Kaasa saadud kingitused

Üks perenaine läks pika põua järel kartulimaalt maltsa kitkuma. Enne ei saanud, kuiv oleks mugulatele ligi pääsenud ja liiga teinud. Nüüd oli maa märg, võis umbrohu julgesti välja sikutada.

Mõni väänikas oli ladva juba kõrgele üle kartulipealsete küünitanud, seemnedki küljes ja juured nagu nõiasõrmed krõnksus ja konksus kartulivarte vahel. Perenaisel kulus mitu tundi, et maalapil kord majja lüüa.

Hakkas emand juba tööd lõpetama, kui üks eriti jonni täis juurikas näppu sattus. Malts see küll ei olnud, kui, siis mingi painakas oblikajuur, mis mitu aastat peidus suutnud püsida. Naine sikutas ja sikutas ja tead, mis? Ei olnud see üldse umbrohujuurikas, vaid terve kohviveski! Ei-ei, mite selline, millel saba seina pistetakse, vaid niisugune vana ja väärikas: kõvast puust kerega, millel suisa kolm sahtlikest sees, vasest kausike, kausil poolik kaaneke ja vändal oli isegi puunupuke küljes. Mullane oli muidugi kõik koledasti, teab, mis mutukadki sahtlite sees, vaja polnud seda kodus ka sugugi - perenaine-peremees ei joonud kunagi kohvi, aga ilus vana asjake... Ei mata teda ju ometi maa sisse tagasi!

Emand pühkis oma põllesabaga põlluleiult suurema mulla maha, sasis vändast kinni ja kandis koju.
Natuke imelik see lugu oli, sest kevadel sai ju maa korralikult läbi küntud, siis justkui ei seganud miski. Aga kui mõelda, millised kivimürakad maa üles kergitab, siis ena imet nüüd.

Kodus noorik nokitses natuke aega, pesi veski puhtaks, hõõrus tolle tuhmunud osad läikima. Ilus asjake sai, emand tõstis selle toaaknale õhtupäikese kätte särama, vaatas: midagi oleks nagu puudu.
Kõristas peotäie puuhelmeid jahvatajasse, et siis justkui asi elusam.

Öösel ärkasid peremees-perenaine kummalise kõrina peale üles, näevad: veski ise jahvatab, ümber ei hingelistki. Emand ehmus sõnatuks, surus selja vastu seina, teki tihedalt lõua alla. Jättis julgus ka peremehe maha, ei suutnud teisiti temagi. Pigistasid seltsis silmi kinni ja ajasid pärani lahti, aga veski töötas edasi.

Aga ei saanud see päris ise käia, sest toas oli nagu võõrast hingamist kuulda, õhk liikus ja kui vänt väsis, avati laekad ükshaaval ja kallati ei-tea-kust ilmunud kotikestesse tühjaks.

"Aitäh, noorik, et mu kallisasja leidsid ja korda tegid! Need kolm kotikest on sulle vaeva eest tänuks.
Kui häda suur, tee kotisuu lahti, sosista oma soov sisse ja puista koos sisuga tuulde, ei siis abi tulemata jää. Aga ole soovides ettevaatlik! Mõtle enne hoolega, mis su tahtmiste tagajärg võib tulla!"

Sellised sõnad lendasid läbi toa, kus kedagi kolmandat sees näha polnud. Peremeeski võinuks seda hommikul käsi südamel kinnitada, aga ei tahtnud nad toimunust rääkida kellelegi muule ega ka omavahel. Perenaine peitis kotikesed kummutisahtlisse ja elati, just nagu poleks niisugust lugu kunagi juhtunudki.

Ei saa öelda, et selle pere elu oleks alati hästi läinud. Juhtus hullu ja hullematki ning oli kordi, kus perenaine tõsimeeli käe kummutisse koti järele küünitas. Aga siis jäi kõhklema. "Kas ma oskan soovi õigesti soovida? Kas ei või juhtuda, et ma oma palumisega asja veel hullemaks ajan?" Sest kui mõtlema hakkasid, andis hullemaks minna alati.

Oled ju kuulnud lugusid, kus liigne ahnus või uudishimu headele kavatsustele kahju on teinud?
Siin siis sootuks vastupidi. Kiusatusi muidugi kerkis, aga kaine aru vaigistas ja kutsus ise hakkama saama.

Ja lõppeski ühel päeval perenaise aeg otsa. Kallile kaasale kummutist kehakatteid otsides leidis peremees võlukotikesed üles. Nagu meeleheitel inimene ikka, oli esimeseks sooviks lähimalt pambult pael lahti päästa ja armas eluseltsiline tagasi paluda, aga mees sai ise ka aru, et see ei oleks arukas soov.

Kaalus peremees kotikesi ühest pihust teise. Ei olnud tema ju nende saamiseks midagi teinud. Mis õigust oleks tal neid kasutada? Võttis pambukesed, sidus kaasakesele vöö külge ja õhkas: "Siin elus saime koos kõigest üle. Kes teab, kus sul neid seal ilmas vaja võib minna, enne kui mina sulle järele jõuan."

Üks Ä tahtis olla A

Üks Ä tahtis olla A.
Täpid selle eest andnuks ta,
et sattuda koorekihti,
olla nähtav ja nõutud tihti.

Kui teaks, mida korda vaid saata,
et substitueeriks kord A-d ta.
Kui vaja, võiks naabridki reeta,
ihkas nii enda kõrvale B-d ta.

Allakäik algas aegamööda:
Ö läks mööda ja Ü läks mööda,
X ja Y... Ä jäi kõige lõppu.
Viimaks polnud tast kippu ei kõppu.

Saadi ilmagi hakkama.
JÄÄst sai ICE ja lammas teeb "BAA!"

Lumejussi tühi suss

Seisab meie maja ees

väike vapper lumemees.

Ootab aknal, nina pikk,

millal tuleb päkapikk.

Lumejuss on olnud hea,

siiski ohkab, norus pea:

„Kõigil päkapikke käis,

minu suss on tühja täis.“

Juss on päkapikke näinud.

Terve kuu need kohal käinud

meie muinasjutumaias

jõulurõõmsas lasteaias,

uudistanud aknal reas,

armsad punamütsid peas,

käinud mööda Lumejussist

ja ta lumememmesussist,

kühveldanud teid ja radu,

kuulutanud lumesõdu,

suusatanud, kelgutanud,

mäe peal jalgu kõlgutanud,

ehitanud lumevalle,

suuri-väikseid lumepalle,

tekitanud lumelossi,

aga... mitte komme sussi.

Juba kostab jõulukelli,

luuletusi, laule helli,

Juss on õnnetu ja kaame.

Kuidas tuju heaks tal saame?

- - -

Naabritel on tragid taksid.

Üks neist läbi näris traksid,

puhas karv tal ehakumas

päkapiku kombel punas.

Usud sa, et naabri Trolla

Jussi päkapikk võib olla?

Nähvits nuuskis lumeprügis,

peagi Jussi aeda trügis.

Tõstab sussi kohal käppa.

Kutsu jagab. Ta ei näppa.

Kui on pakast, Juss saab homme

purikatest pulgakomme.

Inspiratsiooni andis üks agar taksikoer, kelle võimetel pole piire ja hoopis tema nimi on Juss. ;)

Külmataadi kimbatus

Kord külmataat koristas tube.
Oli maja tal segi mis jube,
aga külmaeit külastust plaanis
ja vist juba istuski saanis.

Taat põrandaid kraamida vuhtis,
luud liigse kõik keldrisse juhtis.
Rääma laualt ja riiulist ta
tõmbas kohvreisse. Kuhu need pista?

Riideid toolidelt kokku lappis,
kapis-kummutis ruumi kuid nappis.
Kasvuhoonesse, koerakuuti
asju toppis taat, oodates pruuti.

Kuurid, pööningud, sahvrid ja saunad
võtsid varjule kodinapaunad,
tarviliku  ja tarbetu nodi,
väärisasjad ja niisama sodi.

Eide tulekuks elamust uhkas
puhtust nõnda, et silm suisa puhkas.
Taadil higi veel otsmikul plinkis,
kui ta kohmetult jäälilli kinkis.

Pärast elevushüüatusi
taat sai eidelt isegi musi
ja üldse läks õhtu korda.
Vaat mis tähendab, kui hoiad korda.


Pidu läbi, taas töö kätte jõuab.
Tali külmade tulekut nõuab,
kuid ei leia taat siiamaani,
kuhu, kurjam, ta pakase pani.

Hani, Vaskuss ja Kibu

Vanal hallil ajal, kui lapsi ulakuse eest veel vitsaga nuheldi, asunud kauges rabaveeres kolm elamist, kus igas peres ka oma järeltulija kasvas. Hane ja Vaskussi ehk Küü (nagu toona toda tegelast lühemalt kutsuti) pered toimetasid üpris märja maa peal, Kibu vahmiil  oli endale kõrge ja kuiva künka otsa eluaseme sisse seadnud.

Eks lastel juhtu üleannetusi igal ajal ja muiste olnud käsiraamatuid kasinalt. Iga isa karistas nii, nagu süda õigeks pidas.

Küü taat  olnud vitsaga õiga vagur. Ajatas enne rao-nüblikule õienupud külge ja ootas naha peale andmisega nii kaua, kui küü-rüblikul nahk seljast maha aetud. Küüvits kasvanudki viimaks rabas rohkem ilu pärast.

Hane isal olnud vits vilkam ja valjem, aga karistatav ajanud suled kohevile ja karistus mõjunud hanejõnglasele nagu hane selga vesi. Hanevits turritanud toanurgas küll, aga enamjaolt kah mitte karistamiseks, vaid kellukate tilistamiseks, kui noorus kauaks sängi unistama jäi või pereema parajal ajal pudrukaussi lauale ei kandnud.

Kibu paps see-eest läinud  pekstes  puhta pööraseks. Valinud kõige okkalisema oksa ja nüpeldanud iga vähemagi asja eest. Kibuvitsu olnud kodus kõik kohad täis: siginesid ise võsust ning seemnest ja isa torkas pistoksi kah igale poole püsti, kus veel vaba ruumi leidus.

Kibulaps kasvatanud endale paksu puise naha ja nii kui jalad kandsid, põgenenud ära inimeste juurde. Lubati seal sauna elama ja elab tänapäevani: uhkust taga ei aja, keegi kere kuumaks ei küta. Juhtub, siis ainult oma hooletusest, kui üüriline saunapäeval liiga kerise ligi lösakile on jäänud.

Vihtlejaid vaadates tuleb Kibule karm lapsepõlv muidugi meelde ja võtab vee silma.

Kui pole annet, on annetus

Kui pole randa, on rannatus.
Kui pole kanda, on kannatus.
Kui pole varju, on varjutus.
Kui pole harju, on harjutus. 

Kui pole talda, on tallatus.
Kui pole valda, on vallatus.
Kui pole tasu, on tasutus.
Kui pole asu, on asutus.

Kui pole pada, on pajatus
ja kui ei saja, on sajatus.
Kui pole hälli, on hällitus.
Kui pole halli, on hallitus.

Kui pole kehi, on kehitus.
Kui pole ehteid, on ehitus.
Kui pole peiesid – peitus.
Ei ole eitesid? Eitus.

Kui pole pop, siis on poputus.
Kui pole koppa, on koputus.
Kui pole matsi, on matsatus.
Kui pole mütsi, on mütsatus.

Kui pole kurve, on kurvastus.
Kui pole arme, on armastus.
Kui pole Puhhi, on puhtus.
Kui pole näha, on nähtus.

Kui pole loodi, on lootus.
Kui pole O-d, siis on ootus.
Kui pole P-d, on peetus.
Kui pole R-i, on ärritus.

Kui pole AK-d, on aktus.
Kui pole kakat, on kaktus. 

Ja kui keegi tunneb, et on selle kõik juba kuskile umbes täpselt nii kirja pannud, siis
VABANDUS! 😌

Noorim vend ja võluraamat

Elas  kord kolm venda. Kaks vanemat toimetasid arukalt nagu enamik inimesi, neist pole midagi rääkida, aga kolmas oli selline kergeusklik ja meelelt lihtsake, sattus loo sisse.

Vanemad vennad olid vara jagades kõik endale võtnud, nooremale jäi ainult reisikepp ja kuulujutt, et kuskil maade ja merede taga on võimalik printsessi päästa.

Noorem vend mõtles, et kaotada pole midagi, läks.

Läheb, läheb, näeb: mees külitab põllu ääres, ader üksi künnab. Ja see, mida küsib, vakku kukub. Kust tuleb, pole teada.
"Luba, ma künnan ka!" küsib noorim vend. Mees lubab.

Läheb noormees edasi, korraga näeb: tüdruk kiigub kiigel. Kiige nöörid on aga pilve külge põimitud. Kiigub tahapoole, tõmbab pilve päikese eest ära. Kiigub ettepoole, sikutab taevavahtu päeva katteks. Hüpitab end kiigelaual, hakkab vihma sadama.
"Luba, ma kiigun ka!" palub kuningalinna mineja tüdrukult. Tüdruk lubab.

Kõnnib noorim vend, kõnnib. Korraga näeb: lohe pikutab suure tamme all, loeb raamatut, ise mugistab naerda. Aga raamat pole tavaline, vaid võlukirjas ja imepiltidega - millest loed või mida pildil näed, selle soovi korral endale saad.
"Luba, ma loen ka!" anub noormees. Lohe lubab.

Jõuab vennake kuningalinna. Kuningal suur mure: kuri nõid sulges ta ainsa tütre unustustorni. Kes sinna satub, see tagasi ei pääse ja inimesed unustavad ta olemasolu ära. Kuningas lubab sellele, kes tütre tagasi toob, pool kuningriiki ja kuningatütart naiseks. Keegi, kes proovima on läinud, pole tagasi tulnud. Kas on kah tornis ja unustatud, unustasid, mida tegema läksid või pidasid ettevõtmist ohtlikuks ja hiilisid häbiga minema.

Noormees paneb reisikepi käest, vaatab, millega aidata saab. Aga tal on ju ader, kiik ja raamat! Läheb nendega torni jalamile, käsutab adra kündma. Printsess ilmub torniaknale imelugu uudistama. Päästja lükkab kiige tornile lähemale, printsess laskub köitpidi alla, ongi vaba.

Kuningal hakkab kahju nii vähese vaeva eest sedapalju suurt tasu anda. Valitseja korraldab  sündmuse auks pidusöömingu, söödab hea-paremaga, joodab kergeuskliku vennakese purju, sulgeb hoopis päästja kõrgesse unustustorni ja varastab noormehe võluasjad.

Kuningas teab, et kangelastel, kellest lugudes jutustatakse, on alati kolm imerelva. Nii võtab temagi enda meelest kõik kolm: adra, kiige ja reisikepi. Raamatut ei pea kuningas millekski. Lugeda ta nagunii ei mõista ja piltide vaatamiseks pole veel prille välja mõeldud.

Üritab kuningas ja üritab, aga ei saa ei atra ega kiike käima, kepist kõnelemata. Jäävad jõude vedelema, kuni endised omanikud need üles leiavad ja ära viivad. Kepil omanikku pole, tema saab teise tahtja ja on praeguseks ajaks juba ammu mitu lugu läbi rännanud.

Noorim vend elab tornis ja kurta ei mõista. Tal on kõik olemas, midagi enamat ei taha. Mees on võluraamatu abiga elamise mugavalt sisustanud. Raamatu õige omanik käib tihti külas, imeasja tagasi ei küsi, sest kuhu lohe lendamise ajal raamatu ikka paneks. Selle asemel võtab ta noormehe aeg-ajalt pikematele õhureisidele kaasa. Lohe on õpetanud tornimõistetule hoopis veel ühe võluraamatu triki selgeks: kui raamatu süles tagurpidi keerad, ilmuvad piltidele kõik need, kes seda lugu kuulnud ja uskunud on.

Istub noorim vend, raamat tagurpidi süles, ega jõua ära imestada: "Ja kõige selle juures räägitakse, et MINA olen kergeusklik ja meelelt lihtsake?!"