Olukorrast klassis

Minu klassistendile jäi veidi vaba pinda.

Otsustasin luua lühiluuletuse talvest.

No ei tuisand õigeid ridu vaimu varasalvest!

Nii ma tühja koha peale kinnitasin kinda.

Talust kooli

Käis õhtukoolis talunik.

Tund tundus pikk ja valulik

ning alatasa tegeles ta muuga.

Muu seisis pingivahes tal,

hein nina ees, põhk põrandal

ja ajaviiteks ammus ahta suuga

ning lootis, et ehk peremees,

kes tõrkus käimast tahvli ees

ja tihtipeale tunde „üle lasi“,

jääb kindlaks, et ta väike farm,

kus võlub muude hääl ja sarm,

on tööks ja õnneks ainus õige asi.

Kas diplomi mees sai või ei,

pead anda praegu ma ei või.

Kui tookord kuulsingi, siis ainult kaude.

Sest ajast merre vooland vett

on palju, kuid tean kindlalt, et

Muu õhtukooli lõpetas cum laude.

Tavalisel talvel

Kui on tavaline tali,

tuulgi pole kuigi vali,

ilmetu ja hämar ilm on üha,

rõskust imbub igast pilust -

laulda tunnetest ja ilust

pole mingit põhjust ega püha.

Kehvad ajad kitsekarjal

tavalisel talveharjal.

Tihased on sõjakad ja näljas.

Harva taevas päiksekiired.

Koerad, kassid, rotid, hiired

pigem askeldaksid toas kui väljas.

Päev nii visalt lisab pikkust,

kuid mis sest, et õnnelikkust

absoluutselt ilmastik ei soosi,

hing on õites. Mis küll teha,

kui sind suisa sunnib keha

sisse võtma hõiskamise poosi!

Näe, ei kipu muile maile!

Laulan või jääpurikaile,

porilombil harjutades uisku.

Laulan liivatatud teile,

aga eriti just neile,

kuhu pole ammu jõudnud puistur.

Laulan helkurpostidele,

pungil prügikastidele...

Vahel valjult, harva omaette.

Laulan taskulampidele,

peidus noortekampadele,

kellel jätkub ikka veel rakette.

Laulan silorullidele,

mägiveisepullidele,

kellel pole laulust külma-sooja.

Laulan merelainetele,

talvekõneainetele

nagu nende põhimaaletooja.

Laulan lihtsalt sellepärast,

et mul poleks piinlik pärast,

kaunil kallil kevadisel ajal.

Täitmata et jätsin talve

meeleheitel abipalve

olla tema hinge rõõmustaja. 😊

Atsike ja Patsike

Elasid kord väike poiss Atsike ja tema pisike õde Patsike. Nad mõlemad olid tragid, lahked ja abivalmid, aitasid kõiki ning kõik aitasid neid ka.

Igal hommikul, kui Atsikese ja Patsikese ema ning isa tööle läksid, vudisid Atsike ja Patsike lasteaeda. Ka seal ootas ees palju toimetamist.

Ühel päeval, kui Atsike ja Patsike parajasti lasteaia õuel mängisid, hakkas sadama kohevat valget lund.
"Tere, lumi! Küll sa teed päeva ilusaks!" imetlesid Atsike ja Patsike.
"Tere, Atsike ja Patsike!" rõõmustas lumi. "Kui tore, et ma teid kohtasin! Tahaksin ka väga seda ilusat päeva näha, aga mul ei ole silmi. Kas teie oskate mind aidata?"

Lumehelbed ühekaupa on väga väikesed. Seal pole tõepoolest silmade jaoks sugugi ruumi.

Atsike ja Patsike pidasid natuke nõu, kutsusid teised lapsed appi ja ehitasid lasteaia õuele kolm pirakat lumemeest. Ühel olid säravad hallid kividest silmad, teisel kavalad pruunid käbidest silmad ja kolmandal pehmed rohelised samblast silmad. Nii saigi lumi huviga ümbrust uudistada.

"Aitäh, Atsike ja Patsike!" tänas lumi.
"Aitäh, lumi!" kiitsid Atsike ja Patsike. "Sind oli nii vahva aidata!"

Järgmisel hommikul, kui Atsike ja Patsike lasteaeda kiirustasid, tuli neile vastu vali tuul.
"Tere, tuul!" tervitasid Atsike ja Patsike. "Ära torma nii suure hooga. Me oleme ju väikesed. Sa lükkad meid pikali!"
"Tere, Atsike ja Patsike!" vastas tuul. "Kahjuks oskan ma joosta ainult edasi-tagasi. Kui vahepeal keerutada mõistaksin, oleks ehk hoog väiksem," vabandas ta.

Atsike ja Patsike jõudsid lasteaeda, pidasid natuke õpetaja ja teiste lastega nõu ja meisterdasid siis terve kuhja väikeseid värvilisi tuulekarusselle. Kui nendega päeval õue mindi, takerdus tuul karussellidesse, keerutas  end lustiga küll üht- ja teistpidi, kuni jäi lõpuks kenasti taltsaks ja tasaseks.

"Aitäh, lapsed!" tänas tuul.
"Aitäh, tuul!" kilkasid lapsed. "Sind oli nii lõbus aidata!"

Ühel õhtupoolikul potsatas lasteaia aknale tilluke tihasepoiss. Ta oli nii kurb ja räsitud, et Atsike ja Patsike ruttasid küsima: "Tere, tihane! Mis sinuga juhtunud on?"
"Tere, Atsike ja Patsike!" säutsus tihane hädise häälega. "Mu tiivad ei kanna mind. Ma ei jaksa isegi kõndida. Olen vist haigeks jäänud!"
"Tead, tihane! Me arvame, et sul on lihtsalt kõht väga tühi!" rahustasid Atsike ja Patsike, küsisid õpetajalt natuke päevalilleseemneid ja puistasid neid õue lumele.

"Aitäh, Atsike ja Patsike!" tänas tihane. "Sellest oli tõesti abi!"
"Aitäh, tihane! Tule jälle!" naeratasid Atsike ja Patsike.

Õhtul koju minnes oli ilm hirmutavalt pime. Mitte midagi ei olnud näha.
"Kuidas me niimoodi kodu üles leiame?" muutusid Atsike ja Patsike murelikuks.
"Ärge kartke! Me tuleme teile appi!" lohutasid lumi, tuul ja tihane.

Lumi, kes oli lasteaia õuel vaatamist õppinud, tõstis oma pilgu taevasse ja nägi, et päike on paksude pilvede sisse kinni jäänud.
"Oi-oi! Kahjuks oskan ma sadada vaid taevast maa peale, mitte vastupidi," muretses lumi.
"Aga mina võin end nüüd vabalt pilvedeni keerutada!" rõõmustas tuul.
"Võta mind kaasa!" õpetas tihane. "Ma harutan päikesekiired pilve küljest lahti."

Nii tehtigi. Ja tead, kohe varsti polnud õhtu enam sugugi pime, sest päike oli veel päris kõrgel, mitte nagu aasta kõige pimedamal ajal.
🌞

Jõulukompott

Kord jõulutaat segi läks naabrimees Otiga.
Ott tuli keldrist just kartulikotiga,
kurgipurgi ja koduõllega.
Nüüd Ott seisab kuuse all puldanist põllega.

Üks soovib laulda, kolm luuletust lugeda...
Ott tahaks keldrisse tagasi pugeda,
treppidest tuleku õigeks restartida.
Igatseb kodu ja Petsi ja Marti ta.

Sõbrad need tahaks kah tagasi Otti.
Tont võtku taati ja kogu ta kotti:
miniponisid, klotsitornisid.
puslesid, legosid, beebibornisid.

Piparkook põhiroaks näo ajab mossi.
Kommidest süveneb iiveldustunne.
Jookide marke kah kumbki ei tunne.
Pets rüüpab Cucci`t ja Mart lonksab Bossi.


Hiireke

Seisin hommikul autot oodates ristteeharus kastani all, kui äkki kohtasin hiirekest. Paksus lumes, pisike ja vilgas kui kidur lepaleheke tuule käes.
"Kus sa nüüd siin niimoodi? Jääd veel rataste alla!" muretsesin. "Võtaks su kaasa, aga kolleeg kardab hirmsasti hiiri. Iseasi, kui koduteel oleksin," heitsin lubaduse õhku.

Ja näe! Tulen õhtul koju, tema lõdiseb trepi ees. No kuidas ma sõnu söön?

Võtsin hiirekese kindapeole, ise hirmul: mul ju kass kodus.

Otsisin kuurist hamstripuuri, pesin puhtaks ja pistsin heinapeotäie põhja katma. Ise torisen: "Kuldkala lubas kolm soovi täita, et ainult vabadusse pääseda. Mina pean sind nüüd talv otsa toitma. Mis kasu ma saan? Ainult niipalju ehk, et sööd seda, mida mina otsustan, mitte ei käi köögis salaja leivakannikat näkitsemas."

Pudistasin linnutoidupakist mõne seemnetera puurinurka ja lõikasin toitu tehes loomakesele porgandiliistaka meeleheaks.

Hiir vaatab mulle puurist otsa, silmad lusti täis. Ei vasta midagi. Kuidas saakski? Hiired ju ei kõnele.

Lasi loomake puuritorus liugu ja ajas jooksuratast ringi. Päris tore oli teist vahtida. Tore küll, aga lõpuks tuli tukastus peale.

Ärkasin südaööl suure kolina ja ragina peale üles, vaatasin: võõras mees seisab öökapi peal, puuririismed käes ja hall kasukas seljas. Vabandab, et võre katki väänas ja põhja puruks tallas. Ja lubab kolm soovi täita.

No mis sa niimoodi keset ööd soovid? Õhtul sai kõht täis pugitud, toitu ei oska tahta. Ahi sai kuumaks köetud, pole vaja lisatekki tuua. Palgapäev alles oli, raha nüüd kah nagu on.

See meenutas, et soovitäitja või mitte, aga külaline ju. Vaja viisakas olla.

"Pane sussid jalga! Põrand on külm," pomisesin, endal silmad magamisest alles poolsuletud.
"Tule söö kausitäis ühepajatoitu! Mis sa sellest paarist päevalilleseemnest ja porgandiviilust ikka kõhtu said."

Mees pani sussid jalga, pesi käed puhtaks ja istus lauda, ise kõneleb: "Kaks soovi kulutasid minu peale ära, ole nüüd viimasega hoolsam."
"Juba oligi soovimise aeg? Taevake küll! Olgu siis peale. Mõtlen."

"Võib-olla on vaja elamises mingi endal üle jõu käiv töö ära teha? Või kõlban kaaslaseks?" tonksas tegelane kelmikalt mulle küünarnukiga külje vastu.

"Metsa mine!" muigasin vastu, aga näe, võttis sõnast ja läkski! Toidukausi haaras ka kaasa, sest teine soov käis ju kausi tühjakssöömise kohta.

Ilus kauss oli. Kuke pilt põhjas. Kui leiad, tead, kelle oma. Aga vaevalt kellelegi praeguse lumega silma jääb.

Jänes, õunapuu ja ohvrimeelne armastus

Elas kord jänes, kellel oli pikk  valge saba, toredad kõrged kõrvad, kaunis angoorakasukas ning kes armastas keksida ja näksida.

Kord kohtas jänes õunapuud. Õunapuu oli peaaegu sama pikk kui jänes. Õunapuu madalaim oks nägi välja nagu kohev valge saba (lumi oli ju peal), ülemised oksad õõtsusid kui toredad kõrged kõrvad, tema tüvi sädeles kahuses külmarüüs.

Jänes armus.

Armus ka õunapuu. Kuigi ta ei osanud jänese kombel keksida.

Keksimine keksimiseks. Kahjuks oli jänesel ka näksimise komme. Armastus oli suur küll, aga näksimist jänes maha suruda ei suutnud.

"Anna andeks, Õunapuu, et ma natuke näkitsen," vabandas jänes ja näksis natuke kõrgeid kõrvaoksi, keskmisi käpaoksi, madalamat sabaoksakest...

Kes teab, millega armastus lõppenud oleks...
Õnneks astus peremees vahele.
Õigemini küll ehitas peremees aia vahele.

Keksis jänes, mis ta keksis, üle aia keksida ei suutnud. Jäi kurvalt läbi võre õunapuud vahtima, kuni küünised juurestikuna maa sisse kasvasid.

Õunapuu aga tundis jänese puudutustest (olgu siis pealegi hammastega) nii suurt puudust, et püüdis end maa küljest lahti sikutada. Kükitas ja sirutas, kummardas ja kerkis, kuni korraga andis maapind järele ja õunapuu oli hopsti üle aia.

Mõelda vaid! Õunapuu oskas keksida!

Tore lugu küll, ainult et koos keksimisega oli ka näksimise komme külge tulnud.

"Anna andeks, Jänes, et ma natuke näksin," vabandas õunapuu ja näksis natuke jänese saba. Harjumatust tegevusest ärevil, näksis saba üsna jupiks.
"Natu-natukene näksin veel!" kohmetus õunapuu ja näksis jänese karva üpris lühikeseks.
Õunapuu oleks ehk kohe-kohe ka kõrvadeni jõudnud, õnneks astus jahimees vahele...