Kadunud aed

"Tere!" ütles aednik helesiniste silmadega tüdrukule. Kui neist silmadest saanuks unistused välja valada, oleksid nood olnud hoopis teist värvi, aga nii püsisid need sinised.

"Tere!" vastas tüdruk. Aedniku kohtamine oli ta iirised veel tooni võrra heledamaks teinud.

"Sul on aed?" küsis aednik.

"On. Tahad vaadata?"

"Tohib?"

"Tohib."

Ja tüdruk avas aiakese lihtsa jalgvärava.

"Mida sa siin kasvatad?"

"Kõike!"

"Lilli ka?"

"Lilli ka. Millised sulle meeldivad?"

"Roosid."

"Jaa! Mul on roosi-istikuid! Aita mul neile peenar teha ning peagi õitseb kogu jalgrajaäär!"

Nad kaevasid maapinna kohevaks, noppisid sellest välja viimse kui umbrohujuure, kergitasid kompostmullaga ja kastsid istikuid ohtra veega.

"Imeline!" õhkas tüdruk.

"Mis su aias veel on?" küsis aednik.

"Aga mida sa tahaksid?"

"Köögivilju!"

"Kohe!" hõiskas tüdruk ja otsis välja küllusliku seemnetagavara: erinevaid sorte redist, rõigast, spinatit, sellerit, porgandit, peeti, naerist, peterselli... Aednikul läks silme eest kirjuks.

Nad kaevasid köögiviljamaa, väetasid mulla, joondasid peenrad ja rehitsesid nende pinnad siledaks, vedasid külvivaod, külvasid ja kastsid...

"Oivaline!" rõõmustas tüdruk.

"Mis sul veel on?" huvitus aednik.

"Küsi ainult?"

"Viljapuud?"

"Oo jaa!"

Koos otsiti õige paik, valmistati ette istutusaugud, pakiti lahti puunoorendik, toestati, kasteti...

"Vaimustav!" õhetas tüdruk.

Üha uusi mõtteid tekitas aed ja jõudsalt täitus viimne kui vaba nurgake. Ning mitte nädalatega ei edenenud hoolealused. Tundide ja minutitega!

Peagi uppusid teeservad rooside värvivohavusse, peenrad ägisesid lopsaka saagi all, üle piirdetara rippusid viljapuude rasked oksad.

Tüdruk tõi noa, et lõigata tuppaviimiseks vaasiküps õiekimp. Aga lillevarred libisesid väitsatera vaheduse eest eemale.

Tüdruk tõi korvi, et korjata peenramaalt kandmisjagu köögile valminud vilju, aga porgandid-peedid-petersellid tõmbasid oma pealsed sügavale mullapõue.

Tüdruk sirutas käe, et noppida mahlamärgade ja päikeseküpsete õunte puust hammustamiseks üks, aga sõrmed haarasid õhku.

"Milleks see õite ja viljade küllus, kui neid noppida ei saa?" ahastas tüdruk.

"Milline küllus?" imestas aednik. Ta seisis avatud aiaväraval, alles kaaludes sissepiilumist. Aeda, mille ainus napp rohelus kumas tüdruku silmadest. Aednik taganes. Vähimagi soovita haarata labidas, reha, kõblas, kastekann või seemnekarp.

Sinised silmad olid tüdrukule paremini sobinud.

Valge võõras

Ära aja teda segi härjasilmaga! Vaata, tal on küll peaaegu samasugune armastab/ei armasta õis, aga ta kollane süda on väiksem ja madalamal. Tema kleit on õrnem ja soojemat tooni ning vaevalt närbub üks õiesilm, kui kõrvalt ulatab end uus: "Märka mind ja nopi mu valgest kroonist endale õnn!"

"Miks ta siin on?" küsid sa.

Kuula siis. Räägin tema loo.

Tuli suvi ja lillepeenarde kohevast mullast sirutusid edvistama daaliad, liiliad, peiulilled, petuuniad, päevakübarad, gladioolid... ja muidugi roosid - roosad, valged, beežid, oranžid; hele-, tume-, kahvatu- ja leekivpunased; peenra-, pargi- ja roniroosid...

Nad kõik olid uhked ja iseteadlikud, nõudsid ruumi ja valgust. Eriti roosid - aia kuningatarid. Ja aednik täitis iga nende soovi: valis peenra jaoks kõige soojema ja tuulevaiksema koha, ometi sellise, kust kasvandikud kõigile kätte paistaks; väetas neid, jootis nende januseid suid juba päikesetõusu ajal, eemaldas lillepõõsaste ümbrusest iga umbrohulible. Armulikult avasid kuninglikud lilled oma kaharad õiepöörised.

"Midagi kentsakat välgatas Teie lehtede vahelt!" põrnitses ühel päeval blondi naabrinnat lopsakaspunane Kardinal.

"Sissetungija!" osutas avastatu suunas teravatipuliste kroonlehtedega Landora.

"Aiih! Vabastage mind sellest! Appi! Ma minestan!" taipas valgelokiline Iceberg oma ebamugava asendi põhjust.

"Te olete võrsunud valele territooriumile," ilmutas jahedat galantsust kreemikas Casanova.

"Aednik! Sa pead piinliku olukorra viivitamatult lahendama!" nõudis rühikas Legend.

Aednik kükitas roosipuhmaste vahele ärevusttekitanut tabama.

"Sina!" märkas ta valge roosi tugevate lehtede all häbelikku poolkummargil karikakart.

"Mina!"

"Narrike! Mida sa siin teed?"

"Õitsen!" tunnistas taimeke lapsikult, justkui aednik ise ta ahtaid õiesilmi tähele ei paneks.

"See ei ole sinu koht!" noomis aednik.

"Kasvasin, kuhu mind külvati," vabandas taim ja tal oli õigus. Olgu siis tuulest toodud või linnust lennutatud, talle polnud antud voli kasvukoha valikul kaasa kõnelda.

"Roosipeenar pole paraku karikakrale paslik paik," vangutas aednik pead ja sirutas käe kohatust külalisest haarama.

"Kas sa mõistad mu surma?" küsis kõhn ja kaitsetu karikakar. Ja aednik märkas midagi. Ta vilgas silm libises üle valgetest kroonlehtedest kodarate ja arvas kitkumatagi ära: Armastab!

Ja miks ei pidanuks?

Roose kastes oli aednik piserdanud värskendavat vett temagi õitele ja lehtedele. Väetades okaslilli oli kosutus kandunud temagi elusoontesse. Rohides oli aedniku käsi tema juured mullast kergitamata jätnud. Ainult silitamisi käis pihk paaril korral kogemata üle ta keha. Muidugi armastas!

"Kitku juba!" kahvatas armukadeduses Iceberg.

"Mats mullast välja!" põlastas Kardinal.

"Fuih, kui õudne!" pööras pea kõrvale Landora.

"Rutem, ta haavab mu au ja väärikust!" õhetas Legend.

"Hüvasti!" kergitas rasket õiekaabut Casanova.

"Ma ei või sind siia jätta, saad ju isegi aru!" vabandas aednik.

"Tee, mida tegema pead!" soostus vapper karikakrataim. Siis pigistas ta oma kroonleheripsmed tihedasti ümber niiskuva silma kuldkollase iirise. Nii vapper ta polnud.

Õrnalt ja ettevaatlikult harutas aednik karikakra juured roosipuhmaalusest.

"Sellepärast ma armastangi teda," uneles lill, oma viimaseid eluhetki nautides.

Kimbatuses kandis aednik taime oma kinnastamata pihkude vahel.

"Ja sellepärast ma armastan teda," tundis karikakar. Siis tundis ta veel midagi. Sooja, äsjaniisutatud mulda. Ja ta avas silmad.

See oli aia kaugeim ja kehvapindseim sopp, kuhu kastmisvoolik ei ulatunud ja kuhu harva uudistajaid eksis.

"Teised keelduvad siin kasvamast," sosistas aednik. "Aga sina saad hakkama. Väetiseta. Veeta. Isegi armastust vajad sa nii näpuotsanatuke, sest seda on sul enesel küll. Kümnete õiekroonide jagu."

Kokkulepitud kohtumine

Elas kord üks muinasjutuvestja. Ega ta ise ei teadnudki kaua aega, et muinasjutuvestja on. Muinasjutud elasid ta sees küll, aga muinasjutuvestja ei olnud neid veel kellelegi jutustanud. Sest, tead, selleks, et muinasjutte jutustada, päris oma muinasjutte, peavad lood sinu sees küpsema. Ja sa ise pead küpsemaks saama.

Jutujagajaks hakkamine otsustatakse ära aga üsna kohe pärast lapse sündi. Tead küll, kui haldjad kogunevad hälli ümber kingitusi tegema.

Sellega on tegelikult üks igavene häda. Sest beebisid sünnib sageli, haldjad aga askeldavad alatasa ringi ja nii ei või iial kindel olla, mis kinkijarahvas ühe või teise maimukese ümber koguneb. Noh, et seisavad seal näiteks ringis ilu-, esinemisjulguse- ja kauni hääle haldjas. Sul on peaaegu lootust saada kuulsaks ja hinnatud lauljaks. Aga keda ei tule, on viisipidamishaldjas. Ning sinust saab hoopis ruuporiga tegelane rahvakogunemistel, kes juhatab, kus on parkla, kust otsida kaotatud asju ja kus antakse esmaabi.

Või et tuhisevad kohale kärmuse-, tahmataluvuse- ja kõrgusekartmatuse haldjas, aga luuakäsitsemishaldjat ei ole kusagil. Selle asemel kolavad läheduses sõna- ja suhtlemisosavuse ning uudishimuhaldjas. Sinust oleks võinud saada tubli korstnapühkija, aga sai hoopis ajalehe peatoimetaja.

Paraku nii need asjad käivad.

Juhtub ka nii, et haldjaid oli just õige hulk ja su elu võiks sekeldusteta kulgeda juhatatud suunas, aga... kingitusi ei tulnud võrdses koguses. Kujuta nüüd ette, et tasakaaluhaldjas oli väike ja õrn nagu vesikiil, aga tugevusehaldjas suur kui karu. Tahtsid sinust teha õhuakrobaati, aga kangesti kisub sumomaadleja suunas.

Mingid parandamisvõimalused muidugi on. Näiteks tuleb sama haldjaseltskond uuesti kokku koguda, teha ettepanek, et üks liikmetest tagasi astuks ja loovutaks oma koha vastavalt siis väiksemale või suuremale, tugevamale või nõrgemale, pikemale või lühemale (jne, jne) haldjale. Sest sama ande kinkijaid haldjaid on palju-palju, aga kõik nad on siiski millegi poolest erinevad.

Selliseid paranduskoosolekuid tuleb tegelikkuses haruharva ette, sest tead... need haldjad on igavesed tuulepead ja parajalt isekad kah.

Aga läheme nüüd tagasi meie muinasjutuvestja juurde.

Haldjad olid oma tööd korralikult teinud, muinasjutuvestja ja tema jutud olid küpsenud piisava aja, esimeste lugudega läks päris kenasti, aga... ühtäkki võtnuks nagu keegi jutupuhuja elul käigu seest välja ja keeranuks rooli ka lukku.

Muinasjutud ei tulnud enam meelde, sest jutuvestja ei kulgenud oma juhitud käimisi mööda. Kord sai hoog otsa, või siis lajatas saatus sellise sahmaka sündmusi kaela, et need suisa sõnatuks tegid. Aga muinasjutud olid muinasjutuvestja kõige suurem huvi. Kui need ära lõppesid, ei huvitanud jutumeistrit muud asjad enam üleüldse.

Õnnehaldjas, kellele jutustaja saatuse seesugune käik peavalu valmistas, otsis tarka nõu ja juurdles, kus viga sisse sattus. Seda ma vist unustasin öelda, et igas hälliäärses haldjahulgas peab ilmtingimata ka õnnehaldjas sees olema. Madal või kõrge, raske või kerge, aga mingisugune peab olema. Muidu pole muud teha, kui uuesti tulemist proovida.

Muinasjutuvestja õnnehaldjaks oli lüheldast kasvu, kentsakavõitu juuksekuhila-, aga sooja ja soosiva silmavaatega kerge ja käbe haldjanaine. Ja murdis see haldjas nüüd pead ning keris mõttes aja muinasjutuvestja sündimispäevani tagasi. Tuletas meelde kõik, kes kätki veeres kinke jagasid ja meenus seegi, et teistest pisut eemal üks hallis mantlis kõrgekasvuline külaline oli seisnud. Tolle kingiloits oli olnud ohtrasõnaline ja tähelepanu uinutav. Kuna otseselt ühtki kurja kohta kõrva polnud hakanud, jäi see tollase melu sees üpris märkamatuks. Mälupilku teravamaks kerides tundis nüüd õnnehaldjas tolle seisja ära. Minnalaskmishaldjas.

"Ahhhhh!" kostus põhjuseavastanu hingepõhjast pikk ja pettunud ohe. "See on puhtalt minu süü. Minu ettevaatamatuse viga. Minu sinisilmsuse- ja kergeusklikkusega kaela tõmmatud tagajärg."

Mõni õnnehaldjas oleks seepeale pisut aega erutatud olnud, siis käega löönud ja uue imiku sängi ees paremini proovinud. Aga meie muinasjutuvestja haldjas oli kohusetundlik ja äpardumisi ei sallinud silmaotsaski. Otsis kokku kõik asjassepuutuvad haldjad. Minnalaskmishaldja ka. Sa ei kujuta ette, milline töö selle taga seisis! Visa järjekindlusega tülitas ta neid kõiki senikaua, kuni nad ühiselt aja leidsid, et muinasjutuvestja elukäik korda teha.

Minnalaskmishaldjas oli kõrk ja kapriisne. Miks peaks ta tagasi astuma millestki, kus ta sedavõrd edukas on olnud? Mis sest, et halb omadus, aga vaadake, kui hästi välja kukkus!

Lõpuks lepiti tingimus kokku. Muinasjutuvestja kingib minnalaskmishaldjale "valurahaks" ühe muinasjutu. Sellisest pakkumisest ei suutnud hall haldjas loobuda. Muinasjutuvestjal oli väga väga ilusaid muinasjutte.

Selles toredas ettevõtmises oli üks, aga märkimisväärselt suur viga. Õnnehaldjas uskus, et loomulikult on muinasjutuvestja sellise vahetusega nõus. Seepärast julges ka hallile haldjale lubada. Kui ta nüüd jutujagajale õiget päeva läks ütlema ja tingimusi tutvustama (sest muinasjutuvestja ise pidi loomulikult ka kohal olema), oli tema jahmatus suur.

Muinasjutuvestja kuulas ta peaaegu lõpuni ja ümises tuimalt ning tujutult:

"Ei huvita."

Mõni õnnehaldjas oleks seepeale südamepõhjani solvunud ja oma inimese elust igaveseks lahkunud, aga meie muinasjutuvestja haldjas oli tark ning tasakaalukas. Sest ta nägi ära kui sügavale on minnalaskmine süvenenud ja et varsti poleks võib-olla enam sekkuda saanudki.

Nüüd veel jõuab.

Õnnehaldjas läks koju, sulges end oma töötuppa ja kolm päeva ning ööd kostis sealt käärilõksumist, naasklinaksumist, pahameelepominaid (kui miski soovikohaselt ei sujunud), heameeleõhkeid (kui töö oodatust paremini õnnestus) ja loitsusõnu. Lõhnu levitasid suletud ukse vahelt kivilihvija, põletusraud ja juuspeene otsaga värvipintsel.

Õnnehaldjas meisterdas muinasjutuvestjale ohutist.

Töö sai valmis ja kuna haldjas ise selle väesse niiväga uskus, pidi sellest usust ka jutuvestjale jaguma.

Ta läks valminud ohutisega muinasjutumeistri juurde, luges väekettale veel viimased sõnad peale ja pani selle oma kätega jutuvestjale kaela.

Muinasjutuvestjal tuli pisar silma. Tead, miks? Miks ikka. Muinasjutuvestja tundis, kuidas õnnehaldja pühendumus tema hinge liigutas ja ta tahtis nutta. Nutta välja kõik selle jõuetuse, viitsimatuse ja minnalaskmise, mis temasse kogunenud oli. Panid tähele? Ta TAHTIS! Ja see oli alustuseks lausa suurepärane.

Haldjakoosolek tuli kokku. Kõik nõustusid, et hall haldjas peab tagasi astuma, hall haldjas oli ise ka nõus (teda ootas selle eest ju muinasjutt!). Paraku ei või minnalaskmishaldjat lihtsalt tagandada. Talle peab asemiku otsima ja selleks võib saada ainult keegi teine minnalaskmishaldjas. Õnnehaldjal oli sobiv kandidaat välja otsitud. Hall, aga pisike nagu keldrikakand.

Nii et päris tahtelaiskusepahest priiks muinasjutuvestja ei saanud. Kuidas see avaldus?

Ikka vanamoodi.

"Ei huvita!"

Seda siis, kui siit-sealt teinekord survet avaldati, et muinasjutuvestja mõned oma muinasjutud raamatusse võiks talletada.

Aga see oli väike häda. Sest muinasjutuvestjal oli nüüd tahe tagasi oma lugusid jutustada ja uusigi juurde mõelda. Ja tead, mis? Jutuvestja oli kuulma juhtunud, kuidas teisedki muinasjuturääkijad tema lugusid jagasid ja kuidas neid jagamisi vastu võeti. See oli tema südamele palju palju toredam kui raamat, mida võib-olla mitte keegi mitte kunagi ei loe.

Aga muinasjutt? See minnalaskmishaldjale kingitud muinasjutt. Milline see oli?

Haa! Ma võin ju natukese algust sulle ära rääkida.

Kui hall haldjas hilja õhtul kingi järele saabus, kutsus muinasjutuvestja haldja oma tuppa ja palus tal istuda heleda sõõri servale, mille aknast uudistav täiskuu rohetriibulise vaiba keskele paistis. Ohutise kirgasroheline klaassilm jälgis kohtujaid seinalt, sest seal, tundus, oli tal hetkel väeruumi rohkem.

"Usalda mind," alustas muinasjutuvestja. "Vaata mulle silma ja ulata käed mu kätesse. Ära unusta, kes Sa oled ja milleks Sa tulid. Saad oma muinasjutu, aga pead võtma ta vastu kõigi oma meeltega. Lase hing ja aeg vabaks, minnalaskja. Ma räägin vähe. Selles muinasjutus pole palju sõnu ja nii ei eksita need Su silmi, nina, kõrvu, sõrmi ega suud. See on muinasjutt sõprusest, mis algas valesti, aga millele anti uus ja parem võimalus..."

Mina, taevas

Elas kord taevas. Sa tead teda küll. Heatujulisena helesinine, ülemeelikuna villvalgeid pilvepalle pillutav, kurvastades aga kulmudeni mähitud tumehalli hämusalli.

Millisena sina teda viimase kohtumise ajast mäletad?

Aval ja usalduslik laotus uudistas maailma oma all kirka ja särava päikesesilmaga.

Salapärane õhukõrgus vilgutas hinge hõbedasi tähti. Siis oli ta silmaks kuu.

Nii et selline täitsa tavaline taevas - ei liiga õnnelik ega õnnetu, ei ülearu usaldav ega umbusklik.

Kusagil temas tiirutasid sääsed, kärbsed, parmud, kiilid ja liblikad. Need tekitasid kerget kõdi või kihelust ja panid ta muhelema.

Kusagil temas laotasid tiibu lehelinnud, lõokesed, linavästrikud, lagled, luiged ja kuninglikud kotkaisandad. Nemad kerkisid südamele lähemale ega lasknud laotusel tunda end üksi või hüljatuna.

Mõnikord harva, teinekord tihemini lõikas haljast õhku teraslinnu lend.

See lind kerkis eikuskilt, oli nii vihane, vahe ja valus, et taevas tõmbus tema tulekust kägarasse ja hoidis võimalikult kaua oma haavatud ihul õhukshinguvat suitsusidet.

"Austa ennast!" põlastas tuul. "Sinu voli on tõsta või tõrjuda. Too hoolib vaid iseendast. Naudib oma lennuhoogu, osavust ja hõbedast rüüd. Tuleb, kui tahab. Lahkub, kui tuju tekib. Ta lõikab su lõhki. Tagumiste tähtedeni. Ja sa lubad seda ikka ja jälle? Justkui tundes rõõmugi tema tulekust."

Taevas naeratas.

Tuul teab, kuidas muuta kiirust ja suunda. Kuidas kuhjata pilvi, kergitada laineid ja külvata kaost. Tuul oskab paitada, kallistada, sakutada ja pikali lüüa. Aga tuul ei tea, et üks taevas, tundmaks, mõistmaks ja armastamaks iseennast, püsimaks ühtpalju heatujulise ja kurvana, ülemeeliku ja masendununa, peab olema aeg-ajalt katki kriibitud ja siniverele veetud.

Sügavalt.

Südameni.

Juhuslik õnn

See juhtus tol suvel, kui mõisas jahitrofeede näitus üles seati.

Ühel augustialguse lõunatunnil ootasime karutopisega kahekesi

Pilt: http://kummut-tegelinski.blogspot.com/2011/06/tana-tahistatakse-voidupuha.html

verandal näitusekülastajaid, kelle ilmumist ilm ei soosinud. Vali tuul painutas pargis puulatvu ja loopis avatud uksest sisse peopesasuurusi papliehmeid.

Tardumuses ott, üksiku päikesekiire võlukepikesest liikumatuks nõiutud palmipotisalu, kiviparketi korrapärane muster ja pika jalgrattasõidu järgne roidumus mõjusid nii, et kui mingil hetkel pea laualt kergitasin, oli aeg veerandtunni jagu omapäi edasi kõndinud.

Klambrisse kinnitatud uks kolistas klaasruute, aknataguses visklesid puud, nagu üritaks kellegi nähtamatu käsi neid maa küljest lahti kruvida. Väge täis läinud tuul tungis verandale, võdistas palmilehvikuid ja ajas karukaavikul silmad vidukile ning vesiseks.

"Tõmba see uks kinni, mis sa lased tast lõhkuda," krigises lävelt elatanud naise nõudlik hääl. Lõks laksatas lahti ja lihatuks ning tõmmuks kuivanud raugasõrmed tõmbasid maja ja maru vahele õhukese ent kindla vaikusepiiri.

Pelgasin tormi vähem kui tulijat.

"Tõin su koti ära," oli eideke kiirel ja tihedal sammutippel lauani liikunud, harutas takuse pambu seljast ja rivistas mu ette kolm vähemat kompsukest. Toppis tühja kotitossaka vöö vahele ja nõkutas pead: "Ise vali."

Jäi mulje, nagu oleksin mina kauba kohale tellinud ja valikurõõmu veel kingiks kaasa saanud. Ometi ei osanud ma pakutust elevusse sattuda, pigem halvas keha ja meelemõistust hirmukramp.

"Mis neis on?" suutsin hädaga suust pressida.

"Eks saatus. Õnn või..." takerdus söakas moor hetkeks ebalusevõrku ja lasi oma muidu ainitise pilgu ivakeseks mu õlgade taha tantsima.

"Niipaljukest vaid?"

Tulija vaikis.

"Vaadata tohib?" otsisin valikuabi.

"Puutuda võid. Kui sisse vaatad, on valitud."

"Ja kindlasti peab võtma?"

Eit teritas pilgu taas teravaks.

Et siis... peab.

Vasakpoolne kott tundus käe all niiske, lõhnas vaigu ja kadakasuitsu järgi.

Keskmine kott oli kandiline ja raske, ülesmärgitud mõtiskluste lõhn ligi.

Parempoolsest hoovas soove ja salalikkust. Korraks võis märgata maharahustatud rabelemist.

Kui, siis see.

Iga pambuga saabus sisemusse mingi aim. Tahtmine. Uskumine. Igatsus.

Igas neis võis peituda oodatud õnn, kuid eks teadsin sama laadi ja lehaga õnnetusigi.

Et parempoolne? Sellest võib avaneda vaevutalutav õndsus. Või väljakannatamatu valu.

Karu, see eide seljatagusesse jäänu, oli vajunud kühmu ja kurvaks, keeras pea kõrvale ja vältis minu poole vaatamist.

"Et millisele peod ümber panen, see minu oma on?" petsin hädise küsimisega ajapiskut juurde.

Naine noogutas.

"Et võin su kottidest ükskõik millise valida?"

Moor kortsutas kärsitusega kulmu kurjaks.

"Võtan siis selle."

Väleda rapsakaga näppasin vanurilt koti vöö vahelt.

"Seda võis?"

"No võis," ühmas eit, asjade sellisest kulust kare ja kohm. "Aga nägid ju ise, et see on tühi."

"Oli," poetasin eneselegi ootamatult, tirisin koti vallale, vahtisin sellel suust sisse ja pillasin sinna ennestisest tukkumisest hapralttalletunud unenäo.

Minu käitumises polnud kübetki ettekavatsetust, ometi naelutas naine minusse kogu oma umbusu ja kibeles kotisuhu kiikama.

"Kui vaatad, on sinu saatus ka!" põrgatasin piiluja tagasi.

Mutike noppis kotid näppu ja kadus tihedal-nobedal sammul välisuksetagusesse.

Lipuvardasse takerdunud äikesepilv vallandas väiksed kuid väledad vihmaterad. Aidaristteeni jõudnud kotipakkuja avas ühe pampudest ja tõstis pea kohale sajuvarjuks väheldase, tumedate tiibadega ingli.

Olin õigesti aimanud.

"Mh!" mühatas kännuhunniku ebamugavuses tugikäppa vahetav mõmmik. Nüüd juba otsa vaadata tihates. Ja selles silmavaates oli tilluke tunnustav julgustuskiir.

Ritsiklinnu hing

Elas kord linnumaalija. Muidugi oskas ta maalida ka maastikke ja maju, loomi ja inimesi, aga linnud - need õnnestusid tal kõige paremini.

Ühel hommikul eksis kunstniku ateljeeaknale segadussesattunud ritsiklind. Pisike ja hall, asjatundmatul raske vahetki teha, et just ritsik- ja mitte roo-, põõsa- või lehelind.

Aga see kunstnik oskas ära tunda. Heitis heitunud siristajale oma sinisinise üleprillipilgu ja lausus:
"Tere, ritsikas! Tere, kulla lind. Loobu veel ära lendamast. Las ma imetlen su nööpsilmi ja hajusat sulemustrit."
Lausus tulijal tiibadest jõu, nii et see üpris taltsalt aknakarniisile tippima jäi ja end heal meelel maalida lubas. Kunstnik silmitses lindu nii pingsalt ja sügavalt, et väikesel sulelisel see silmavaade sinitaevaga segi läks.
"Habras oled. Õrn ja meeleline. Lenda lähemale, et näeksin Sind, võrratut, lähemalt!"

Ja ritsiklind maanduski molbertiserval, otse maalija silmadekõrgusel. Lubas puudutada oma habisevat kurgualust, silitada rohekaspruune seljasulgi...

Lahkus, kui kunstnik käskis ja saabus, kui maalijamees selleks soovi avaldas.

Kuni pildimeistril sai uus teos peaaegu päris valmis.

"Üks päev veel. Võib-olla isegi loetud minutid ja minu kunstnik ei vaja mind enam," kurvastas lind. "Kuidas tohiksin ma tulla kutsumata ta aknale? Kuidas võiksin unustada end tema siniste silmade taevasse nii, et ta mind sealt minema ei ajaks?"

Kunstnikuga samas majas elas nõid. Ta polnud ei vana ega kole, ta ei keetnud suitsuses ja maarohtude järgi lõhnavas köögis nõialeent, ega lapanud öökaku pilguvalgel loitsuraamatuid. Aga ta olemisest õhkus nii palju elust kaasa korjatud tarkust ja maailmatundmist, et sa eksimatult tajusid - ta on nõid. Tajus lindki ja lendas naise juurde abi paluma:

"Linnumaalija jäädvustas mu keha sellise pühendumuse ja kirega, et mu hing ei leia enam rahu. Selles kehas siin. Palun tee nii, et kaoksin pildi sisse päriselt. Et võiksin rippuda kunstniku toa seinal, andununa ja äraaetamatuna tema lähedal."

"Aga ta maalib ju veel palju pilte. Paljude aastate jooksul. Kas sind ei segaks see?"
"Ma armastan teda, naine," ahastas ritsiklind. "Ja ma tahan nii."
"Rumal lind," noomis nõid. "Armastades ei tule loobuda iseendast."
"Aga ma juba loobusin. End maalida lastes. Ja teisiti ei saa mind enam terveks teha."

"Olgu siis pealegi," ohkas nõid, võttis linnu oma pihkudesse, viis ta lõpetatava maali juurde ja käskis vaadata lõuendilinnu silmadesse seni, kuni tilluke õnnetu hing pildi sisse imbus.

Pani pildi raami ja tegi sellele kunstniku toa seinal ruumi. Kivitäkside, urva- ja ohakalindude, punarindade, pöialpoiste ja ööbikute vahel.

Riputas pildi seinale, astus kunstniku juurde, põimis käed pildimeistri kaela ümber ja vaatas tema silmadesse nii sügavale, et mehel taevas naise silmavaatega segi läks.

Mõistmatu pruut

Elas kord üks õnnetu tuvikuningapaar. Lapsi oli neil üksainus. Tütar. Ei liiga ilus ega liiga tark, ei liiga nobedate tiibade ega liiga suure südamega, see-eest tähtsust täis ja tänamatu.

Sai kuningapaar vanaks ja tütrel aeg valitsusjärg üle võtta. Aga kuidas sa sellisele riigi annad? Ainsatki muna pole ta munenud, sest meeski veel leidmata. Mehele pole läinud, sest ükski ei sobi.

Nii kuulutas kuningas kurjalt: "Talv on möödas. Meil memmega tervis kehv. Tea, kas sügist näemegi. Nüüd on nii, tüdruk! Pidustused tulevad, kuhu kogu tuviriik kokku kutsutud. Leiad nende hulgast väärilise mehe ja muned meile esimese kurnatäie lapselapsi näha või muidu pühi nokk riigist puhtaks ja otsi uuest kohast ulualust."

Ja korraldatigi pidustused. Kuu aega kestsid need ja kõik vähegi väärilised kosilased ilmusid ridamisi kuningatütart kosima.

Näe, kaelustuviisandad, rohevalged sametkraed kaelas, jalutavad väärikalt tuvikuninga troonisaali. Rikkad ja liha täis. Just nagu kuningaiks loodud.

Aga printsess põlgas ära. Iseloomud olla nigelad! Hõlbu elu peal kõrkust täis kasvanud, liigne liiderlikkus silmavaates. Ei tema selliseid tahtvat, kes ainult seepärast kosimas, et piiga on printsess.

"Otsi siis õõnetuvide hulgast," osutas kuningas. "Targad ja taamalehoidjad. Hääl nagu rusikas - peatab ja peletab."

Ei kõlvanud printsessile melekad. Igavaiks arvas nad. Kuivadeks ja õõnsateks, nagu nende hääl. Ei tema selliseid tahtvat, kes vaid seepärast kosimas, et riigi rikkuse toel oma tarkust turgutada.

"Eks heida pilk kaljutuvidele!" soovitas isa. "Metsikud ja seiklusjanulised! Kiired, lärmakad ja laia silmaringiga."

Aga printsessile ei meeldinud ka kaljutuvid. "Ei sellised taltu! Sõjakad ja sõgedad. Ei korda ega koolitust! Matsirahva soost ja maailmale naeruks!"

"Kodutuvid ju sellest pahest priid!" uskus isa, järgmisele kosilaskonnale pilku heites. "Südid, kuid südamlikud. Ülikombekad ja ülikoolitatud. Üdini kodused."

Aga printsess kirtsutas nokka. "Isikupäratud ja iseloomutud. Igaühe lükata-tõmmata. Ei sihukeste hulgast kuningat leia!"

"Et ükski pole hea? Keda sina siis tahad?" kärkis kuningas.

"Tuult," tunnistas tuviprintsess.

"TUULT???" karjatas kuningas. "T U U L T !!! Aga see elab ju pennita taskus? Tuiskab vaid ringi ja ajab päid segi! Kord ripub päevade kaupa poolelutult puuvõrades, siis lõhub metsi ja maju! Ei ole tal kodu ega kombeid! Tuleb, kui tahab. Läheb, kui heaks arvab. Ei hooli kellestki, peale iseenda! Ja SELLE valiksid sina?"

"Jah, isa!" vastas printsess, lõi oma hallid tiivad laiali ja lendas, kuhu tuul juhatas. Tuul, kes oma homseid tujusid isegi ei teadnud.

Ütle nüüd tuvitüdrukut! Vaata, kuidas ise kõik oma tõekspidamised pea peale keeras! Aga või meil, inimestelgi, teistmoodi on kui tolles linnuriigis.

Armastus!

Mis kuningriigist sai? Seda jäi ikka tuvi valitsema. Mitte tuul.

Oli ta õõnes-, kaelus-, kalju- või kodutuvi? Kes seda enam mäletab. Kuningaemandale vist kuidagi sugulane. Naine oli tal vagur ja valge. Ja poegi ohtrasti, kellele pärandada.