ütle ise," lubas tädi lõbusalt.

Ei saanudki öelda. Seal oli pruuni ja kollast, halli ja rohekat - küll laikude, küll kiirtena. Aga sinise värvi oli sõdurpoiss tõepoolest viimseni ära varastanud.

Saaretaguse Orm ja Külasuu Kaise

Plikapõlves kumas Ormi kodutuli Kaisele kambriaknasse.

"Mis sa sealt pimedast otsid? Poissi ootad või?" pilkas vanamemm. "Ei ole ükski Saaretaguse poiss meie perest tüdrukut omale saanud, mis sa arvad, et seekord läheb teisiti või?" muheles ta. Aga ega see polnud paha pärast öeldud. Paistis isegi, et asjade taoline käik memmele üsna meeltmööda oleks olnud, sest kui mingil ajal Orm tihemini Kaise kodusse sattus, kippusid vanamemme silmad kavalasti särama ja ise sättis kangesti nii, et Kaise kuldsemad küljed nähtavaks saaks ja noored võimalikult palju omaette võiks olla.

Mõnda aega usuti külaski, et Kaise ja Orm just teineteise jaoks loodud on.

Aga vanamemme ütlemine sai tõeks. Saaretaguse Kaise asemel sai tüdrukust hoopis Külasuu Kaise ning võta sa kinni, miks see nii läks ja kas oli see heaks või halvaks.

Orm astus aasta enne Kaiset väljavalituga altari ette. Kaise kiitis südames Ormi valiku heaks. Ehk just sellepärast oligi neil Ormiga nõnda läinud, et Kaise sisimas tundis - tema ise nii hea ei ole.

Kaise kibeles siis ka kangesti mehele, aga tema valitu, kellel pulmade vastu nagu otseselt polnudki, jäi siinkohal torssi - ei tahtnud teiste järele teha. Noh, aasta pärast sündis see ikka. Siis, kui Kaise esimese lapsega käima peale jäi. Ormi järeltulija üritas sel ajal end võre najal juba istukile ajada.

Kaise ei mõelnud kunagi kadedusega Ormi elu peale. Kaise enda elu oli hea küll. Kaise mehel olid kuldsed käed. Kaise mehe naljad ajasid alati naeru peale. Kaarlil oli midagi sellist silmis, mis nooriku südame mitmed aastad hiljemgi helisema pani.

Ormist oli Kaisel kohates lihtsalt hea meel. Aga seegi natuke ajas Kaise mehe muige hapuks.

"See SINU Orm kihutas rattaga töökoja poole," märkis mõnikord Kaise kaasa.

"SINU Orm oli ka sünnipäeval, " torkas ta teinekord pidust väsinuna koju jõudes. Kaise enam nii tihti kaasa ei saanud. Kaisel oli kodus kantseldamist.

Naist tegid need jutud kurvaks. Kaise ju teadis, et mingit tema Ormi ei olnud kunagi olnud. Kaise mees teadis ka. Oleks võinud olla, aga ei olnud.

Noh. See kõik oli tühine asi. Noorik mõlgutas, et ehk mehele meeldib mõelda, et tal võttes võistelda tuli.

Aga siis saabus see, mida Kaise oodata ei osanud, Orm veel vähem.

Orm sai otsa.

Kaise pidas seda lausa lolliks naljaks, kui kaasa teatega tuli. Ei osanud nuttagi. Ei uskunud siis ka, kui Ormi matusepäeval kirstus lebamas nägi. Mis sellest, et silmavesi juba sadas.

Miks Orm niimoodi ära läks? Miks Orm sedaviisi juhtuda lasi?

Kaise tundis, otsekui oleks kogu tema plikapõlv Ormiga koos kääpapõhja kukutatud.

Äkitselt oli Kaisel ühtepuhku Järva-Madise poole asja ja alati leidis ta aega kalmistule küünal viia.

Orm, Orm. Kui see vaid üks kuri eksitus võiks olla...

"Oleks see minu võimuses, ma aitaks su elule tagasi. Nii kummaline, kui su tulek ka teistele ei tunduks," kurtis kalmu peal Kaise.

Siis, ühel hilisel suveõhtul (kuu juba paistis), tuli noorik mehega külaalusest küünist heinu vedamast. Alla luha poole vaadates nägi Kaise Ormi seismas. Selles samas pikas presentmantlis, millega too ikka metsi mööda kolada armastas. Ormi nägu oli kodumaja poole pööratud.

"Kaarel, kas sa..." sai naine sõna sabast kinni. Kui mees oleks sama märganud, ei oleks ta seda välja ütlemata jätnud.

Tee viis kaarega Ormi vanemate majast ja parginurgast mööda. Kaise pelgas piiluda. Seisis! Seda oleks võinud siit kaugelt ka kuuseks pidada, aga kuidas üks puu nii äkki tekiks ja kohe mehekõrguseks kasvaks?

Isemoodi rõõm asus Kaise sisse elama. Orm on tagasi! Mingi sisemine keeld tõrjus teda alla luhale mehe juurde minemast, aga piisas sellestki, mida silm nägema ulatas.

Kaise teadis, et omaste kurvastus Ormi kodu juurde tagasi oli toonud, aga lootis selles kas või natukene ka enda süüd olema.

Kas jäi naise imelik olek kuidagi Kaarlile silma? Kas pani Kaarlil endal mõni kauge kaunis kuju silmad särama? Igatahes kippus elu rööbastel logisema. Ei aidanud seegi, et noorikul jälle uus elu südame all.

Siis juhtus, et Kaarel Kaisele väga valusad sõnad üle laua lartsatas. Nii valusad, et Kaise koerarihma haaras ja penil end kraavivahedesse pead tuulutama vedada lasi. Ja kas meelega või kogemata jõudis koer otsevalu Ormi juurde välja.

Oli küll kuusk. Pidigi olema. Ei saanud ju Orm siin kogu külarahva silmade jaoks seista. Aga midagi sellist oli tema küljes, et Kaise kindlalt tunneks - see ON Orm. Kuuse latv oli maja poole paindunud. No niimoodi paindunud, et ükski loodusvägi seda Kaisele teisiti poleks põhjendada võinud. Orm annab talle märku - see olen mina!

"Orm, Orm! Miks ma toona su kutset kuulda ei võtnud? Miks ma su pakkumise ära põlgasin? Miks? Siis oleks käigud ja paigad teised olnud ja õudne õnnetus ehk juhtumata jäänud?

See lapski oleks siis hoopis meie oma võinud olla, Orm!"

Korraga käis kuusetagusest nagu mingi kohin läbi:

"Kas sa tõesti tahad, et see laps minu oma oleks?"

Kaisel läksid jalad nõrgaks. Alles nüüd mõistis ta, kuhu oli oma tahtmistega puutunud. Tormas koju, tuppa, süütas värisevate kätega küünla põlema ja palus selle valguses vabandust: "Anna andeks, et sulle veel hauatagusesse haiget tegema tulin. Mis on minu valud ja vaevad nende kõrval, mille üle sina valvad."

Kuusk seisab ikka heinamaa servas ja kummardab ladvaga Ormi kodumaja poole. Sest seal elab õige SEE, keda Orm hoidma tuli.

Kaise rohkem kuuse juures ei käinud. Surnuaial küll, aga naise süda oli nüüd muutunud. Hoidis iga hetkega rohkem elu poole, mida teda kandma oli õnnistatud.

Naabri-Ants

"Mis on kõige parem küttepuu? Kask või lepp?" ehmatab Ants oma küsimisega kuuri ukse kõrval, kui pimedas puusületäiega üle lävepaku ukerdan. See on trikiga küsimus, millele mul kunagi pole õnnestunud õigesti vastata.

"Mmmm... Lepp?"

"Kask ikka!" õpetab naabrimees ning heidab minu poole oma süütu ja imestava pilgu - kuidas inimene ometi nii lihtsat asja ei tea! "Hea kõva puu. Kaua põleb."

Nojah. Eelmisel korral oli õige vastus - lepp. Et kerge lõhkuda ja kiiresti kuivab. Ja üle-eelmisel? Eks ikka risti vastu sellele, mida mina pakkusin. Ja nõndaviisi rohkem kui kakskümmend aastat.

Võiks ju ükskord pakkuda: "Ühest küljest nagu kask, sest hea kõva puu ja kaua põleb, aga teisest küljest jälle lepp - kerge lõhkuda ja kiiresti kuivab." Näis, mis ta siis vastab.

Ega Ants paha pärast. Üksik inimene, tahaks suhelda, aga palju meil neid ühiseid teemasid ikka on. Kui mul veel lehmad olid, tuli teinekord varahommikuti ukse taha helistama: "Ruttu, perenaine! Loomad janus!" No eks ta teeb seda koerust mõnikord nüüd ka veel ja eks olen unise peaga lauda poole tormanud kah.

"Kas sa jossil ja natil teed vahet?" uurib naaber, kui järgmise ringiga kuuri juurde jõuan. Õuetuli kuuriesiseni ei ulata ja Pätu Antsu peale häält ei tõsta, aga nüüd ma juba oskasin ennustada, et küllap ta seina äärde pingile mind ootama jäi.

Aeg on novembri keskpaigas, aga väljas on soojakraadid, õhk pehme ja niiske. Kui selline pilkane pimedus juba kella kuue ajal ei valitseks, võiks õhtut septembri alguse omaks arvata.

Toetan end pilgukeseks Antsu kõrvale istuma. Ninna kerkib kerge õli või bensiini või ma ei tea... mingi töökojalõhn. Antsu ülikond läigib isegi lompidelt peegelduvate korteriakende tulede käes.

Teda ja tema küsimusi! Traktoriasjandusest tean ma veel vähem kui küttepuudest.

Naabripapa asub mõnuga seletama. Tema jutt läheb mul paraku kõrvust mööda. Mõni asi kohe pole mõeldud meelde jääma.

Tuul poetab kõrvalt sirelipõõsast mehe püksipõlvele mustaks tõmbunud lehenätsaka, mida Ants hajameelselt sõrmede vahel kokku rullida üritab. Näppude külge jääb vaid kleepjat muda.

"Lähed sauna, saad puhtaks!" on minu kord naabrit tögada. Tean ju vastust ette: "Ei. Minu nahk on sauna jaoks liiga õrn. Mina puhastan end bensiiniga!"

Heh. Sinust ei saa ka kunagi sotti, teed sa nalja või räägid tõsiselt.

Noorepõlve piltide peal on Ants ilus ja viisakas poiss, aga millagi oli võrriga kukkunud ja sellest ajast jäi natuke teistmoodi. Nüüd on jälle parem, aga ega ta päris endiseks vist enam saa.

Ei. Jahe hakkab. Ajan end pingilt püsti ja kobistan kuuripimedusse puude järele. Muidu lase veel tulel pliidi all ära kustuda.

Ants jääb istuma. Nojah. Ega temal pole siia majja asja. Juba neljas pere, kes ta korterit asustab. Aga naabrimeheks ta mulle jääb.

Kui Ants meilt minema läks, leidus (küla jutu järgi) keegi endine pruut, kes tema juures käis ja kraamis, aga viimastel aastatel pole vist peale minu eriti külalisi jagunud. Ja millal minagi viimati! Küllap jalutaski märku andma.

Naabripapa tõmbab peoga läbi üle pea soetud hõrenevate juuste ja jääb mõtlikult maja lagunevat räästakasti silmitsema.

Ja-jah. Eks see teeb ennastki murelikuks, aga... raha, raha, raha. Loomulikult. Kaua viivitades tuleb kulu mitu korda suurem.

Minust see tegemata jääb. Asi pole kõrgusekartuses ega vanuses...

Huvitav, kui vana Ants üldse on? Olen äkki vahepeal mööda kihutanud?

Peaks järgmisel korral Aegviidus käies hauakivi pealt üle vaatama.

.