Tuesday, November 23, 2010

Kuldsete pisaratega printsess

Täna jutustan sulle ühe võõra loo. Mina ise ei ole kunagi seda printsessi näinud ja kuningriikigi olen kõigest kaks korda külastanud. Põgusalt.
Samas on nii ka vale öelda, et võõras lugu, sest kohe, kui see mulle jutustati, kasvas ta hinge külge.

Jutustamisega on ikka nii, et muist kuuldut läheb meelest ja midagi haakub lisaks. Nii et see on ikkagi minu lugu.
See on väga kurb jutt. Sest vaata, kui räägitakse seitsme peaga lohest, kellele enam pead tagasi ei kasvanud, sest ta oli olnud nii kuri, et temaga pidi võitlema kuningriigi kõige tublim lohevõitja, siis me võib-olla isegi natuke rõõmustame - see lohe oli ju ikka väga palju pahandust teinud. Või kui räägitakse Punamütsikesest, kelle hunt ära sööb, siis me ka ei karda, sest kohe tulevad jahimehed, kes Punamütsikese ära päästavad. Ja üleüldse - need on ju ainult muinasjutud. Aga see printsess, kellest mina jutustan, oli päriselt olemas. Päriselt-päriselt.

Ma räägin sulle oma loo ära.

Ühte suurde ja ilusasse üle-mere-kuningriiki, mis asub meile nii lähedal, et kui täna laevaga teele asud, saad homseks kohale (kui lennata oskad, jõuad hoopis ruttu), sündis pisike printsess. Ja tead, see pole üldsegi nii, et printsessid sünnivad ainult kuningaperedesse!
Mõnikord on päris tavaline kodu, päris tavalised ema ja isa - ei mingeid losse ja tõldu, kroone ja troone - aga neile sünnib printsess. Selle printsessiga juhtus ka niimoodi.

Sa tunned selle kohe ära, kui printsess sünnib. Ta on väga õrn, väga habras ja väga ilus. Selleks nad sageli kuningalossi sünnivadki, et neile jaguks palju hoidjaid ja oleks palju sõjamehi, kes neid kaitsta suudaks. Aga see printsess oli nii tillukeke, et üks lihtne ema tulnuks tema hoidmisega toredasti toime ja isast olnuks kaitsmiseks küllalt. Ja see tavaline kodu, umbes sama suur kui sul endal, oli tilluksese printsessi jaoks peaaegu nagu palee.

Aga tead. See printsess nuttis. Suuri kuldseid pisaraid.
"Miks sa nutad?" küsisid isa ja ema padja pealt pisaraid noppides. "Kas sa ei taha elada tavalises kodus? Sinu pisaraid on juba nii palju, et me võime osta päris palee. Ära ainult nuta, printsess!"
"Ei," vastas printsess. "Kodul pole viga midagi. Teil pole viga midagi. Minul on. Mul on väga valus." Nii sõnas printsess ja valas edasi oma kuldset silmavett.
"Ütle, kust sul valutab," palusid isa ja ema. "Me puhume valu ära." Aga tüdrukuke ei öelnud rohkem midagi. Ainult nuttis. Nii väikesed printsessid ei räägi veel kuigi palju.

Mis sa arvad, mida printsessi vanemad selle kulla eest ostsid?
Mitte midagi. Nad isegi ei märganud, et see on kuld. Nende jaoks olid need killud tillukese tüdruku suurest vaevast, millele nad leevendust ei osanud leida.

Emal ja isal ei jäänud muud üle, kui minna TEMA juurde. Selle TEMA juurde, kelle tahtmise läbi tilluke printsess nende ellu üldse oli sattunud ja palusid: "Meie printsess nutab ja me ei tea, kust tal valutab. Ütle Sina, kuidas me saame oma tütrekest aidata."
"Printsessi silmad on õrnad. Ere päike teeb ta pilgule haiget," kostus vastuseks.

Ema ja isa läksid päikese juurde ja palusid: "Kallis päike, ära paista nii valusalt. Sinu kiired panevad meie printsessi nutma."
Aga päike vastas: "Ma ei või teid aidata. Kui ma vähem paistaksin, saaksid otsa need printsessid, kes on nii hapra kehaga, et neil on kogu aeg külm."

Ema ja isa läksid koju, katsid toaaknad kardinatega, kustutasid lambid tubadest ega kandnud isegi heledaid riideid, aga printsess nuttis edasi.

Vanemad läksid tagasi TEMA juurde. Läksid taas oma häda kurtma: "Meie printsess nutab ikka ja me ei oska teda kuidagi aidata."
"Printsessi nahk on õrn. Raske õhk teeb ta ihule haiget."

Ema ja isa läksid koju ja palusid õhku: "Kallis õhk! Ole hõredam! Meie jaoks oled sa märkamatu, aga tilluke printsess ei kannata su raskust välja."
"Ma ei või!" vabandas õhk. "Kui ma oleksin hõredam, saaksid otsa need printsessid, kes minu senist raskust hingama on harjunud. Kerget mind on palju raskem hingata," teadis õhk.

Ema ja isa jätsid oma kodu maha ja ehitasid uue kodu kõrge mäe otsa, kus õhk kergem, aga printsess nuttis edasi.

Ja uuesti läksid vanemad TEMA juurde. "Meie printsess nutab ikka ja me ei oska teda kuidagi aidata."
"Printsessi hing on õrn. Teie suur südamevalu teeb talle haiget."
"Aga kuidas on võimalik rõõmustada, kui meie printsess nutab?" ahastasid isa ja ema.
"Siis pean ma ta enda juurde tagasi võtma," arvas TEMA.
"Me ei saa oma printsessist loobuda! Ta ju alles tuli meie juurde!" vaidlesid vanemad.
"Aga teie juures ta nutab," lausus TEMA.
"Kas ta Sinu juures enam ei nutaks?" päris ema.
"Ei."
"Kindel-kindel?" usutles isa. Nii raske oli printsessi enda juurest ära lasta.
"Siin ta ei nutaks kunagi. Ainult naerataks."

Ja printsess lahkuski. Ja tead. Ta ei olnud veel kuigi kõrgele jõudnud, kui juba kostus esimene naerukilge.
"Meie printsess naerab!" rõõmustasid ema ja isa. Nad ei näinud teda enam, aga naeratasid koos sinnapoole, kuhu tütreke oli läinud.

Ema ja isa mõtlevad tihti oma printsessi peale. Igatsuse ja lootusega. Ja naeratavad tihti oma printsessi uue elupaiga poole. Et teda seal üleval mitte kurvastada. Ja et ta ehk kunagi - kui on natuke kosunud - otsustaks nende juurde tagasi tulla.
Ilma ainsagi kuldse pisarata.

Saturday, November 20, 2010

Lehtmetsa sündimine

Tead, kust meie külas suurem jagu talunimesid on tulnud?
Ei tea?
Ma jutustan sulle, aga siis me peame mõttega sinna kauge aja taha kolima, kus inimesed alles siinseid maid mööda esimesi samme tegid ja paigale asumiseks kohasemaid kohti otsisid.

Vanataadil oli inimeste tuleku üle hea meel. Eks teinekord tõusnud tüli ka, aga enamasti itsita nende tegemisi, nii et ei jõua silmi pühkida!

Taat nägi rahvast siiapoole sammumas ja tahtis, et tulijate tarvis kõik korras ja käepärast oleks. Pühkis mäepealsed puhtaks, puhus orud risust priiks, sikutas künka otsas puud otseks ja saatis siis poisi järvesid täitma. Ega neid veesilmasid tollal nii palju olnud kui praegu (Mägede omast ei teadnud veel keegi midagi), aga need, mis olid, olid laiad ja rammusad. Aga taat hoolis, et olgu ikka täitsa triiki: naistel kaldal kergem pesuga plätsida, meestel mõnusam kalu küttida.

Poiss haaras kuulekalt kruusi ja hakkas minema. Kallas Kakerdisse (no sellel paigal oli juba siis sihuke nimi, sest neid vanatühjalinde, kellele jalad istmiku külge istutatud, ukerdas iga teise mätta taga) sortsaka ära ja hakkas sealt väikese kaarega Kernu poole tulema. Mõtles, et lükkab Tarvasjõele ja Liivojale ka näpuga vilkama hoo sisse. Jõesabadel toona veel nime polnud, aga eks need inimeste tulekuga kohe tekkisid ka. Tead omast käest, kui uhke on end ühe või teise asja ristijaks arvata. Taat teadis niisamuti. Tore oli kuulata, mis sõnu suudest kukkuma hakkas. Endal poleks pähegi tulnud!

No ja läks poisike, aga lapse asi - kükitas Liivoja liikuma lükkama, pani topsi jala kõrvale ja tagurdas selle tõustes kummuli. Nüüd oli häda suur! Esimesed ju, loode poolt luusijad, said just pakid maha pandud. Õnneks valiti kõrgem koht (ainus tookord, kus metsa ka juba peal seisis. Aeg oli ikka nii alguses, et Taadil enamus metsaseemet alles mulla sees idanes. Kask ja lepp - need kasvavad kiiremini - eks sellest saanud kohale nimi ka). Hoidsid siis tüveritvadest kinni, kuni laine vagaseks loksus. Aga häda see, et osa rahvast polnud veel mäe peale jõudnud! Ootajail hirm suur. Hõiguvad hulpijaid: "Ae! Jäid ikka ellu?"
"Ellu! Ellu!" kajas vee seest vastuseks. Ja mõtle! Ära pääsesid kõik. Ei läinud ükski kaduma. Ja kohal nimi olemas - Ellu.

Ei jäänud nüüd poisil muud peale hakata, kui pidi maha pillatud vee uuesti kokku koguma.
Inimesed sel ajal settisid juba elamist ja asustasid kõrgemaid kohti, mis haljaste saarekestena vahelseilajatele ning suplejatele silma tegid. Mäega oli selge lugu - mis muud nime talle ikka saab! Saare nimi võeti ka Setu oja poole ära. Lihtsad kohad, ei olnud vaja mingit iluvigurit külge lisada. See koht, kus külarahvas mustikal, pärast ka maasikal käis, mainiti Marjamäeks. See koht, kus kõige avaram plats oli kuiva jalaga kõndida, seletati Suuresaareks. Mäelt Suuresaareni minnes jäi veel üks kõrgem koht ette, aga sedajagu napp, et tast ainult kitsas jalgrada üle käis. Ristiti Rajasaareks. Kuid üks saar oli küla keskel selline, et kui teiste pealt rahvas usinasti veekorjajal poisikesel abiks käis, siis nemad olid kangust täis: "Meie maha ei ajanud, vot ei korista kah!" Kangussaare on nüüd see koht. Eks neid kodusid kerkis ja tähistusi tekkis - kõik ei tule ju korraga meelde!

Ah jaa! No, eks Kaldaks kuulutati see paik, kus veepiir pidama jäi ja Oru nõo seest lasti viimased loigud kuivaks. Nii sügavale uuritades ei pidanud Taadi saadetud veekandja püksipee pingele vastu ja kärises tagant värvlist ette nabani irvakile: "Pääääääääärrrrrrr"!

Õnneks sattus inimeste hulgas kaks näpuosavat meest olema, kes õmblustööd tundsid. Üks paikas siis eest ja teine tagant, sest kuidas sa niisuguse moega poja isa juurde tagasi lased, pahandus nagunii hinge peal. Mõlema mehe nimi juhtus Tõnu olema ja nii said nende elamised nime ka: Ees-Tõnu ja Taga-Tõnu.
Selle kodu, mille juures püksirebestaja jalad seisid, nimeks pandi Päärna.

Koht, kus kruus ümber läks, oli kaua aega Kruusi. Nüüdki oskab mõni teadjam tarealuse kätte näidata. Tähistab seda paika veel vaid suur tamm, mille alla selle külaotsa post kastidesse käib.




Lammas kaevus!

"Ema, mäletad, Kaarusel elas kaks naist. Ühte kutsuti Paukaks."
"Neid õdesid oli rohkem, aga ainult üks sai minu meenutamist mööda mehele ja kolis Järva-Madisele."

Ema sorib mälestustelaekais. Kaarusest ei meenu suurt midagi.
"Need kaks olid Ellu laudas lüpsjateks. Pauliine oli, jah, üks, aga kes see teine..."
"Ma kujutasin ikka ette, kui Paukast räägiti, et ta istub köögis, läkiläki peas, lapatsid laiali nagu koera kõrvad," meenutasin oma. "Pauka kõlas nagu koera nimi."
Ema puhkeb korraga naerma.

"Pauka sattus ju ükskord meile. Külm aeg. Meil noor lammas ei seisnud kuidagi kinni ja mõtle - sai jälle laudast välja, tuli aeda ja kukkus kaevu. Isa lasi redeli alla ja tassis lamba välja, aga ega siis märga lammast võinud lauta viia! Toodi loom kööki kuivama.
Pauka ütleb: "See pole midagi! Meil kukkus koer peldikusse. Katsu sa sihukest kasida! Ja et ta, roju, veel käest tuppa ja voodisse ronis!""

Aida-Aaru

Aidasilla pealne oli vahva mängukoht. Alune paistis ka põnev, aga selle serv torgiti suurte kividega kinni. Ait käis külgepidi saunatubadega kokku. Teises käevangus tolknes tal vana kemmerg, kuhu meid lubada ei tahetud: "Mädand lauad, käite veel käkaskaela..."

Aga neil sammaldunud ja hõredalt löödud laudadel ning teise külje pragulistel palkidel, ümaraks kulunud istealusel ja roostes hobuseraudadel õla kõrval - neil kiskus nagu magnet sees.
Paber rippus naela otsas uhkem, kui enamikul. Õrna lillemustriga. Ühelt poolt libe, teiselt killal. Tädi vist töö juurest tõi. See jäi mingi riide pressimise järel üle, murti maal kokku ja lõigati noaga parajaks. Kapist sai siis pakijagu võtta.
Õiges vetsus (selles, mis reia-aluse seina taha oli tehtud) ilutses vanaema tikitud paberitasku. Hilisematel aegadel ehitas memm ise potiaugu kõrgemaks ("Käi ja räägi, aga ega sest midagi muutu..."). Ülespoole kerkis ainult istumise osa. Siis vanaema muigas, et nüüd kükita nagu pjedestaali peal. Võidumehe tunne tekkis küll! :P
Õige vetsu seina sees tiksus. Nagu oleks keegi käekella laudade vahele torganud.
Aga kempsuskäimiseks tuli reialt läbi lipata. Seal kägises kaks mustakuuelist kapihiiglast (vanast riidevarast vildakil), laudaesine heinavirn krõbises ja sahises, jahukirstudest kippus varganägusid välja volksatama ning puuriitade taha pagema... Kindlam tundus, kui keegi kaasa nõustus tulema.

Aidakülje kemmergus võis tundide viisi üksi unistada, oksaauke torkida või õuepealsesse piiluda. Päevavalges muidugi.

Aidasilla nurga sisse oli kasutuseta jäänud asjadest just nagu redel ehitatud: kiinid ja sirbid ja pooleks murdunud pussnoad hoidsid otsadega palgivahedest kinni ning lubasid julgematel lakapealsele ronida. Üksi sinna ei saanud, selleks pidi abilisi leiduma. Hiljem ehk oleks ilmagi ulatanud, aga siis tekkisid juba teised huvid.

Aida uksel oli kandiline kassiauk ja suur rauast võti ees. Arvasin viimase uhkuse pärast olevat, sest mina küll ei mäleta, et keegi teda kunagi küljest oleks keeranud.

Ait oli imelikke asju täis: rõivakirstud, pesurull, höövelpink, puukastid ja vakad vanade pappraamis piltidega... Pruunikatel piltidel seisid punnissilmsed, kangete kehadega kujud. Arvukam rahvas tardus enamasti mõne kirstu või kääpa taha, paarirahva meespoolel käis käsi konksupidi nooriku küünarliigese tagant läbi ja naisterahvas hoidis kohmakalt kopsakat lillepotti pihus. Vanamemme mõrsjaea heledad salgud maalis pildistaja-mees paremini väljapaistmiseks üldse üle, pikkade tumedate siksakkidena õlgade peale välja.

Mõne pildi juures noogutas memm, et näe, siin ju veel Voldemar, enne kui tõvest võeti. Liinet ja Jakobit nimetas ning keda kõiki veel, aga meile näisid näod sarnased ja ei haakunud nimedele külge.

Aita sai ikka koos vanamemmega sisenetud. Keeldu ei mäleta, aga miski hoidis tagasi. Aukartus vist.

"Mine too aidaseina pealt villakraasid tuppa," kamandas aga ühel pealelõunal vanamemm, justkui see oleks mul igapäevane käimine.
Köögikapi ette kogunenud villakottide sisu tahtis enne vokirattale jõudmist kammida.

Vanamemme käsud täideti küsimata.

Astusin aidaesisele ja katsusin ust. Lukus. Kuid võti ju ees nagu ikka. Väänasin seda küll kura- küll päripidi, aga sissepääsupulk puikles. Trügisin ust eemale ja enda poole, üles ja allasuunas, aga abi ei ühti.
Ei saa ju memmele ütlema minna, et sedajagu saamatu olen!

Istusin lävepakule, lükkasin kukla ukse vastu ja ohkasin:
"Pai aidakene, luba tuppa. Vanamemm ootab kambris kraasisid."
"Ei saa lasta. Sa pole mind nimepidi palunud!" sosistati teiselt poolt.
Esiti põrkusin ehmatusega uksest eemale, aga siis taipasin, et eks see üsna loomulik on, kui nii vanas aidas haldjas elab. Kas vanamemm unustas, et mul aitapääsuks teadmisepilet puudub?

"Kust ma su nime kuulda saan?" hingasin igaks juhuks lauavahesse.
"Kui õiget kaupa teed, ütlen ise."

Mida aidahaldjale pakkuda? Vanamemmel paistis kraasidega kiire olema. Kambrist kaasa võtta ta midagi ei käskinud. Pani mu proovi peale?
Suurestoa kardin lõi kõlkuma.

"Armas aidaline, ütle, mis su nimi on? Ma annan enda oma vastu," pakkusin katseks.
"Eks ürita!" sosisti laudepraost.
"Kurle."
"Aaru."
"Aaru, luba aita!" küsisin, käsi võtmepidemel. Võti keeras.

Aidas ei paistnud kedagi. Ega ma arvanudki. Tõstsin kraasid seinalt ja teatasin tasa: "Tulen peagi võetuga tagasi. Aitäh, Aaru."

Vanaema ei küsinudki toas, kuhu nii kauaks kohmitsema jäin. Sihtis korra silmadega. Ma panin pilgu mujale.

***

Sestpeale sain ühtepuhku ülesandeid, mis aida juurde asja lasid teha. Ei ununud mul eales aidaasuka nimi meelest ega pidanud ma sellepärast kunagi uksetagust uurima.

Panin minnes Aaru jaoks ikka üht-teist taskusse: leivakannika, kui kaljaastjat toa juurde tarisin; kruubipeotäie, kui vorstitrehtlit viisin; piparkoogi, kui jõulukuusele kirstupõhjast kulinaid kandsin. Aaru andis alati midagi vastu ka: maasikavaka, mille vaarvanaema oli põiminud; kleidi, millega viljakuivatuses sobis omakeskis teatrit teha, ema endised koolivihikud - siidipaelaga kokku seotud ...

Kui tädi otsustas saunahoonetest perele suveelamise ehitada, oli vist esimene kord, kui vanamemmelt aidaasuka kohta küsisin: "Memm, mis siis Aarust saab?"
"Ega teda ära aeta," kohmas memm, aga murelik paistis temagi.

"Aaru. Mis plaanid sul nüüd?" kukutasin tol õhtul, kui esimene ehitusplokkide koorem saabus, end istumistpidi aidasillale.
"Minema kolin, mis muud," mühises Aaru uksetagusest.
"Ehk ikka jääd? Uuel hoonel ju ka hoidjat tarvis," anusin nutuselt. Kurb oli mõelda, et aidasild sihti aetakse. Veel kurvem oli kujutleda Aaru minemist.
"Minu eas on raske ümber harjuda. Hing ei võta ehk uut vastu," ohkas Aaru.
"Proovi ikka!" palusin. "Igal pool mujal tuleks ju nõndasamuti otsast alata. Siin jääb natukegi endisest alles."
"Kuidas ma siin ehituse jalus..." ähkas Aaru.
"Tahad, toome su senikauaks riidekirstuga toa juurde?"

Nii talitasimegi. Nuiasin memmelt kangesti, et võtame väikseima kirstukese tagakambrisse. Memm viskas taas oma kõiketeadva silmavolksu minu suunas ja oli nõus. Pärast tädi ise kauples mööblitüki saunaesikusse tagasi.

Uus elamine oli uhke: klaasseinast ulatus lambivalgus korraga lavaruumi ja käimla poolele, seinalaudadelt levis lakilõhna ja lagedes läikis sama kattega vineertahveldis. Kahe poolega aknad vaatasid nelja ilmakaarde ja välisust ehtis värviline klaas.

Tädi otsustas varsti, et siin ongi ta päris koht ja kolis linnast maale.
Ühel õhtul, kui teistpere toast soe tulekuma kutsus, koputasin klaasiga uksele. Uks oli õhtuks lukku pandud. Ajad polnud enam endised. Aken näitas, et tädi astub alles tagumisest toast tulla, seepärast üritasin muud:

"Aaru, luba tuppa, õu vilune!"
Uks klõpsatas lahti.
Kuidas sul läheb kah?" usaldasin küsida.
"Toredasti," tunnustas Aaru. "Aknast hea lahe välja vahtida ja saunapäevadel saab sooja kontidest läbi lasta. Aitüma avitamast!"

"Kuidas sa sisse said? Ise just katsusin luku üle," imestas kotta jõudnud tädi.
"Küll ta teab, kes omad on," lõkerdasin vastuseks. Aaru kõhistas tasakesi kaasa ja kadus maja vaiksemasse tiiba.


Thursday, November 18, 2010

Kass Seitel ja rumal rebane

Riks suvel ja Seitlita

"Sinu kass jalutab küla vahel koos rebasega ringi?" imestavad naabrid. "Rebane teda nahka ei panegi?"
Eks lugu oli mulle endale ka alguses arusaamatu, aga siis nurrus Seitel selle unenäo sees selgeks:

Luusisin aja täiteks põldusid pidi. Hilistalvine aeg, tead isegi - korteris pole tühjagi toimetada: hiired otsas, ninaesine nigel, lauale ei lasta...
Oled ju sina ka märganud - viimasel ajal kõik kraavivahede vallid ja metsaäärsed kivikangrud rebaseid täis. Karda kohe! Lähevad nii jultunuks, et söövad kodutrepi peal su kausi tühjaks ja kui aiast nina välja pistad, tikuvad tülitama.

No eks sattus mullegi üks põllupervel vastu, kurjusekorts koonu peal ja turi saagihaaramiseks kurvis.
Ega siin jõuga midagi ära tee! Kui läheb jutu peale õnneks, siis läheb.


"Mis sa, rebane, väljas vahid ja urus ülikonda ei harja!" kähvasin kindlalt, nagu poleks mul temasugustest midagi karta.
"Mistarvis?" sattuski kassikimbutaja segadusse.
"Mis mistarvis! Õhtuks ju kõik küla kuninga juurde kokku kutsutud - uued seadused ettekandmisel!"
"Kas meil siis ka kuningas on?" üllatus rebane.
"Näe narri! Kus sa elanud oled? Vaata, et sihuke rumalus välja ei tule. Saad kogu küla naerualuseks!"
"Ja kus kogunemine toimub?"
"Kus, kus! Eks ikka seal, kus eelmisedki: teeristist läbi, kõrge kivipoodiumi ees. Vaata siis, et tulemata ei jää! Kõik kamandati kohale ja toonitati, et keegi ei puuduks. Mina sealhulgas. Muidu saab alamaid kuninga kimbutus tabama."
"Mis kell siis?"
"Mis kell, mis kell! Lugeda ei mõista või?" võtsin kuuetaskust vabariigi aastapäevapeo kutse, mis sul laua vahele oli libisenud ja vehkisin lehega tähtsalt teravkoonu näo ees. Paber äratab aukartust ka neljajalgsete ilmas, ära sa arva.
Rebane vahtis kutset ja nuusutas rumala näoga leheserva. Pole ma veel märganud, et mõni neist tähti tunneks või sõnu veerida mõistaks.
"Veerand seitse! Ja kuningaseadusega on nii, et kelle näoga ta aia peal istub, teistest kõrgem ja kogukam, nende loomade õnneaeg algab ja neisse puutuda ei tohi!"

Jätsin punakasuka pika näoga järele vahtima ja jalutasin tähtsa näoga edasi, nagu tuleks veel mitu urgu läbi marssida.

Uskuski või?

Nooh, mis sa arvad, et loomamaailmas asjad teistmoodi käivad, kui teil? Vähe sellest, et ise uskus - teised ajas ka kohale! Lausa imestasin, kes kõik meie maade peal elamas on.

Mis sai siis?

Sina tuled küsima? Ise olid ju ka kohal! Istusid aia peal ja ootasid lauluproovi sõitmise autot.
No mis sa vaatad nii mõistmatu näoga? Toetusid aia najale, nagu ikka ja mina krapsti sülle. Sealt ajasin silmad suureks ja põlema nii, et ainult minu pale paistma jäi.
Rohkem polnudki tarvis.
Mis nägu kuningat loomad nägid?
Kellel nüüdsest kuninga kaitse peal on?
Nüüd mul tükiks ajaks hea elu hooleta. Riks, too rebane, hoiab ise minu ligi, et julgem hulkuda oleks.

Aga karusid, paistab, meil paikseid ei ole. Või ei tihanud neid keegi kutsuda. Muidu oleks meil sinuga võib-olla veel haprasti läinud.

Wednesday, November 17, 2010

Rätsep Raat ja iluta parunitütar Isabel


Seda lugu jutustas mulle kümmekond aastat tagasi üks naaberküla taat, kelle juures meie pere piimal käis. Tookord (ma ise juhtusin mannerguga minema) oli papi toredasse tujju tembitud ja kangesti jutusoone peal. Et vanahärra kunagi Albus koolis käis, mina aga tegutsesin selles majas parajasti kui algaja giid, sobis Albu mõisa teema mõlemale hästi.

Taat mäletas selgesti lugusid Albu kurjast parunist. Sellest, kuidas too teolisi nõnda taga kiusas, et need soodesse ja rabadesse rettu läksid. Kuidas neid sealt sõjaväega välja aeti ja härra ise eksinuid karistas. Ikka nõndamoodi, et alamrahvas palja kerega pingile kinni sai seotud ja isand siis tõmmanud neil seljast noaga naharibasid, millest endale ratsapiitsasid teha lasknud.
Taadi kooliajal polnud neid nuute muidugi enam olemas, aga too kast, kus kantsikuid hoiti, olnud toona veel mõisa laka peal alles.

Mõisaalust salakäiku teadis piimapapa samuti. Oli isegi seal sees ringi vaadanud. Õues, pargi poolt maja külje juures, seisnud luuk, millest käiku pääses. Sellega aga juhtunud õnnetu lugu: ega õpetajad sinna luusima lubanud, minek võeti salaja ette. Hämaruses pandud küünal põlema, luuk kangutatud lahti ja ronitud maa-alusesse. Nelja poisiga mindud.

Ega kaugele jõutud, paar-kolm meetrit ehk. Siis lõõtsatanud tuul ja puhkunud küünla surnuks. Poisid ehmatanud ja ramminud rüsinal välja tagasi. Luuk kukkunud raginal kinni. Maa-aluse avastajad plaganud teiste juurde tagasi ja teinud näo, et nemad pole midagi kuuld ega näind. No ja see oli poolenisti tõsi ka, sest üks poiss oli sinna luugi taha lõksu jäänud. Tükk aega saand mööda, enne kui avastati. Too olnud siis hirmust poolsurnud. Poisid võetud ette, näägutatud nägu täis ja no eks natuke lisandunud muud karistust ka. Käigusuu aga suletud selliselt, et rohkem sinna ei pääsenud. (Ega ei kibeletud ka).

"Kas sa sellest käigust midagi veel tead?" uurisin põnevusega. "Mõnd vana lugu või..."
"Muidugi tean!" kergitas vanahärra kulme. "Sellest on paks raamatki ilmunud," mõõtis taat sõrmede vahele 5-6 sentimeetrit õhku. "Nisuke mustade kaantega. "Isabel" pealkirjaks. Mul oli endalgi ennemalt kusagil see raamat olemas."

Papi üritas mõnda aega lugu ümber jutustada, aga oli näha, et tujurohu alt, mis enne keele vilkaks tegi, kõrvaltoime tõusma hakkas. Nii muutus heietus ikka imepärasemaks ja vasturääkivamaks ja siis ühel hetkel sai une tõttu täitsa otsa.

Katsusin seda oma mõistusega siit-sealt üle palistada. Äkki kannatab veel pisuke aega pidada. ;)

***

Albu mõis oli rikas nii maa kui orjarahva hulga poolest. Parunil jätkus järeltulijaidki, aga neist, keda omaks kõlbas tunnistada, kasvas suureks vaid kõige kiduram - mõisapreili Isabel. Kui ema ja isa kannatas veel kuidagi vaadata, siis kahest kokku oli neiule niisugune tegu ja nägu sündinud, mida kogu mõisa vara ning vägevusega tükkis ilusaks ei suudetud näha.

Ilus või mitte, kogult toekam või äbaram - riidesse tuli neidis ikka panna. Oleks tütrele paarilise leidmiseks rõivaehteist piisanud, oleks parimad rätsepad Peterburist ja Pariisist kohale aetud. Siin oli aga selge, et mida uhkem hilp, seda tuhmim piiga pale paistab. Nii telliti rätsep siitsamast Albu lähistelt, Lehtmetsa külast.

Raat oli selline, nagu alamad rätsepad tollal ikka kippusid olema - ihuveaga, mis mõisa põllul täie eest töötada ei lasknud, aga leidliku meele, hea silma ja nobedate näppudega. Silmi oli Raadul jah üksainumas. Teise, vasemaga, oli ta kogemata kombel kadunud noorhärra kantsikupideme otsa komistanud.

Raat kamandati mõisa, preilit rõivisse õmblema. Ajapikku hakkas parunipiiga ikka tihemini põhjust leidma, et Raat tema juurde toimetataks. Viimaks hakkas Raatu suisa taga igatsema. Sest vaata: kui Raat oma ühe silmaga nägigi Isabelist seda, mida kõik muu rahvas, siis teine - too maailmale suletud silm - vaatas juurde selle, mille nägemiseks terve nägemisega inimesel tuleks sutsukese ilmavalgust maha keerata.

Võib-olla polnudki see Raadu õmmeldud riiete, vaid hoopis rätsepa kadunud silma süü, et preili naeratus kenamaks kosus ja rüht vanapalju silma ei riivanud? Igatahes sattus nüüd isegi kosilane majja. Üksainumas küll ja ea poolest majaemandalegi liiavõitu, aga kõrgest soost ja kolme (olgu pealegi kehvapoolse) mõisaga.

Maja sai saginat täis. Pruudil ei paistnud pulmade vastu vähimatki olema. Kuigi tahtja vastu tõrges (noh, eks harjumatu asi ju), lasi ta meelsasti sündida, et rõivakapp uue elu tarvis rikkaks saaks. Raat saalis mõisa vahet, nii et pastlatallad pudedad.

Siis märkas aga mõisaproua, kes pruutkleidi puhkemist pealt läks piiluma, midagi niisugust, mis tema meeltesse ära ei mahtunud, ent mida kogenud naisesilm kahtluseta üles korjab: peegel, mis nurgatagusest pulmarüü sündimist näitas, pakkus paista ka selle, kuidas Raadu mõõdurihm tarvilisest pikaldasemalt parunitütre vöökohta voolis ja kuidas tüdruku käsi, mis tasakaalu hoidmiseks toolikorjust võinuks haarata, hoopis rätsepapoisi rannet rutjus. Ning kuidas matsipoiss merevaigust südamega rinnanõela kaelusekrookeisse kinnitas? Nii ei või ükski meesinimene noorde naisterahvasse puutuda, olgu ta siis või rätsep.
Ja see pilk, mille nurjatud samal ajal silmadest sillaks kokku sidusid - see pilk pussitas mõisaemandat siiski veel, kui ta juba oma magamiskambrisse oli tuikunud ja padjakuhilate vahele nõrgaks jäänud.
Oleks avastatud silmasihis tühi ihuhimu sees olnud - selle oleks ema süda alla neelanud, kuigi ta küll isiklikelt pihamõõtjatelt praeguseni sihukest sitkust ja rõõskust nõudis, millisest mõisnikupaari enda juures tige puudus valitses. Aga paruniproua hing aimas: tollest sandist rätsepast sünnib tõsisem teotus, kui kohemaid kätt vahele ei pane.

Niipaljukest naisel oma nõtruses taipamist jagus, et ta parunile aimatust aru ei läinud andma. Mehe äkiline meel oleks ehk erutuse ajel sealsamas veretöö tekitanud, mis tütressegi ulatunuks. Kus jääks siis saamarõõm kolmest uuest mõisast või kelle kukil parunipaar vanaduspäevad veedaks?

Varem veel, kui Isabel taibata mõistis, miks Raat lahkumisviipeks aknaalusesse ei ilmu, oli mõisaemanda käsilaste käe läbi nõnda sündinud, et Raat sammu pealt sammaskeldrisse krabati, oimetuks koksati ja läbi maa-aluse salakäigu Raadu maise teekonna arvatavasse lõppu - Saareküla sügavasse surmaauku heideti.

Aga sama ruttu, kui ema oli ustavad abimehed leidnud, jõudis toimunu tütre kõrvu. Noh, tema hing oli aastatega peegli ees niipalju karastunud, et ta oma meelehärmi hästiõmmeldud kleidi põue pigistades ja pressides ära mahutas.

Öötunnil, kus muu härrasrahvas asemeid painas, sisenes Isabel käigukaarealusesse. Tõrvik andis tuld, kuigi süda samapalju teed valgustas. Just nagu oleks kuu keldrisuust sisse kukkunud.

Tüdruk rändas rutemini kohale kui pargi, jõe, luhtade ja laante all tuikuva tunneli pikkus ennustada oleks lasknud, tõstis tulelondi käigu lõpus sünguva sügaviku kohale ja märkas esmaehmatusega, et Raat selle põhjas surmaund välja magab. Aga ei! Tunglavalguse või tundehinguse peale tegi mees silmad lahti ja suutis mõne sõnagi lausuda.

Parunipreili nägi, et siin paljakäsi midagi ära ei tee, jättis Raadu toibuma ja tuiskas käigu kaudu mõisa juurde tagasi - toekamat nõu ja abi otsima.

Mõisaemanda vanatüdrukust tädi, kes kunagi armu peale mõisa lapsehoidjaks oli võetud ja hiljem ära ajada unustatud, oli tühja aja täiteks maade ja maja kohta üht-teist tarkust välja uurinud. Koos pandi kaardi järgi rada maha, kustkaudu surmasügaviku katusepealsele ulatus. Koos leiti abivägi, kes katusesse (augupõhjas istujat palju pommitamata) ava sisse raiuda avitaks. Arutuse vahel käisid noor ja vana neitsist naisterahvas vaheldumisi vangile käigu kaudu kehakosutust kandmas.

See, mis lõksu lae peal sündis, jäi parunipaarile märkamata. See aga, et mõisapoolset käigusuud kasutatakse, hakkas härrale silma. Proual ei jäänud muud üle, kui asi ära seletada. Silus, kuidas suutis, aga mehe raev oli ettearvatav.

Tegelikult seisis käik jõude juba sajandijagu. Polnud osanud praegunegi parun temaga midagi mõistlikku peale hakata. Nüüd oli hea põhjus tunnelisuu põhjalikult kinni müürida. Näe, saatus tahtis, et sellega mitmest vaevast korraga lahti saadi, sest õnneks juhtus just tüütu vanamutt Raadule toidupoolist vedamas olema, kui troppimistöö teoks sai.

Pulmapäev ligines. Pruut oli härrastemajas poolsõge. Kuidas sihukest altari ees üle annad? Ei noh, annad veel, aga kas ikka võetakse?
Mõisaemand käis ja miilustas ümber tulevase väimehe, nii et tol juba uued himud tekkima hakkasid. Mõisaisand katsus kalli külalise kruusi täita, et tollel selget pilku ei tekiks tulevikku vaagida.

Siis, viimasel õhtul (ilm ennustas ilusaid jõule - suured krõbedad räitsakad saagisid õhku ja kuu oli just täiskangust kätte saamas, homne pruutpaar andis talli juures ratsmeid peost - üks oli üritanud tülitaja eest pageda ja teine tülitamise tahtmises nahast välja pugeda), kuulis mõisaperemees talli pool tüli tõusmas, löögilaksakat, mis naisterahvaste vihasööstuga kaasas kipub käima ja nime "Raat", mis vanakurja härra seest viimase vindini välja keeras. Kui siis parun nägi, kuidas peig oma tumedal täkul pargiastangut pidi minema traavib ja hädine pruut oma valgel hobusel järele ruttab, tabas meest säherdune raevuhoog, et kõrva kõrvalt seina küljest põleva tõrviku tõmbas ja tütre suunas sõidutas.

Küllap oli kuri vaim härral käe sees, sest tungal tuiskas tüdrukule turja, jäi krae vahele kinni, valas vaesekese tuletoiduga üle ja süütas riided põlema. Kogu majarahva silme all kappas hullunud hobu taamale metsa poole, leegitsev ratsanik seljas.

Matused peeti vaiksed. Tüdruku vanemad ise peiedelt puudusid, sest proua parandas Peterburis närve ja kus härra ära oli, sellest ei vaevunud ta aru andma. Peig? No mis häda teda oleks pidanud tagasi ajama. Tema kadus igaveseks siinse rahva silmist. Kuulu järgi jäid omadki teda otsima.

Kunagi hiljem, umbes järgmiste jõulude paiku, poetas vintis tallipoiss midagi seosetut. Umbes nagu oleks Isabel tol õhtul hoopis musta täku selga hüpanud. Aga siis tõukas kõrtsmik teda nii kareda pilguga, et lobiseja jutt sai otsa.

***

Vanaema andis mulle kunagi ühe pika mineviku ja merevaigusüdamega rinnanõela hoida. Noh, nii, et ma seda päris omaks ei peaks, vaid õiget vereliini pidi edasi kingiks. Sellesse on ühe naisterahva näopilt sisse pressitud, aga kas aja harjamiste, vaigu väsimise või nikerdaja näpuvea tõttu pole sealt suuremat ilu otsida. Midagi tuttavat küll.
Kui ma peeglisse vaatan, siis kipun sageli mõtlema, et äkki tõesti oli tol ammusel lool nii õnnelik lõpp, et sellest igaks juhuks suuremat juttu ei tehtud.

Üks asi sunnib mind veel nii arvama. Kui ma vasaku silma kinni pigistan, tikun maailmast palju rohkem märkama, kui mõlemaga piieldes.

Tuesday, November 16, 2010

Saha-Arder ja Setu oja sakerdis

Arder käib meil talviti teid lahti lükkamas. Ega neid peresid palju ole, kus traktor õues. Arderil on neid kohe kaks. Muid masinaid sinna juurde.

Aeg on inimesed kärsituks teinud. Enam ei malda tuisu järel keegi kevadet oodata, üsna ruttu hakkavad telefonid Arderi poole appi hüüdma. Et hommikuks rajad sisse saaks, alustab Arder vahel varahommikul, vahel juba hilisel õhtutunnil. Ikka nii, kuidas ilm lubab.

Selle talve lund mäletad? Arderi mälestused on kindlasti kibedamad, sest lumevaalude laialilükkamine on üks vaev, aga hoopis hirmsam see, mis hangesügavas saha ette võib jääda!
Ühel öökorral, see oli pühapäeval vastu esmaspäeva (Arder mäletas, sest tegi tagasi tulles märgi kalendrisse) - kuu paistis ja lumi sätendas, väljas oli selline ilu ja vaikus, et kange kiusatus tekkis jõululaule laulda, ehkki jõuluaeg kaugel möödas - nägi Arder, hooga Peedu ja Lehtmetsa piirist üle, Setu oja poole tuisates (suure tee tühjaks trügimine polnud tema rida ja sealt, paistis, oli õhtul just läbi käidud kah) imelikku toimetust. Alguses vaatas Arder, et metssiga. Lasi tuled maha, et looma mitte eksitada (kuul oli taevas jõudu küll), aga siis muigas, et nii veidrat siga pole ta elus enne näinud! Kogu jooksis kraavi pealt, mis kui jäine keeglirada hangehõlmade vahelt vastu läikis (jalamaid liikudes oleks lugu Arderil nägemata jäänud, aga kabiinist, kõrgelt, oli vaade hoopis teisem) hoo sisse, viskas teetruubi ees kõhuli ja libises tunnelisügavusse.

Muidu oleks võinud ju arvata, et mõni laps endale lusti teeb, aga sellisel kellaajal???

No inimene pidi see ometi ju olema? Külvet või? Tema meil on külas kasvult kasinavõitu, aga... too tegelane oleks Külvetilegi kehvalt kaenlaaluseni ulatunud.

Arder uskus, et sellise hooga põrutab liulaskja teiselt poolt truubiaugust välja, kuid ei. Varsti ukerdas mehike käpuli tuldud kohast välja tagasi ja jooksis uue valuga teealusesse. Nii mitu korda.

Arder oli traktori vahepeal seisma jätnud. Nüüd otsustas, et läheb vaatab, mis lugu seal käimas on. Arderil on kogu ja kaalu, ega keegi talle naljalt ninna karata julge. See pisilane ei oleks ulatanud kah, nii et mis tast karta!

Arder oli televiisorist igasugu tegelasi näinud, aga nii imelikku olevust küll mitte. Muidu mehe moodi küll - juuksed salkus, habemesutsakas lõua otsas ja suur sinine nina näo keskel, aga see nina tundus tema juures ka ainuke toekam asi olema. Käerandmed ulatusid pikalt kuuekäiste seest välja ja olid nii peenikesed, et Arderi sõrmgi jämedam võis paista. Vildid olid selgelt suured, aga tegelane tallas nendega uskumatult väledalt ringi. Ja nii ametis ning nutune oli ta, et ei osanud Arderi vaatamatuleku peale võpatadagi.

"Mis möllad siin?" kohmas Arder. Tea, kas sihuke üldse inimese keelest aru saab.
"Tuppa ei pääse!" virises sakerdis (või kuidas sa sihukest nimetada oskad).
"Mis tuba sa siit taga ajad?" ei mõistnud Arder aru saada. Piilus siis august sisse - tuba ei näinud, aga läbikäiku teisele poole polnud kah mitte. Eks koprad olid selle millagi seest täis tassinud.

Vahepeal panid tee- või jahimehed restid ette, aga teab, kes need jälle ära kiskus. Paar suve tagasi lainetas metsaservas selline järv, et ulatus peaaegu Setu Manni majani. Siis oligi kobrastega suurem sõda ja restitõkked ette lasti.

Arderil oli oma mõtteapsu pärast juba ette piinlik, aga midagi targemat ei osanud ka pakkuda: "Kobras oled või?" (võta kinni, mis silmamoondusi täiskuu ajal sünnib).
"Ise oled kobras!" puhises tilluke tegelane ja oli tükk aega solvumusest sõnatu.
"Mis sa siis siin truubiaugus tuiad?"
"Ütlesin ju, et tuppa ei pääse!" niutsus pässakas.
"Ja kuidas sa muidu käisid? Kas ennemalt oli tee alati lahti või?" ei taibanud Arder.
"Saag unus sahtlisse," tunnistas sakerdis.

Sae mainimine tuletas Arderile meelde, et tema oma on traktoris, istme taga, täitsa olemas.
"Et lõikan raja sisse?" pakkus ta.
Tuustik noogutas innukalt.

Eks ta ebamugav oli keset ööd saag üürgama panna, aga Arderile hakkas olukord juba lõbu tegema. Arutas küll, et kuigi kaugele vist käsi ei ulata, aga polnudki palju vaja - mehike tormas kah vahele, tiris ja sikutas lahti saetud oksarisu siia ja sinnapoole, korraga liikusid sees truubitorud nagu lükanduksed ja kadunud too takukoonal oligi.

"Häh! Oleks siis aitähki öelnud või midagi!" turtsatas Arder, enne kui jalas valu hakkas tundma. Eks torud käinud vaheliti sellise jõu ja hooga, et Arderi saapavarvas jäi sinna vahele.
"No ole sa meheks!" kurjustas Arder. Eks see oli nüüd piisav tänu küll."
"Mis, sa, hull, teed! Tõstad mul ukse hingede pealt maha!" karjatas tuust, kelle sinine nina taas truubiprakku ilmus.
"Hädaldad siin oma uksega, mul jalg puru!" pigistas Arder hammaste vahelt. Said jäseme kuidagi kahe peale kätte ja köötsas Arder masinani, ise ei oska veel arvata, kuidas piinatud koivaga sõitmine õnnestub -karvapäss kõrval muudkui kiunub oma ukse pärast.
"Kuule, pane suu kinni. Aita siin sind ja riski eluga! Sa ei mõista tänadagi, muudkui virised veel," käratas Arder.

"Mul oli sulle ikka kingitus ka," tungis häbelikkusenoot tuustiku häälde. "Jalga see terveks ei ravi ega rikkaks ei tee, aga teinekord ehk abiks ikka. Mul on sulle selline hääl ära anda, mis mitme kilomeetri taha kostab. Aga see tahab enne natuke seismist ja seadimist," manitses sakerdis.

"Kui see hull mulle kõri kallale ka veel kipub, siis ma talle rusikaga virutan ja tagasi ei hoia," mõtles Arder, aga tuust ei teinud rohkem midagi. Vangutas korra veel hädisel ilmel truubi kõrval pead, loksutas toruotsa, hüüdis: "Hoia suveni!" ja kadunud oligi.

Arder püüdis jalavalu vähendamiseks koduteel laulu üles võtta, aga kurk oli kuidagi hell, ei saanud õiget heli kätte.
Oli siis igaks juhuks häälega ettevaatlik. Pärast muidu köhi ka veel! Hiljem läks lugu üsna meelest.
Lonkas mees küll mitu aega.

Arder on seltskonnas nõutud sell, laulab kooris ja käib muidu sõpradega tihedalt läbi, aga näe, ei tihanud tükk aega kellelegi rääkida, mis värk jalaga tegelikult juhtus. Naisele ikka ütles, aga ega tema siis lobise.

Kodus muigasid, et nüüd pole kombaini vajagi - Arder lõikab häälega saagi maha. Ja karjub kivid põllult kangrusse kokku. Lõõpimiseks see jäi.

Aga siis, suvise vaimuliku laulupeo proovi ajal, tuli Arderile korraga kole köha peale ja pärast seda kui röögatas laulusõna üle Tähtvere, kesklinna poole minema - dirigent lebas mitu hetke oimetuna üle puldi. Ma võin kinnitada! Aitasin ise pärast ämmal kaks päeva aknaid pesta liivast ja lehesodist, mis tookord tuulega ruutudesse peksis.

Külarahvas loodab, et Arder oma hääle ikka taltsa suudab hoida. Lauluproovis pole meest suvest saati nähtud. Eks näis, mis saab.
Aga and on and. Mine tea, millal vaja võib minna.