Timil

See oli mõne aasta eest, kui köögiakna juures askeldades sirelipõõsast haprad õievarred avastasin. Kuidas need sinna sattusid? Minu süül kindlasti mitte.

Kurekell. Vanades aedades tavaline, kuigi siis on ta õied enamasti hele- või sügavlillad. Minu üllataja oli tume, peaaegu must, aga kui õhtupäike sirelivõrast kiired läbi torkis, värvis ta paar kroonlehte veripunaseks.

Uskumatu ilu!

Äkitselt märkasin pisitillukest kätt, mis kaks leekivat tuhvlikujulist õielehte lahti sikutas. Ja poisikest käe küljes.
"Miks sa mu lille lõhud?" tõrelesin sõrmepikkuse tegelasega, kes jultunult oksaharus istus ja hangitud sussikesi jalga proovis.
"Ei tea, kust see korraga sinu omaks sai," nähvati vastuseks. "Hetk tagasi ei teadnud sa temast veel midagi."
"See on minu aed!"
"Ja need on minu sussid!" õrritas jupats, sirutas end sirelioksal kübeke pikemaks ja ähvardas: "Sa ära minuga tüli kisu! Nende jalanõudega jalas lendan sulle hea või kurja kaela, kuidas heaks arvan."
"Mismoodi?"
"Aga vaat niimoodi!" lõi tirivimm oma keebihõlmad laiali ja tegi mu pea ümber kolm päripäeva-ringi.
Õhtukaste säras kalliskividena murul ja puulehtedel, loojuv päike joonistas mulle krooni pähe, selga purpurse rüü ja korraga tundsin, kui rikas, hoitud ning õnnelik ma olen.
"Ja kui vastupäeva tiirutad?"
"Tahad tunda?"
"Ei."
Ninatarguke tuiskas tagasi sireliharusse  ja koputas tuhvlist välja sinna sattunud männiõietolmu kübeme.
"Mis su nimi on?"
"Timil," pillas poisike oma nime mulle kellukeseks kõrva ja hõljutas end üle kuurikatuse ja metsa, uinuva päikese suunas.

Inimesel juhtub igasugust. Ühe ja sama päeva sisse mahub rõõmu, nukrust, naeru, nurinaid. Kas ma just toda kuningatütretunnet taga igatsesin...

Sättisin oma õhtud nii, et vähemalt korraks sireli alla kükitama jõuaks, aga Timili sussid pidasid vist hästi vastu. Ei tulnud uut paari hankima või leidis selle mujalt.

Kurekell lõpetas õitsemist. Tilistasin viimast kellukakuljust ja - ennäe! - Timil tuligi.

"Hoidsin sulle sussipaari!"
Hapu muie levis üle Timili näo. "Ja mis sa vastu tahad?"
"Ei midagi."
"Valetad! Nägin küll, kuidas õhtust õhtusse põõsa all passides mind ootasid."
"Miks sa ei tulnud, kui nägid?"
"Inimesed! Tean teid küll. Ühest soovist sigineb teine. Varmad olete oma muresid ükskõik kui väikestele õlgadele vajutama."
"Ausalt, ma ei tahtnud midagi. Natukest seltsi ehk."
"No näed! Üksindustundest igatsesid vabaneda. Ja kuhu mina selle su meelest peitma pean?"
Timili hääl muutus üsna tõredaks, aga midagi ta mu pilgus vist märkas. Midagi, mida seal varem polnud. Lõi keebihõlmad laiali ja tegi mu pea kohal kolm päripäeva-ringi.

Pilved ei rippunudki enam madalal. Mina ulatusin kõrgele. Vaikus ei rusunud, vaid mahutas palju. Üksiolemisest sai iseseisvus ja otsustusvabadus.
"Aitäh, Timil!"
Aga väike sõbrake lasi juba pilguulatuse piirist lahti.

Kurekella seemned valmisid ja pudenesid kõrinal mullale. Natuke aitasin ise ka kaasa. Poetasin tumedaid täpikesi peenardesse, seinaäärtesse, puudealusesse. Hankisin aeda hele- ja tumelillad, valged, kollased, õrn- ja sügavroosad kurekellad. Rõõmustasin kui laps, aga kui Timil välja ilmus, oli ta otsmik tigetriibuline.

"Juba sa sõltudki!"
"Tere, Timil!"
"Vaata, mida sa siin korraldad! Üritad mind ära osta! Katsud kohale meelitada sadu teisi timileid, kes  su pea kohal tiirleks ja tuju parandaks?"
"Ei, Timil!"
Aga haldjapoiss pulbitses raevust. Tõusis mu otsmiku kohale ilmselge sooviga vastupäeva tiirelda. Püüdsin ta pihkudesse.
"Ei, Timil. See pole sõltuvus ega aplus. Kiindusin sinusse. Muutsid mu maailma suureks. Suureks ja ilusaks. Mu süda õitseb. Las ka aed õitseda samamoodi! Võta uuel suvel mu kingitus vastu! Lihtsalt, ilma igasuguse tagamõtteta."

Olin vargsi peod avanud. Timil seisis seal, käed kramplikult külgedele surutud, süüdistavates silmades piisksuured pisarad, tukslev nutukrooge suul. Lõi siis keebihõlmad laiali, tõusis mu otsmikukõrgusele ja seisatas seal, nagu ei suudaks otsustada, kas tiirelda päri- või vastupäeva.
"Kas sa minu südame peale mõtlesid?"
See polnud küsimus vaid etteheide.

Timil keeras mulle selja ja kadus otsustavalt üle kuurikatuse. Metsa ja päikeseloojangu suunas.

"Mis siis nüüd?"
"Ei see enam tule!" muhatas prügikast parastavalt. Küllap kadedusest, et tema Timili tähelepanust ilma oli jäänud.
Läksin ja tegin ta rohelisele kaanele pai.

Tänavaküsitlus

Üht paari pinnis südi žurnalistineid,

kel küsimusi sadas nagu salvest:

„Kas julgeolek, proua, on rahuldanud teid?

Mis muljed on teil, härra, rahuvalvest?“

Daam õhku ahmis nagu sohhu-uppuja

ja härra ütles pisut sõnu pahu,

aga küsitleja koostas väikest nuppu ja

sinna väga palju niikuinii ei mahu.

„Igal ametil on puudused ja eelised,“

mõtles neid ja huulenurgast limpsis vahu.

„Ja mis on teie nimed, kallid teelised?“

„Oleg Julge,“ vastas mees, „ja Valve Rahu.“

Raharinglus

Hiir leidis aiast muti rahakoti
ja tahtis panna muti raha rotti,
kuid see ei olnud lihtne rott, vaid vesi-,
kes muti musta raha puhtaks pesi.

Kass märkas pestud rahakotisisu.
Tal tärkas raha vastu hundiisu.
Läks, rääkis koerale paar anekdooti,
kus roti pihta käis paar sapist nooti.

Koer hambad irvi ajas.
Rott ehmus, pages veest.
Nüüd kassil rikkus majas
vaid koera naeru eest.

Kui unenäod valetavad

Taas varasuvi peenrad üle paitas:

õrnroosad leegid sirutas tiarell

ning uhke iiris värve hoida aitas

kroonlehehülgvel tulbipeenardel.

Õu kutsus külvama ja kobestama

just nagu süda – avatud ja hell.

Aed lokkas ja hing tegi seda sama

kurblühikeste ööde valgusel.

Kuldõites vaher tilkus juba mettki.

Vint väntsutas violetseid sireleid.

„Meil ees on palju erilisi hetki,“

sa ütlesid.

Ja sa ei mõelnud meid.

Varjumälu

Sorts kord mu meelte mängitajaks tõusis.

Ta hääl mind varvasteni tühjaks sõi.

Täis kuhjas õõnsaks jäänud hingenõu siis

neid tundeid, millest rääkida ei või.

Ühtäkki oli ta mu kaitsealas,

kus ammu polnud seisnud ükski mees.

Ta keha - pigem pitsitav kui paras -

kõik ruumi vallutas mu mõtetes.

Mu maailm temas maha põles maani.

Ma läksin hukka, märkamata süüd.

Ilm kohtles mind kui patust kurtisaani,

kuid mina õlult heitsin häbirüüd.

Nii oli kord, kuid nüüd, mu süda, puhka!

Tuul pillub peotäit tuleriidatuhka.

Talvelinnud

Tihane lendas mu aknasse.

Nokaga klaasi ta rammis c.

Edasi hargnema hakkas see.

Ühtpidi b, a, teist – d ja e.

Arial šriftis ja lähestikku.

Peagi näen tervet tähestikku.

„Siirius, Riigel ja Aldebaran...“

teleskoobita selgeks saan.

Klaasita aknal nüüd tihased,

sulgede all pingul lihased.

Põgenen, sulgedes vaheust.

Lukuaugust näen rähni. Must.

Kaks hiidu

Ennemuiste, kui meri veel meie maile ulatus, elasid siinkandis kaks hiidu: Ambu ja Albu.
Albu elutses päris mere ääres, Ambu pisut eemal ja nagu ikka, kui naabril midagi on, hakkad seda kohe ka enesele himustama.

Albu püüdis merest hüljest ja kilu, Ambu karjatas ainult paari hunti, rebast, lamba- ja kanakarja. Kui on kanad, peab kukk ka olema ja Albu oleks teda muidugi endale tahtnud, kuigi polnud õieti näinudki, ainult kiremist kuulnud.
Ambu aga ihkas naabrilt kogu veeavarust omale. Kõigi kajakate, kivirullijate ja tuuletallajatega, saarte, laidude, laevade ja lastidega. Ja sõjakas nagu ta oli, sasiski kohe mereservast kinni ning kukkus sikutama. 

Ega siis Albu andnud. Albu sikutas, mis suutis ja et paremini suuta, rakendas kõik oma hülged, alused, hiidlased, saarlased, ahvena- ja ojamaalased ka merepiiri tagasi vedama.

No aga kuna Albul oli jõud suurem ja kaitsjaskond kangem, vedasid hoo ja hasardiga mere natuke liiga palju tagasi. Ligi 70 km, kui praegustesse mõõtühikutesse ümber arvata.

Ambu jälle oli kõik oma looma- ja kanakarjad kes-teab-kuhu teisele poole tirinud. Ainult kukk jäi kogemata alles. Istus katusel ja vaatas jõukatsumist pealt.

Hiiud märkasid: mõlemal häda käes! Ei ole merd, ei ole mere- ega maakarja. Üks õnnetu jõesaba viskles sõrmede vahel, see ka rohkem kraavi mõõtu.

Hiiud leppisid ära. Lõpuks said sõpradekski. Albu lubas Ambul jõele nime panna. See jõeosa, kus vesi ka sisse tuleb, oli ju nagunii lubaja maa peal. 

Kukk jagati kenasti kahe vahel ära, aga nõnda kui tookord, elab too tänapäevani enamasti katusel.