Keelebarjäär

Vastu akent klopib lind:
„Lase kohe tuppa mind!
Näed mu kananahal sääri?
Hanerasvaga neid määri!
Köhasiirup, goldrex pluss
oleks sobiv sekkumus.
Ava! Kas sa siis ei taba -
õu on külm kui põhjanaba!
Näljast põskedes on lohud,
lisaks kõik muud surmaohud!
Mööda õue käivad kassid,
silmad peas kui alustassid,
ühteviisi kurjal nõul.
Ma ei ole ju Stallone!
Tahan kuuma teed ja tekki,
telerit ja tubast huba!“

Haaran laualt sihvkapaki:
„Linnukene, tulen juba!“

Talvehirm

Kaigas käes, kui oleks kavas kakelda,
vahib keegi, nina vastu akent. Ta
sünget silmavaadet varjab mütsisirm.
Seisab ega lahku. Mul on täitsa hirm.

Haaran oma pisipere kaenlasse.
Politseile üles annan vaenlase.
Sulgen aknaava laudadega seest.

„Emme! Miks sa kardad meie lumemeest?“

...

Öödest vaevu läbi roomad
hommikuist teed giljotiini
Päevad nagu lollid loomad
aknais kihutavad kiini

kaelas vasksed karjakellad
sarvis ohelikujupid
Uksed ootusest on hellad
ära tundmaks sõrmenukid

Kuid kui koputusi kuuled
loodetuimat vaevalt tuli
Küünlaleegi viivad tuuled
Tunnelis on kustus tuli

Sada sidumata
lahtist
haava hinge haiges ihus
kui sa hangud
lauasahtlist
leitud patsikummid pihus.

Detsembris

Käime tänaval ses muinasloos.
Pärjad ustel, laternates tuled.
Saadet plõnnib vana mängutoos.
Räitsmed suured nagu inglisuled.

Kellad helisevad. Neil on mahti.
Õhtu lõhnab mandlitest ja meest.
Küünlaleegid tutistavad tahti
kurjata, sest pole, mille eest.

Aknaist paistab söömaaegu sadu.
Pidulised kuulutanud loo
õnnelikulõpuliseks nagu.
Paraku on autoriks Perrault

Just siis...

Just siis
kui tunned
minetad
ka viimse väe
Ta tuleb
paneb padja alla käe
ja sinetab
et kaamos kooljakuine
end üles küünitamas
küünarluile
pilk silmis südasuviseselt sume
Eks mine
läbi sadamata lume
veel killukene sinist
õige vähe
kui pisar ärajäätumata ulmi
pealtnägema
teoltpagejaid
altkulmi
Ta silmad jäävad
päriseks su pähe

Muistse põlve pärandusest ihkan laulu ilmutada.

Kirjutan üles, et ei peaks kunagi, kui taas tarvis, mäluavarustes ekslema. Lõpp ongi kaotis. Eks ole juba aastatetagune juhtumine ka. :)

Valgehobusemäel.

Tea, mis kihk see üldse kiskus,
muidu aja puuga takka,
kaenlas kandmas seenevakka
leidsin end kord männistikus,
aeg ju õhtu ligi nihkus -
ühtki seent ei silma hakka!
Otsas kannatusevaru
sätin kodu poole, aga
kuhu kanti jääb, ei taba.
Vahin puid ja võtan aru,
kuni märkan - jesver! KARU!
seisab suisa seljataga!!!
Halastaja! Appi! Ema!
Kus ta küüsist enam pääsu!
Juuksed pulkas püsti pääs. Mu
silme ees lööb sirisema.
Inimkeeli kõnelema
äkitselt ent hakkab pätsu.
Rullib oma jutuheide
sõnahaaval samblal lahti,
kuidas leidis, nagu tahtis,
tänu taeval, tubli eide,
kes ka karust välja ei tee...
(Andnud selleks siis ka mahti!)
Polegi ehk oht nii hull?
Silun sirgeks kuklakarvad.
"Millist saatust mulle arvad?"
"Ei su hing veel minekul,"
(ah, mis kergem hakkas mul)
"kui sa avad võluvarvad,
mäe seest välja valge ratsu,
kelle tuuslar tulirauda
mõistis muiste mullahauda,
päeva kätte tuua katsud,
siis ka kodu poole tatsud.
Muud ei mõtlegi sult nõuda."
Vaikelt endaette vannun:
"Olen ma mustkuntnik mingi?"
Ümber mäe teen mitu ringi.
Karukolakas mu kannul
kindlameelselt kaasas tammub -
ega temaga ei tingi.
Jutt tal kah na isevärki.
Kui see hobu muisteaegu
saigi siia, on ta praegu
surnd ju? Hirm teeb märjaks särki.
Kuis ei otsi, kuis ei vae ka -
väravast ei leia märki.
Äkki, käntsti, mätta veerde
(tea, kust see mu teele satub)
matsatan ja männik mattub
tuhandesse tulekeelde.
Nõndapaljukest jääb meelde:
Tuuslar tuld ja tõrva nooskab,
mägi kahte lehte kukub,
kuulen ragisevat lukku,
karu möirgab, hobu kooskab,
säherduses säruhoos, kas
tead, mis tunne oli tukku?
Kui siis jälle silmad avan -
männik mühab, sammal haljas,
uhke ratsu hõbevaljas
ninaotsa nuhutamas.
Karu asemel sealsamas
prints, kes pillub valge mära
killerdavat kullalakka,
iga jõhvikarva takka
(tasumaks mu abi ära)
kukeseeni kukub vakka.
Sellist selli pole näinud
sa nii kindlalt, kui siin seisan!
Poiss kui ponks, et silmi ei saa!
Muu kõik sootuks meelest läinud.

Hobu selga mind ja seeni
toetas oma toore jõuga.
Eks see olnud paras šõu ka,
kuis mu kandis suure teeni -
Sillaotsa hooneteni.
Hõõrus sadul, nii et lõuga.

Traavis suks, et vagu taga,
maha saades vaevu seisin
istest tulitavareisi.
Prints see reipalt viipas aga:
"Jäägem, memm, siis jumalaga!"

Mäe pealt hetk veel nägin teisi.

Vihmaline

Kuskil vastu vihma püksirihma
ihub oma piike taevalee.
Proovin joosta
(kui ei keera kihva)
ajamasina eest üle tee.
Lippan aega
millesse "Head aega!"
hüüab hääl,
kuid üksnes hüüdja pääs.
Koidikul, purpurse krookekraega,
teritatud terariist on käes.
Hoian, et ta äiata ei satu.
Pihta saades pole pahane.
Äiatu ja ärapeletatu.
Pritsmeist jäävad jäljed nahale.

xxx

Olen Ladina-Eestlane.
Poen pilve alla vihmavarju.
Kapuutsi pähe ei pane.
Müristagu. Ei karju.

Ladistagu. Ei heitu.
Porilombid las poolihääli
roomavad mööda sääri
peitu.

xxx

Tamponeeritud taevas lekib.
Kaua ongi ju pidanud kah ta.
Jätab hingele hallitusplekid.
Seda suve ma oskasin tahta.

Päike puudugu päevakavast.
Kellal vihmaveetorune tämber.
Isu roostetab toalukuavast.
Õli oli, kuid lükkasin ümber.

Sõnad lahti on karjuseta.
Pole meest ega koera või tara.
valed tulevad varjudeta
ja tõe jaoks on ikka veel vara.

xxx

Tulid nagu tuli.

Laastates  ja tappes.

Välja murda tuli

tuhk Su rusikatest.

Viimaseidki raase

viimas käisid aina.

Rohkem ära naase.

Ära enam paina.

Põletasid maha

elaniku, maja.

Enam ma ei taha.

Rohkem pole vaja.

Lõpetagem draama!

Viirastujale:

„Läksin haiget saama.

Rohkem. Mujale.“