Käsi südamel!

Sellest ei olegi väga palju aega möödas, kui Lehtmetsas, Liivasamblal, õuetee ääres mändide all piimapukk seisis. Paar korda kippusid teeristilt mannergud koos piimaga ära kaduma ja siis lubas piimamees lahkelt, et tal pole mingi vaev otse hoovist läbi sõita. Tee ju hea.

Majas elas toona üks jutupaunikust külamees, kes armastas hea ilmaga puki peal istumas käia, naisterahvaste ümber miilustada ja neile loralugusid puhuda, alati oma jutu kinnituseks vandudes: "Käsi südamel, tõsi kõik!"

Nende sõnadega vajutas ta pühalikult käe rinnale, aga muidugi mitte enda omale.

Aga ena nalja! Nendes sõnades oli justkui võluvägi sees. Kelle südame kohale mees käe surus, selle rind kõrgemale kerkis. Naised käisid ikka vähemalt korra-paar aastas juttusid kuulamas ja rindu kohendamas.

Oleks tollal säänseid võistlusi peetud kui praegu, oleks esikohad kõik meie küla naiste käes olnud. Nii püstisi büste mujal küll silma ei jäänud.

Majarahvas märkas peagi, et mehe jutt mitte ainult naiseihu ei mõjuta. Puu, kuhu vastu jutupuhuja pukil istudes selga toetas, hakkas tasapisi nõjatuja kombeid üle võtma. Selle vahega, et oksalaiutaja haardeulatusse jäid vaid kõrvalkasvajad. Aga neid krabas siis seda suurema himuga.

Siis kolis jutupuhuja majast minema. Naised kurvastasid küll, aga eks õppisid tasapisi vähemaga läbi ajama.

Kuni ükskord täitsa kogemata nii sündis, et üks juhuslik teekäija Liivasamblale sattus. Oli lötsis ja nätsus, toetas selja vastu pedakat, mille alt piimapukk ammuilma minema putkanud, ja üritas majarahvale selgeks teha, et poole päevaga Kehra äärsest Lehtmetsast meie Lehtmetsa kõndis ja et karu teda tükk aega taga ajas. Majarahvas ei tahtnud uskuda. Kahtlaselt palju ikka kilomeetreid vahet. Karud meil ka sellised laisavõitu. Pigem jalutavad kui jooksevad.

"Käsi südamel, tõsi kõik!" kinnitas mees ja tuttavaid sõnu kuuldes kiskus üks majaemandaist võõra peo oma südame peale. Ja vaata nalja! Mõjuski! Mitte küll sedapalju kui endise loralõua ajal, aga abiks ikka.

Naised hakkasid proovima: igaüks ajas oma kaasa õuele, kamandas sel selja vastu mändi ja käskis mingit petujuttu pajatada. Ja kinnitada: "Käsi südamel! Tõsi kõik!"

Katsed näitasid, et mida ennekuulmatum jutt ja usutavam jutustaja, seda parem tulemus on.

Aga kõige etemat abi annab ikka see, kui kunagine naabrimees ise meie kanti satub.

Mii

Miks majahaldjad olemas on?

Mii polnud sellest ehk õiget moodi aru saanud, aga ega niisuguseid koolitusi kusagil korraldata kah. Vähemalt Mii polnud neist midagi kuulnud.

Miks mõnes majas on haldjaks kõhetu muldvana mehike, mõnes vallatu poisiohtu haldjahakatis? Mõnd haldjat on paljude perede peale üks ja teisal jälle mahub valvajahingi ühte elamisse mitu.

Mii ei olnud noor ega vana. Vähemalt mitte haldjate ajaarvamises. Ta elas maja vaiksemas nurgakeses, tikkis nähtamatute sõrmedega oma läbipaistvaile põlledele peremärke ja tegi töid, mida iseenda jaoks oluliseks oli mõelnud ning õigeks pidas: tõmbas nõela vaibast, kui perenaine sellele peale pidi astuma, hoidis noasahtli suletult, kui pisike perepoeg üksipäini kööki avastas; sikutas pliidisiibri irvakile, kui pererahva kärsitus selle liiga kiiresti koomale lükkas; tõstis tooli eest, kui unine peretütar ööpimedas ämbri juurde jooma jalutas... Selliseid suuremaid ja väiksemaid asju korraldas Mii. Nii, kuidas parasjagu vajalikuks osutus.

"Sinu asi pole see, mis majast väljaspool sünnib!" turtsatas kord äraviija-haldjas Ärk, kui paha aimanud Mii pereisale põllu peale järele silkas ja tolle koorma alla jäämise eest ära, vankripära taha tõukas.

Otse kui õpetuseks kukkus peretütar samal ajal ülakorrusele viiva trepi viimase astme peal põlve nii hullusti puruks, et seda tuli õmblema minna.

"Aga mida tähtsamaks pidada?" arutles Mii tookord endamisi ega tahtnud turtsujaga nõustuda.

Peremehega oligi Miil kõige enam muret. Õnnetused nagu otsinuks teda. Kord andsid lakalauad peremehe raskuse all järele, kord pidi mees korstent korrastades alla pudenema, siis jälle räntsatas vana väravavaher just selle koha peale, kus pereisa enese seisma sättis. Mii püüdis ja hoidis, lükkas ja sikutas. Ikka nii, et võimalikult vähe viga saadaks.

Pärast seda, kui sahvririiulid nii äkitselt kokku varisesid, et Mii vildakama nurga alla midagi nihutada ei jõudnud vaid ise alumist planguotsa hoidis, muutus peremees pisut imelikuks. Ta oli astjast just lihatükki lõikamas ja oleks pidanud õigupoolest peadpidi riiulilaua ja astja vahele kiilutud saama. Nüüd nägi mees hoopis, kuidas laualõpp lihtsalt õhku takerdus ja seni paigal seisis, kuni ta end eemale tõmmata märkas.

Samal õhtul lasi pereisa keeva veega kruusil käest kukkuda. Mii hoidis pihke ees ja juhtis kuuma veesahmaka kõrvale. Mees jäi mõtlikuks. Üritas lambijuhtme katkise koha näppude vahele võtta. Mii astus pistiku seinast välja. Mees katsus käe esikuakna klaasist läbi lüüa. Mii püüdis rusika kardinaga kinni...

Nii sai peremees Mii olemasolust aimu ja Mii taipas, mida peremees teab. Oleks pidanud kiuslikku ettevaatamatuste eest karistama. Avastatut peita püüdma. Aga Miil ei olnud selleks himu.

Ikka sagedamini jäid nad hilistel õhtutundidel üles oma osavusmänge mängima: Mees laskis pussnoa peost, Mii haaras enne jalgatungimist väitsapidemest. Mees lubas vinna tõmmatud hiirelõksul kinni laksatada, Mii hoidis lõksuhambaid lahti, ei lasknud mehel sõrmedele viga teha.

Mitte karmimaks vaid õrnemaks muutusid mehe mängud: veeretas keetmata muna üle lauaplaadi lippama ja muheles, kui see napilt servaveerekesel pidama jäi; ehitas kaardimajakesi ja naeratas, kui kerge tuuleõhk paigastnihkuva kaardilehekese õigeks lükkas. Mii tundis küll, et nii pole õige, aga kiusatus sai aina sagedamini temast võitu.

Ühel õhtul, kui mees nii sättis, et peenike portselanvidin riiulist maha pidanuks pudenema ja Mii seda kohendama tõttas, haarasid peremehe tugevad käed tema läbipaistvatest randmetest kinni. Võib-olla oleks Mii jõudnud eemale põigata. Aga ei põiganud.

"Mis su nimi on?" sosistas mees. Hoopis teistmoodi hääl oli tal täna. Nõudlik ja... soe.

"Mii!" habises Mii vastuseks. Pererahvaga rääkimine on midagi täiesti lubamatut, tundis ta, kuigi selle eest keegi kunagi hoiatanud polnud. See teadmine on igasse majahaldjasse sisse sündinud ja nüüd seisis Mii siin, käed peremehe pihkudes, ja rääkis oma sünnitarkuse vastu.

"Mii, miks sa mind hoiad?" nõudis mees edasi.

"Mina pean. Aga miks sina mind hoiad?" pigem hingas kui ütles Mii.

Ühtäkki seisis perenaine uksel. Korraga oli ukselävi perenaisele kõrgem kui harilikult. Naine takerdus särgisabasse ja sadas silmili köögi kivipõrandale.

Mii rebis käsi peremehe pihkudest. Mii pidanuks jõudma, aga ei jõudnud. Ärk kummardus enne, silitas perenaise punaseks puhkenud pead ja valvas, et noorik minekuteeotsa ülesleidmisel üksi ei oleks.

"Mine ära, Mii!" oli kõik, mida peremees öelda oskas.

Ja Mii läks. Ei oleks temast hoolsamat õnnetustest hoidjat olnud, aga ta teadis isegi, et sellesse majja enam sugugi jääda ei või.

Kui pesamuna nüüd sõrmed sahtli vahele jättis, polnud kedagi vahele astumas. Kui peremees kirvega pöialt sihtis, langes tera juhatatud suunas. Naabermaja Oori oli liiga vana ja vaevatud, et ühtepuhku kahe elamise vahet traavida.

Kuhu Mii läks?

Mii oleks ihanud Ärki paluda, et andku too perenaine temale hoida. Aga ega Ärk poleks andnud ja vaevalt perenaine isegi teda tahtnuks.

Mii peitis end ühe vana musta klaveri sisse. Ei sekkunud millessegi. Kui klaveri korpuse esitahvel eest kukkus, siis kinni ei hoidnud. Kui haamrike viltu vajus, siis õigeks ei lükanud.

Ma ei ole meelega häälestajat kutsunud. Iga kord, kui keegi mu tüdrukutest jalad hingeldavatele pedaalidele toetab ja sõrmedel üle luitunud klahvide joosta lubab, laseme Miil end kuhjunud kurbusest tühjaks nutta.

Imelik hõikaja

Oli sellise aprillialguse õhtupoolik, kus põldudel veel lund rohkem kui lumetust, kraavid vett täis ja kahelt poolt järsuservaliste hangekaljudega piiratud. Lume lahkumistõrksus lisas loojanguajale valgust, sombune ilm oli talvejäänuseid sulatanud päikest näitamata.

Kilde läks koju. Villase pearäti sabad lehvisid kõnnituules, puhutuule oli videvik juba varakult puhkama pannud. Kilde mõõtis pikkade sammudega käänulist metsavaheteed, käed käigule hoogu andmas. Harva, kui nii sai astuda, et midagi tassida ei tulnud.

"Aaeh!" kostus korraga rajast kaugemalt, jääsupis jalavanne võtvate pajukimpude ja leparitvade poolt. Kilde kuulatas teraselt ja lisas sammu. Metsaalune mustas märga ja pimedust. Öö tulemas - mets eksitajaid täis.

"Ajeeh!" kõlas nii selgelt, haledalt ja nõudlikult, et Kilde arvas juba tuttavate hääli tabavat, aga sai end tagasi ning teel hoitud.

Kodutulede valges ja ahjusoojas ununesid nii õhtune retk kui hõikuja.

Aga mets ei jätnud jonni. Korraldas nii, et Kildel ka järgmisel õhtul vajalik oli sealt läbi jalutada. Ja jälle lasi ta Kildel hõikumist kuulda.

"Aaaeh! Ajeeeh!"

Kilde süda sai raskeks. Tuletas meelde kõik, mis metsalibade, mummide ja tumevaimude kohta teadis. Aga kui ei eksitatagi tühja? Kui keegi tõepoolest abi vajab?

Kilde sikutas seelikusabad kõrgemale ja sumpas sinnapoole, kust hädahüüdeid kostus.

Pajude ja leppade vahelt läbi, üle põndaku, kus tugevamaid kuuski ja mände kasvas, uuesti märja peal, leppade, kaskede ja toomingate vahel, aietas heledais riietes võõras naine. Kuigi kummaliselt kägaras, võis märgata ta keha silmatorkavat siredust ja kasvukõrgust. Naise turja rutjus vana ja kuivanud männi väsimusemurtud ladvahark, naise pikad põimimata juuksed olid takerdunud oksarisusse, nii et ta sugugi pead liigutada ei võinud.

Kilde nobedad sõrmed kergitasid surupuu seljalt ja harutasid kiharad oksakimpude küljest priiks. Võõras naine sirutas end sirgeks ja alles nüüd sai Kilde aimu, kui pikk too päriselt on: kui lahtinokitud juukseripe jäi Kilde pilgukõrgusele, siis laka-algus kerkis üles pikemate puulatvade ligi.

"Miks sa eile ei tulnud? Ma hüüdsin ju siis ka!" usutles võõras noorik tänamise asemel.

"Ei julenud!" eelistas Kilde ausat vastust.

"Kuidas sa siis täna julgesid?" kiusas aidatu.

"Kartsin hulleminigi. Kardan praegugi."

"Mida?" imestas hõikuja-naine.

"Sind või. Sa nii teistmoodi."

"Et pikk?"

"Et pikk."

Naine jäi vait ja Kildegi ei kippunud kõnelema. Miski sundis lahkuma, miski pidas paigal.

"Mis sa abi eest tahad?" nõudis võõras.

"Ei... ega ma..." kohmetus Kilde, et teine tema tammumist selliselt tõlgendas.

"Iga töö peab tasutud saama. Hea - heaga, halb - halvaga. Kui palka ei võta, pane puu tagasi!" käskis pikk noorik.

Kilde silmitses naist nõutult. Peab ta teise käest tõesti midagi tahtma? Aga tollel pole ju midagi! Peale pika kasvu ja lopsakate juuste. Juuksed - selliseid tahaks endale küll (Kildet polnud kiharatega õnnistatud - hõredavõitu ja helbeis). Ei, mitte kõiki! See oleks teistpidi liiast. Aga juukseid ei saa ju ometi küsida!

"Ulata oma mannerg!" kamandas pikasalguline.

Kilde ärkas tardumusest. Mannerg? Ahjaa. Täna polnud käed käies vabalt rippunud. Paaritoobine vinku, mis minnes täis oli olnud, sai koju suundudes tühjana näppu nopitud. Kilde andis nõu naisele. Naine nööritas kaeluseaugu avaramaks, tõmbas valge riide seest rinna välja ja sõõrutas mannergu servani täis. Pistis ihusooja piimanõu sangapidi Kildele pihku ja andis viipega märku, et tollel aeg on minema hakata.

Jalad astusid, aga Kilde mõte oli mujal. Käed tõrkusid võõra nooriku rinnapiima tassimast, aga kandamit maha jätma ka ei nõustunud.

Kodus tõstis Kilde mannergul tekli pealt. Oodatud piimavalguse asemel nägi ta selget vett vinku seest vastu läikimas. Võttis südame rindu ja katsus keelega - tundis kasemahla maitse ära.

Öö magatud ja juhtunu üle aru peetud, otsis Kilde päevavalges oma õhtused jäljed üles. Ega see lihtne olnud: õhusoe oli vahepeal tõhusasti metsaalust sulatanud. Pajudealune vesi tahtis saapasäärtest sisse ronida ja põndakupealsel hakkas oksarägu sammudesse kinni. Aga kohale Kilde jõudis ja silm kinnitas seda, mida süda juba isegi aimas: madalamate lepavibude, kasevibalike ja toomingatutsude vahel, männikuivaka murdunud ladva kõrval, kõrgus nõtke kõiv, mille tihe kahar võrasoeng selle kevade esimesi pungi paisutas ja lõunast saabunud lõõritajatele esinemispaikasid pakkus.

Kilde naeratas ja lahkus. Koju. Kingituse juurde. Kiikas teklialust ja tuletas tookordseid tahtmisi meelde. Jõi janutäie. Teisegi. Kastis pead ja palet.

Ja tead. Nii ilusaid juukseid, kui Kilde sestpeale kannab, pole siinkandis ühelgi.

Üks õhtu

Sellel aprillialguse õhtul oli õhk varakevadest nii tulvil, et vaevu ninasõõrmetest sisse mahtus. Sulatustöödest väsinud päike lebas laiade laikudena küngastel ning kraavivagudes, mille vee tuulevaikus siledaks vajutas. Lauluks lahtiköhimata hääl tõstis lõokesed vaevalt põlvekõrgusele, kured huikasid taasleitud kodudele kohmetuid tervitusi, musträstad hüplesid lumevabadel kuluplatsidel, ilma et oleksid oma kuriseval vilel üldse kõlada lasknud. Ainus, kelle kutsehüüd kiledalt kõrva lõikas, oli saag külataguses padrikus. Hõikas ja surus noka järgmise puu tüvesse.

"Miks sa nii teed?" veritsesid lepad, nutsid kased ja venitasid kuused oma kahvatukuldseid vaigupisaraid.

"Mis nüüd mina! Peremees sunnib!" vabandas saag. "Poleks ta mind tublisti toitnud ja trossist käima tõmmanud, oleksin kuuri all edasi tukkunud."

"Miks sa nii teed?" hurjutasid puud peremeest.

"Mis nüüd mina! Külm sunnib! Poleks ta nii pikalt piinanud, oleks mullusestki varust välja tulnud."

Külm oli kõhetu, sorgus ja soojavõetud, talvisest kurjusest ja toorusest vaid riismed järel. Kevadisel külmal rõhusid talvised teod hinge. Rõhusid nii, et külm lahkus. Langevate puude poole vaatamata. Sae laulu kuulamata.

Tegelikult polnud süüdi ju temagi. Ilm on kord lihtsalt nii seatud. Nii, et aeg tülitab talve. Talv õrritab külma. Külm kihutab mehe metsa. Mees kiusab sae käima. Saag hammustab puu-siredikke säärest.

Teises küla otsas kasvas hõreda võraga elektripost. Tema vastu nõjatus teeline. Maha ei istunud, sest istumiseks polnud maa veel küps.

"Hea, et ma pole metsapuu," ohkas post.

"Hea, et ma pole talv," mõtles inimene. "Hea, et selleni on veel nii palju aega."

Kuu loomine

Kukevere küla servas seisis Vulbi talukoht. Seisab nüüdki veel - kes teda sealt ikka liigutanud on! Ainult aeg ladus kunagise pliidi kivid hunnikusse, lihvis pealt ümaramaks ja istutas kuused otsa.

Et keegi komistades viga ei saaks. Sirelid kasvatasid endid maja ümber ja asemele, õunapuud unustasid õitsemise... ja ega siis viljugi enam tulnud. Sead tallasid põõsastealuse kavalaid käikusid täis. Või miks nad poleks pidanud? Jahimeestel oli kombeks oma lemmikutele sinna kinnikasvamata metsalagendikule kartulit ja vilja kanda.

Kord juhtus kibe talv tulema. Lund palju ja külma palju. Nii palju poldud nähtudki!

Jahimeestel oli nüüd eriline hool kärssninasid nuumata. Ja sead sattusid sagedamini söödaplatsile. Trampisid teeradasid rohkem sirelite peale kui alla, sest kõrged hanged olid põõsanutsakud siruli surunud.

Ühel õhtul, kui röhkijate rügement jälle toidulaua ümber kogunes, oli imestamist hulga. Ei tavapärast kartulit ega muud põllukraami. Mustakssongitud mullaliual särasid värvid, mida siinkandis polnud talu eluajalgi nähtud: sidrunite erkkollane, banaanide määrdunud kuld, paprikate sügavpunane, apelsinide säravoranž...

Sead klõbistasid nõutult söömalaua ümber sõrgu. Maitsesid sidrunit. Hapu! Mekkisid banaani. Läila! Proovisid paprikat. Imelik!

Lõpuks taipas keegi sõraotsa apelsini koore alla ajada ja nihverdas mahlapallil kasuka maha. Nii kuidas oskas - mõnest kohast üsna üsna viljalihatumedaks, suur osa jäi vahekestavalgeks. Polnud ju kümmet küüneteravikuga näppu, nagu sinul või minul.

Kooris apelsini ära, aga harjumatu lõhn hakkas vastu. Kihvatas ja äsas kõlbmatuks-tunnistatud kerale kärsaga tuuletiivad külge. Lennutas nii kõrgele, et poleks ise ka uskunud.

Astus sõrakandjate seltskond sireliteed, kõigil kere hele ja söötjate peale hing täis. Mõnd nooremat näis puuvili isegi isutavat, aga see rapsati hambust. Tont teab, mis tõbe toob!

Taevasse-lennutatut tulid tähed piiluma. Alul argsi, siis päris avalikult. Apelsinil oli esiti alastuse pärast häbi, aga tunnustavad taevasilmad tegid ruttu julgeks. Üleval oli avarust. Pomerants paisutas end pisut, kuigi emapuud enam lutitamas polnud. Tähelepanu toitis. Imetlejaid jagus ülalt ja alt. Eks ma isegi unustan silmad peale, kui ta kõrgel maailma kohal oma täit ilu näitab.

Sa ei usu mu juttu? Tule, ma küsin sinu kuuldes jahimeestelt, kas nad on Vulbi välule puuvilju poetanud. Ikka kõhkled? Kuust pilte oled vaadanud?

http://www.flickr.com/photos/katnav/5541514695/in/faves-dflack/

Kaalepi kummitus

Kaalepi selles suures majas, mis otsaga veski poole osutab, ollakse kummitusega kimpus.

Kolis üks pere kümne aasta eest korterisse, kuhu eelmine, natuke napsilembene peremees ära surnud. Suri ära, aga vanast harjumusest käis ikka naise rahakotist kord kuus koidulat näppamas.

Kas nüüd just selle pärast, aga naine müüs korteri maha ja kolis mujale. Mees järgi ei hakanud minema - uus pererahvas oli ka meeldiva olemisega.

Nii kippus edaspidi selle pere emal raha kotist kaduma. Alul arvas enese hajameelseks, siis hakkas pereliikmeid riidlema. Peitis palka pere nähes ja päris salaja. Abi ei ühti. Igal kuul sada krooni kaotsis.

Jõudis see jutt endise perenaise kõrvu. Too läks surnuaeda mehe kalmu peale ja kärkis kadunukesega: "Mis tükke sa teed! Oli meil omavahel, mis oli, aga jäta võõrad rahule."

Ei tea, millega ähvardas või mida lubas, aga sestpeale lõppenud rahavargused ära.

Seda pannakse ometi tähele, et keegi kehatu ikka kodus ringi kondab ja inimeste lähedust otsib. Jääd telekat vaatama või raamatut lugema ja tunned äkki selgesti, et su seljataguses seistakse. Keerad ringi - ei kedagi!

Ehk loodab, et kui ise võtta ei tohi, teinekord ikka heast südamest antakse?

Võiks ju andagi, aga rahavahetus oli vahepeal. Kas ta nende müntidega midagi teha oskab?

Kui täpselt teaks, millele need koidulad kulutati, võiks ju vahest asja enese kinkida. Sünnipäevaks või jõuludeks...

Kevadmuusikamuinasjutt

Elas kord kuningas. Täiesti tavaline kuningas ja ega temast keegi midagi teakski, kui kogematase õnne läbi poleks ta maailma kõige uhkema hobuse omanikuks saanud. Uhke ratsu tegi ka kuninga uhkeks ja soetas imetlejaid ning kadestajaid.

Hobune elas kuldses tallis, jalutas kuninga hästivalvatud aias, tema lakk lehvis ja laudjas läikis ning muidu tavaline kuningas kogus kuulsust.

Aga ühel hommikul oli hobune kadunud. Kadunud aiast, mida valvasid kuninga kõige valvsamad vahimehed.

Tead, miks?

Sest kuningalinna oli külastanud maailma kõige osavam ja kõige röövijam röövel.

Kuningas oli jahmunud.

Kuningas oli kohkunud.

Kuningas oli täitsa endast väljas.

Kuningas lasi kuulutada, et see, kes hobuse üles leiab ja tagasi toob, saab endale kogu kuningliku varakambri kulla.

Ega see autasu kedagi eriti otsingutele innustanud. Kuningriik oli jõukas, kõigil raha isegi küll. Ja röövel oli liiga hirmus.

Ja veel. Kuningas magas ja kuninga vahimehed võisid tukkuma jääda, aga röövel ei uinunud iialgi.

Siis pakkus kuningas oma tütart sangarile naiseks.

Nüüd juba mõni huviline sigines.

Kust hobust otsida? Ega muid võimalusi polnudki, kui et röövel on suksu kuningriigi servas kõrguva kristallmäe taha peitnud. Aga kristallmägi oli nii kõrge ja järsk ja libe, et sellest üle keegi teine ei saanud. Üritasid vaprad rüütlid, mis nad üritasid, üle kahe sammu ometi mäest üles ei trüginud.

Selle kuningriigi kõige unustatumas nurgas elas üks vaene mees. Muidu oli kuningriik rikas, aga selle mehe hütt oli nii tilluke ja mees ise nii tagasihoidlik, et rikkus polnud osanud neid üles leida. Naist sel mehel ka ei olnud, nii et mõlemad kuninga autasud oleks justkui hästi sobinud, oleks aga mees ise osanud neist hoolida. Ent tema hoolis hoopis isesugustest asjadest: tuulevilinast ja vihmasabinast, orava hüppamisest ja sipelga sibamisest, päikeseharust ja pilve varjust. Nii et auhinna poolest oleks tal ehk minemata jäänud, aga hobuse pärast oli hirm. See röövel kippus kardetavasti kappajat kaikaga karistama.

Nii läks see vaene mees kristallmäe juurde, et hobune ära päästa.

Ega temagi saapatallad kidasemad olnud. Proovis sammukese. Nägi, et üles ei saa. Jäi mäeveerele mõtisklema.

Kotkas silmas seda pilvekõrgusest pealt.

Mehele meeldis pilv ja kotkas meeldis ka. Seepärast oli üsna loogiline, et kotkale ka mees meeldis. Lind laskus mehe ette ja küsis: "Mis mure sind vaevab, hea mees?"

Ja mees vastas: "Kuninga hobune tuleks sealt kristallmäe teiselt poolt ära päästa. Kui ta seal ikka on."

"On küll," teadis kotkas, sest ta oli ratsut ülevalt näinud.

"Aga mägi on libe. Ei luba ronida," jätkas mees.

"Ega küll," nõustus lind.

Aga kotkal on terav pilk ja veel teravam mõistus. Mis sa arvad, mis nõu ta mehele pakkus?

"Sind ma kanda ei jõua," arutles taevastriivija, "aga köiejuppi küll."

Ta lasi mehel nii pika köie tuua, mis maast mäe tipuni ulataks, võttis ühe otsa nokka ja vuhises sellega üles mäkke. Sidus köiesaba mäe mütsituti külge ja kutsus meest ronima.

Ronida oli raske, aga mitte võimatu. Jõudiski mees üles. Aga teisele poole oli mäesein veel järsem ja veel libedam.

Kotkas lendas uuesti alla, haaras teise köieotsa nokka ja kandis üle mäe. Nüüd võis mees turvalisemalt laskuda. Allaminek oli valus, aga mitte võimatu.

Jõudis mees mäe taha ja nägi - ongi hobune seal. Nägus, aga norgus, sest hirmus röövel natuke juba nüpeldaski.

Ning oh häda! Röövel oli ju ka seal. Saatis oma kurje pilke igasse ilmakaarde ja silma looja ei lasknud.

Kuidas sina magama jääd? Kas unelaul aitaks?

Mees arvas, et siin võiks aidata küll. Aga oh õnnetust. Mees ei pidanud üldse viisi. Ja hääl oli tal ka selline... kare ja kandiline. Sellisega juba röövlit ei uinuta.

Ent kevad tärkas ümberringi. Mees armastas kevadet ja oli üsna loomulik, et kevad armastas meest ka. Ja kevad hakkas laulma.

Märkad sa jääpurikaid räästa küljes? Kuidas nad laulavad? "Silp-silp, silp-silp..."

Näed sa lumikellukesi hangeaugus? Kuidas nemad laulavad? "Til-till, til-till..."

Aga puhkevate pungadega puuoksad? Silkav ojanire? Päikeselaik niiskel puukoorel?

Vaikselt-vaikselt laulsid nad röövlile. Ja tead, mis? Röövel jäigi magama.

Röövel magas ja mees istus hobuse selga. Aga oi-oi! Kuidas hobu köiega mäest üle vinnata?

Suksu ütles, et seda polegi tarvis. Et ta on ju maailma uhkeim hobune. Osavaim ka. Et ta suudab ise oma kuldsetel kapjadel üle kristallmäe kapata.

Hakkaski traavima. Aga jälle häda! Röövel oli traavli tervisele liiga teinud. Poolel tõusul andis tuhar tunda ja haigus tõi hobu mäe taha tagasi.

Röövel liigutas ärkamiseelses unes. Loodus laulis.

Ratsu andis hetkeks haigele kohale hõlpu ja sööstis siis seda varmamalt mäge vallutama. Katsus juba kabjaga peaaegu tipu ära, kui kintsudes kaikakibedus kõrvetas ja tuli tirinal alla tagasi.

Röövli ripsmed lõid võbisema. Loodus laulis, aga näha oli, et uni on untsus.

Hobu võttis kogu jõu kokku, kabjarauad pildusid sädemeid, silmades visklesid kui virmalised neil hetkil, kus ratsut haavavalu haaras. Traavis kappaja mäekülge pidi üles, lennutas end üle tiputerava ja sööstis kuningriigipoolsest seljandikust alla.

Mis röövlist sai?

Röövel tegi silmad lahti ja nägi hobust põgenemas. Ja korraga oli tal sellest täitsa ükskõik. Ta oli unes palju ilusamat hobust näinud. Ta oli ise ka unes ilusam. Ja tead, mis? Loodus laulis ning röövel jäi uuesti magama. Ta polnud kunagi põõnutanud. Isegi pikutanud mitte. Nüüd magas ta tagantjärgi ära kõik need kasutamata ööd.

Mees aga juhtis hobuse kuninga õuele.

Kuningatütar nägi neid tulemas ja muutus kole kurvaks. Ta kohe kuidagi ei tahtnud toda vaest poissi kuningalossi ja endale kaasaks. Veel vähem kippus ta vaese mehe viletsasse hurtsikusse. Printsess otsustas vähemalt korralikult pirtsutada.

Aga tead, mis sai?

Mees hüppas hobuse turjalt maha, ulatas ratsmed kuningale ja hakkas koju kõndima.

"Kuidas tasuga jääb?" küsis kuningas.

"Laulda oskad?" päris mees.

"Ikka!" uskus kuningas.

"Ilusamini kui kevad?" usutles mees.

"Ei tea lubada," kõhkles kuningas.

"Olgu peale," otsustas mees. "Astu mõnikord minu juurest läbi ja laula mulle. Mulle laulud meeldivad, aga ma ise ei oska. Kuid tead, mis. Ära printsessi kaasa võta. Ta on liiga pirts."