Nägin päkapikku. Istusin varahommikul köögilaua äärde ristsõna lahendama, kui kuulsin kedagi aknalauale ehitud karbi kallal askeldamas. Tundsin ta kohe ära. Me kõik tunneks.
Karbi läbipaistev plastkaas näitas kolme sinises paberis sussišokolaadi. Ega ma lootnudki, et neli. Täiskasvanutel ju päkapikk ei käi.
"Käin küll!" protesteeris päkapikk. Küllap luges mõtteid. "Aga teile, suurtele, šokolaadist ju ei piisa."
Päkapikk riputas jalad üle aknalauaserva ja nõjatus madalale meepurgile, mis hiljuti toodud ja alles avamata.
"Sinu soovi ei saa täita. Tead niigi, muidu oleks sa seda juba ise teinud."
Teadsin. Lootusetu.
Ometi jäi tilluke kingitooja rahulikult paigale. Nagu ei ootakski teda tuhanded õhevil lapsed. Nagu oleks ta mul end meelega märgata lasknud ja just minu pärast sellisel ajal saabunud.
"Saabusingi."
Ta vaatas mulle otsa, pikalt ja kõiketeadvalt, vastates sellega ühtlasi kõigile mind piinanud küsimustele. Täpselt nii, nagu ma isegi vastanud oleks.
"See läheb mööda," vaigistas ta, kui nutuluksatused liiga valjuks kippusid.
Läheb. Sellest on veel eriti kahju.
Monday, December 22, 2014
Wednesday, December 17, 2014
Kuninganna süda
Põllu taga asus mets,
metsa taga mägi, mäe otsas loss ja lossis elas kuninganna. Kuri ehk
ei olnudki, aga väga isekas. Kui midagi tahtis – sai. Kui selleks
oli vaja teisele haiget teha – tegi.
Kannatati. Kannatati.
Viimaks sai kannatus otsa. Otsustati kuninganna isekus maatasa
materdada ja tema enda südant haavata, aga see polnud sugugi lihtne.
Kuninganna peitis oma südant hoolega. Valvas kiivalt, et keegi jaole
ei saaks ja vahetas peidukohti.
Otsustati kokku kutsuda
kõik need, kelle sees kuninganna oma südant kunagi varjanud, et välja
selgitada, kas sealt mingi seaduspära ei sigine.
Kutsuti. Otsiti. Leiti.
Esimesena jõuti
juttude juhatusel jänese juurde. Jänes oli veel ärakasutamisest
häiritud, aga väga ei hädaldanud. Mainis ainult, et ta kuninganna
südant ära anda ei raatsinud, aga tagasi ka enam ei taha.
Teisena leiti küla
kahinate peale kotkas. Kotkas oli kõrk, ei kostnud midagi, aga kui
kinni püüti ja kurku vaadati, nähti, et kuninganna südame koht
oli veel õõnes ja kinnikasvamata.
Kolmandana, kes teab
mis veidra vihje peale, tuli tarkus, et kuninganna on kunagi oma
südame maantee sisse matnud. Maantee peitis end uurijate eest tiheda
metsa vahele ära. Ainult põgusalt märgatud avar auk sillutises
näitas, et õige varahoidja kätte leiti.
Neljandaks peidukohaks
oli pilv. Ei võtnud temagi huvitujaid jutule. Pika tüütamise peale
müristas mehiselt ja viskas välgugi välja. Selle valgel saadi aru,
et pilve sees kuninganna südame ase veel hingeauruga täitmata.
Viies varjaja oli
allikas. Sügav ja rahutu. Justkui lasi endasse vaadata, põhjendas ära kõik sopid ja süvendid, kõneles
kogu aeg ja ülevoolavalt, aga kuninganna kohta ei poetanud poolt sõnagi. Teadlikult.
Otsijad tundsid, et
kuues peab ka kuskil olema. Ehk just tema seest saab tagaaetud südame
kätte? Aga kes too hoidja on ja kus ometi?
Kuningriigi servas,
jänese ja kotkapesa lähistel allika juures, millest maantee mööda
ja pilv üle libises, nuttis rüüstatud lillepeenras kahvatuõieline
leviisia. Tema juur oli oskamatult labidaga pooleks raiutud ja teine
pool minema viidud ning taim ei suutnud otsusele jõuda, kas hukkuda
või paraneda.
Kuningannal tekkinud
äkitselt kiviktaimla tahtmine. Kuninganna tahe täideti.
Sa juba aimad, eks?
Sa juba aimad, eks?
Otsijad aimasid ka.
Süda leitigi üles, aga avastati, et sellesse haava lüüa pole üldse
lihtne. Nii haavu täis oli see.
Tuesday, December 9, 2014
Soovimaailmad
Elas kord kaks poissi, kes olid nii vaesed, et neil polnud
kedagi ega midagi peale iseenda. Vanataadil hakkas neist kahju, ta kutsus
poisid enda juurde ja ütles: „Ma kingin teile kummalegi oma maailma. Millist te
tahate?"
„Mina tahan,“ alustas õhinal esimene poiss, kes õhetas
rõõmust, et just äsja polnud tal midagi ja nüüd saab kõik, mida iial igatsenud.
„Mina tahan, et mu maailmas oleks mered limonaadist, mäed hamburgeritest,
metsad šokolaadist, karamellist, marmelaadist, martsipanist, küpsistest ja
vahvlist. Et lumi oleks jäätisest ja
vihma asemel sajaks kakaod. Ma tahan, et terve maa oleks kaetud vormeliradade,
jalgpalliplatside, seikluslinnakute ja mänguväljakutega. Et mul oleks
tohutusuur maja ja selles maailma kõige kiiremad ja targemad arvutid. Et targad
robotid teeks minu eest ära kõik tüütud tööd. Ja et mul oleks palju mängukaaslasi,
kes mu sõna kuulaks!“
„Tahad sa tõepoolest niisugust maailma?“ imestas Vanataat.
„Jah!“ jäi poiss oma soovile kindlaks.
Vanataat vangutas pead ja pöördus teise poisi poole. „Millist
maailma sina tahad?“
„Ma arvan,“ alustas teine poiss, kes ei suutnud uskuda, et
see kõik temaga päriselt toimub. „Ma arvan, et Sa oled kunagi ühe maailma juba
väga targalt loonud. Olen veel liiga noor, et midagi paremat tahta. Mulle
meeldivad kõik need metsad, niidud, põllud ja sood, kus loomad-linnud oma
põnevat elu elavad. Mulle meeldivad taimed, millest ma praegu veel üsna
väheseid ära tunda oskan. Mulle meeldib vaadata, kuidas päike tõuseb ja loojub,
kuidas lumehelbed langevad, kuidas vikerkaar üle metsa kaardub. Mulle meeldib
kuulata, kuidas vihmapiisad lompidesse sulpsatavad, kuidas tuul puulehtedes
kahiseb ja merelained vastu kallast loksuvad. Linnad ehk oleks mu maailmas
ülearu, sest nad söövad su metsi ja rikuvad merd. Masinaid ei peaks ka nii
palju olema, sest vaata puuoksal hüplevaid oravaid! Nad näivad nii erksad ja
muretud, ometi pole neil ainsatki tööriista abiks. Kui ma tohin tahta, siis
palun endale hoopis kedagi, kellest hoolida ja kes minust hooliks,“ lausus
poiss ujedalt. Siis sosistas ta veel: „Ja palun, ära täida selle teise poisi
soovi, sest ta pole päris hästi läbi mõelnud, mida ta tahab.“
Vanataat jäi mõttesse. Ja kuigi esimene soovija juba
kannatamatult oma soovi täitumist ootas, saatis Vanataat talle esmalt
vaatamiseks ühe unenäo.
Selles unenäos oli just selline maailm, nagu esimene poiss
soovis. Hamburgerimäed ja limonaadimered, mänguväljakud ja vormelirajad. Suur
maja täis tarku roboteid ja suur hulk sõnakuulelikke mängukaaslasi.
Alguses oli päris vahva. Burgerit võis süüa nii palju kui
tahtsid, murda endale metsast sobiva maiustusega oksakesi, kihutada vormelitel,
nii et kõrvad mürast poolkurdid. Aga siis said kütusepaagid tühjaks ja neid
polnud millegagi täita. Poiss polnud sellele mõelnud. Taevasse kogunesid suured
kakaopilved ja varsti pladistas sooja pruuni ja kleepuvat vihma. Puhtaks pesta
end sellest ei saanud, sest kuskil ei leidunud piiskagi puhast vett. Ainult
meretäis lainetavat limonaadi, aga see kleepis veel hullemini. Poiss põgenes
oma suurde uhkesse majja ja mängukaaslased koos temaga, aga kui poiss nägi,
kuidas teised ta uhkeid arvuteid oma kleepuvate näppudega puutuvad, vihastas ta
ja kärkis: „Kaduge minema!“ Mängukaaslased kadusidki, sest nad olid väga
sõnakuulelikud. Nii jäi poiss üksi oma robotitega majja, kuid ei osanud neist ühtegi
tööle panna, sest kõik need vajasid elekrit, aga selle oli poiss maailma
tellides unustanud. Korraga oli tal vaid maailmatäis mõttetut kola ja üksindus. Õues aga sulatas kakaovihm šokolaadimetsi, mäed läksid hapuks ja hakkasid
levitama vastikut lehka.
„Ei, ei!“ ehmus ärkvele esimene poiss ja palus: „Ära kingi
mulle sellist maailma! Kingi mulle hoopis natuke tarkust, et oskaksin siin,
Sinu maailmas, edasi elada!“
Ja Vanataat kinkis.
Mis teine poiss kingiks sai? Vanataat võttis ta endale
pojaks. Ta oli ikka endale järeltulijat ihanud ja see poiss tundus igati
õige: nutikas, tähelepanelik ja suure südamega.
Monday, December 1, 2014
***
Kui ma ütlen sulle EI,
siis on mul tõsi taga.
Ära puutu, ära aja
käsi pihale.
Palju sellest aastaid,
mil Sa jätsid jumalaga?
Ma ei ole igihaljas
rasvatihane.
Ahnelt pole jaol, kui
lahkelt sihvkapaki avad.
Usu mida tahad, on ka
mujal toidupall.
Sinu lähenemiskatsed
ainult ära hävitavad
mälestused, mida
hoidsin enda lähedal.
Kahe südamega kuningas
Elas kord kuningas, kellel oli kaks südant ja see ei tähenda seda, et üks olnuks kuri ja teine leebe, üks kirglik ja teine tuim või midagi seesugust.
Mõlemad kuninga südamed tundsid rõõmu, valu, meeleheidet, kiivust, lootust, pettumust, viha ja armastust üsna sarnasel moel.
Ma arvan, et kõige lihtsam oleks riiki juhtida üldse ilma südameta kuningal. Sa pead ju tegema nii palju karme otsuseid ja kujutan ette, et nii mõnigi tundub su kuningasüdamele jõhker ning ülekohtune, aga sa lihtsalt pead, sest sa oled kuningas.
Kui raske on aga kuningal, kelle rinnas tuksub kaks sooja ja hoolivat südant?
Eriline oli ka see, et tolle kuninga südamed sai rinnast välja võtta ja nendega rääkida. Sai võtta ja rääkida mõlema südamega samaaegselt, aga eraldi oli parem. Südamed kuulasid siis tähelepanelikumalt ja vastasid innukamalt.
Kuningas pidas oma südametega sageli nõu.
Vasakpoolse südamega rääkis kuningas oma riigiasjadest, oma rasketest otsustest, päevastest juhtumistest, unistustest, mälestustest, soovidest, kõhklustest, kimbatustest ja kiusatustest.
Parempoolse südamega... ma usun, ta rääkis ka parempoolse südamega oma riigiasjadest, oma rasketest otsustest, päevastest juhtumistest, unistustest, mälestustest, soovidest, kõhklustest, kimbatustest, kiusatustest. Ma ei tea. Arvan ainult. Kuningas ei võtnud meid eriti korraga välja.
Mõlemad kuninga südamed tundsid rõõmu, valu, meeleheidet, kiivust, lootust, pettumust, viha ja armastust üsna sarnasel moel.
Ma arvan, et kõige lihtsam oleks riiki juhtida üldse ilma südameta kuningal. Sa pead ju tegema nii palju karme otsuseid ja kujutan ette, et nii mõnigi tundub su kuningasüdamele jõhker ning ülekohtune, aga sa lihtsalt pead, sest sa oled kuningas.
Kui raske on aga kuningal, kelle rinnas tuksub kaks sooja ja hoolivat südant?
Eriline oli ka see, et tolle kuninga südamed sai rinnast välja võtta ja nendega rääkida. Sai võtta ja rääkida mõlema südamega samaaegselt, aga eraldi oli parem. Südamed kuulasid siis tähelepanelikumalt ja vastasid innukamalt.
Kuningas pidas oma südametega sageli nõu.
Vasakpoolse südamega rääkis kuningas oma riigiasjadest, oma rasketest otsustest, päevastest juhtumistest, unistustest, mälestustest, soovidest, kõhklustest, kimbatustest ja kiusatustest.
Parempoolse südamega... ma usun, ta rääkis ka parempoolse südamega oma riigiasjadest, oma rasketest otsustest, päevastest juhtumistest, unistustest, mälestustest, soovidest, kõhklustest, kimbatustest, kiusatustest. Ma ei tea. Arvan ainult. Kuningas ei võtnud meid eriti korraga välja.
Wednesday, October 15, 2014
Siniallika triibukivi
Muidu olnud parun mõistlik mees, aga hirmsasti himustanud orjatüdrukuid. Kord, metsas kolades, sattunud ta teele eriti habras ja nooruke, kes sedasorti ohtu aimatagi ei osanud. Tihe tüvemüür põrgatas palved ja appihüüud paruni pahateopaika tagasi
või kes aidata tihanuks? Koerad ju sealsamas.
Kui tüdruk mõne aja möödudes minema tuikus, siniallikasse soovija silmad peas, ei kandnud teotusest takerduvad jalad kaugemale kui kivini allikatee veeres. Piiga suust ei kostnud sõnagi, aga kogu ta häda ja ahastus poleks sõnadesse ära mahtunudki.
Tüdruk jalutas oma tee lõpuni.
Kui kivil oleks süda olnud, oleks see murdunud. Et südant polnud, kärises kivi ise keskelt pooleks.
Härra, kes õndsaks viivuks õnnekammitsasse kinni jäi, tundis, et keha veel küll ei saanud ja tõttas tüdrukut otsima. Tütarlast ei leidnud, aga kätega kivilõhet katsudes hakkasid härra sõõrmed sügavamini õhku sisse vedama ja nina nõustus, et ohver veel läheduses võib liikuda.
Sellise häbematuse peale saanuks kivi süda täis. Kuna tal südant polnud, kargasid kivipooled nagu kohvrihõlmad kokku ja paruni kuubedele polnud sestpeale käiseid tarvis.
Kivi seisnud kui ennegi, ainult punane triip käinud tema turjast risti üle ja lekkinud lugematud aastad halva haisuga vedelikku, kuni aeg oma halastava silmaga selle kuivaks vaatas ja kivihaava heledaks pleegitas.
Mina sellele kivile ei istuks. Mine tea.
või kes aidata tihanuks? Koerad ju sealsamas.
Kui tüdruk mõne aja möödudes minema tuikus, siniallikasse soovija silmad peas, ei kandnud teotusest takerduvad jalad kaugemale kui kivini allikatee veeres. Piiga suust ei kostnud sõnagi, aga kogu ta häda ja ahastus poleks sõnadesse ära mahtunudki.
Tüdruk jalutas oma tee lõpuni.
Kui kivil oleks süda olnud, oleks see murdunud. Et südant polnud, kärises kivi ise keskelt pooleks.
Härra, kes õndsaks viivuks õnnekammitsasse kinni jäi, tundis, et keha veel küll ei saanud ja tõttas tüdrukut otsima. Tütarlast ei leidnud, aga kätega kivilõhet katsudes hakkasid härra sõõrmed sügavamini õhku sisse vedama ja nina nõustus, et ohver veel läheduses võib liikuda.
Sellise häbematuse peale saanuks kivi süda täis. Kuna tal südant polnud, kargasid kivipooled nagu kohvrihõlmad kokku ja paruni kuubedele polnud sestpeale käiseid tarvis.
Kivi seisnud kui ennegi, ainult punane triip käinud tema turjast risti üle ja lekkinud lugematud aastad halva haisuga vedelikku, kuni aeg oma halastava silmaga selle kuivaks vaatas ja kivihaava heledaks pleegitas.
Mina sellele kivile ei istuks. Mine tea.
Saturday, August 9, 2014
Tarkade kivi
Kui loojangupäike kord jahutas indu
ja rännust jäin pikali pihlapuu varju,
mu pea kohal peatusid kaks uhket lindu,
et purpurseist kobaraist noppida marju.
Üks ülalt mind vahtis, ma tegin, et magan,
ja rääkis, et maade ja merede taga,
klaasmäe peal kuldkirstus on tarkade kivi
ja et seda leidmas on käinud pikk rivi
küll printse, küll niisama seiklejaid vendi,
kuid kõik nad on mäeküljelt kukkunud endid
kes surnuks, kes sandiks, kuid kivist ei kippu
ja küllap ta jääb sinna klaasimäetippu,
sest ainult see looder, kui puult vaatad alla,
võiks kuldlaeka varavoo aidata valla.
Nii juhatust saanud, ma läksin ja nägin:
on tõepoolest maailmas selline mägi!
Kuu vahajas valges ta kaugele säras,
kuu - millelt võib küsida kõike siin ilmas!
Sel hetkel, kui seadsin end minema ära
pilk halvastiõmmeldud taevakaart silmas.'
Kas sattus mu vaatesse niipalju massi,
mis taevakehal lõi teekonna sassi?
Täht rebenes laotusest, maa peale kukkus
nii täpselt, et kuldkirstu lahti lõi lukust.
Kui võlusõnutud silmade pete
sealt midagi veeres mu jalgade ette.
See midagi oli nii küütlev ja kaunis
ja sinine valgus ta sisimas laulis:
"Kes kätte mu võtab, see kuningaks muutub
ja kullaks saab kõik, mis mu külgesid puutub."
Kui muusika kõrvades kõlas ta lugu.
No muidugi ihkasin rikkust ja võimu.
Üks tingimus üksnes sealt maa peale tõi mu:
saan kuningaks? Tähendab, vahetan sugu?
ja rännust jäin pikali pihlapuu varju,
mu pea kohal peatusid kaks uhket lindu,
et purpurseist kobaraist noppida marju.
Üks ülalt mind vahtis, ma tegin, et magan,
ja rääkis, et maade ja merede taga,
klaasmäe peal kuldkirstus on tarkade kivi
ja et seda leidmas on käinud pikk rivi
küll printse, küll niisama seiklejaid vendi,
kuid kõik nad on mäeküljelt kukkunud endid
kes surnuks, kes sandiks, kuid kivist ei kippu
ja küllap ta jääb sinna klaasimäetippu,
sest ainult see looder, kui puult vaatad alla,
võiks kuldlaeka varavoo aidata valla.
Nii juhatust saanud, ma läksin ja nägin:
on tõepoolest maailmas selline mägi!
Kuu vahajas valges ta kaugele säras,
kuu - millelt võib küsida kõike siin ilmas!
Sel hetkel, kui seadsin end minema ära
pilk halvastiõmmeldud taevakaart silmas.'
Kas sattus mu vaatesse niipalju massi,
mis taevakehal lõi teekonna sassi?
Täht rebenes laotusest, maa peale kukkus
nii täpselt, et kuldkirstu lahti lõi lukust.
Kui võlusõnutud silmade pete
sealt midagi veeres mu jalgade ette.
See midagi oli nii küütlev ja kaunis
ja sinine valgus ta sisimas laulis:
"Kes kätte mu võtab, see kuningaks muutub
ja kullaks saab kõik, mis mu külgesid puutub."
Kui muusika kõrvades kõlas ta lugu.
No muidugi ihkasin rikkust ja võimu.
Üks tingimus üksnes sealt maa peale tõi mu:
saan kuningaks? Tähendab, vahetan sugu?
Subscribe to:
Posts (Atom)